25. märts - mida ma olen vahepeal lugenud ja miks mulle ei meeldi põlve otsas tehtud mälumängud ning monoteistlik maailmavaade

 Vahepeal olen ma avastanud veel ühe asja, mis sobib ühte ritta laste õpetamise/kasvatamise, toitumise ja tervishoiuga – selles mõttes, et need on asjad, mille kohta ilmselt igaüks arvab, et ta saab hakkama. Nimelt mälumängu/viktoriini küsimused.

Kui ma umbes kuu  aega tagasi urisesin Bumerangi kohta, siis pean tunnistama, et see on senini tase omaette ja loodetavasti nii ka jääb, aga vahepeal leidis aset ajaloo-olümpiaad ning üks maakondlik ajalooteemaline viktoriin – ja mõlema puhul tuleb tunnistada, et küsimuste tase – ennekõike loetavuse, selguse ja huvitavuse seisukohalt – jättis tugevalt soovida. Ja taas – tegemist oli muidu väga ilusasti korraldatud üritustega. Rohkem ma selle üle hetkel kaevelda ei viitsi, aga siinkohal kasutan juhust, et anda soovitus: kui kunagi mõnda sarnast asja teete, kasutage testpiloodina mõnda inimest, kes asjadest midagi jagab. Ja üle jala tehtud asjad paistavad silma (Tartu MV-l sattus mingi selline asi sekka, kus oli näha, et koostajatel oli kiireks läinud. Väidetavalt isegi kaks sellist, aga teise ajal olin ma end osavalt haigeks ajastanud).

See-eest bridžiturniiri organiseerimisega saavad HTG kümnendikud ilusti hakkama. Tegime Tartu juunioride MV – ja kuigi aeg ei saanud kõige ideaalsem, tuli sinna kohale 16 paari, mh inimesi ka Jõgevalt ja Tallinnast. Eriti tore oli see, et „kõvad“ tulid kaasa ideega, et tegemist peaks olema toreda promoüritusega ja mängisid mitte oma tavapäraste partneritega, vaid nõrgemate/suvalisematega. Algajaid oleks võinud rohkem olla, aga vähemalt saime asja käima ja võimaluse korral kindlasti järgmisel aastal kordame. Loodetavasti jäid kõik rahule või enam-vähem rahule; aga nagu ikka, mõned võivad olla rohkem rõõmsad; esikolmiku moodustasid:

1. Jasper Jõgi – Karl-Oskar Järvela

2. Aina Riisalu – Manglus Lember

3. Elo Maria Pauman – Kati Iher

Lugemispäeviku koha pealt pean tunnistama, et arvutiseerumine mõjub lugemisele väga halvasti, kuid siiski olen kahest raamatust end läbi närinud. Mõlemad on mul muidugi suht „erialane 

kirjandus“.

Alustuseks siis Henry Troyat „Boriss Godunov“

Kuningaraamatu sari on selles suhtes omapärane, et ta on ääretult ebaühtlane: sees on täiesti asiseid ja kasulikke raamatuid, kuid ka suhteliselt kergekaalulist pahna, „Boriss Godunov“ jääb sinna viimasesse kategooriasse. (ma saan küll aru, et tegelikult olevat see koostatud märkmetest pärast autori surma). Ühest küljest on ta õhuke (alla 100 lk) ja teisest küljest suht pealiskaudne ja laialivalguv, millele lisandub üsna nõme stiil. Mul mingil hetkel hakkas peaaegu füüsiliselt vastik lugeda asjadest, mis toimusid 400+ aastat tagasi olevikuvormis („Mõned keevalised karjuvad isegi „Elagu tsaar Boriss!“ jms.“)

Ühesõnaga – väga palju ma sellest raamatust targemaks ei saanud ja väga ei nautinud, aga siinkohal oli mul hea meel, et seda pikemalt ei jagunud.

Selle eest teine raamat – Lars Brownworthi „Merehundid“  - oli igati lugemist ja soovitamist väärt. Tegemist on siis populaarteadusliku ülevaatega viikingiajast ja viikingitest. Raamatus võetakse läbi kõik olulisemad viikingiretkede suunad ja pealikud (vabandan, mõni kindlasti jäi ära, aga no põhimõtteliselt) Teema iseenesest on üsna kirjutaja jaoks tänuväärne – see kipub inimesi huvitama –  aga ka esituslaad on suhteliselt hea loetavusega ning nauditav. Kõik teemad on kaetud täpselt sellise põhjalikkuse astmega, mis mulle meeldib (mitte liiga udune, mitte detailidesse uppuv). Mis mulle eriti meeldib, on see, et see võtab kokku ka sellised teemad, mida ma eestikeelses kirjanduses pole väga kohanud: Iiri viikingid, Danelaw tekkimine ja ka Islandi kolooniaga seonduvat. Tõlgitud on see ka üsna normaalselt, mõnede üksikute apsudega. Nii et kindlasti soovitan lugeda!

(Üldse ma olen tähele pannud, et lugedes mingeid asju kipun ma sageli mõtlema, et „huvitav, kuidas see originaalis oli“. Siin oli näiteks selline seik Bjarni Herjulfssoni kohta, et ta kasutas ära soodsaid idatuuli ja sõitis Ameerikast tagasi Gröönimaale. Mulle on aga lapsepõlvest saadik pähe jäänud (raamatust „Meritsi ümber Maa“, mida ma soovitan ka soojalt lugeda), et „tuul kompassist, hoovus kompassi!“ Ja seda ma tean ka, et Gröönimaa on Ameerikast idas, nii et idatuuled ei ole selles kontekstis soodsad. Nii et minu teooria kohaselt oli originaalis „eastward winds“. )

Ahjaa, mingites peatükkides ta kirjeldas põhjuseid, miks viikingipealikud hakkasid 10.-11. sajandil järk-järgult ristiusku üle minema. Kui tavaliselt on seda (ka germaanlaste puhul) seletatud kui pragmaatilist sammu, et tagada endale katoliikliku kiriku toetus ja know-how riigi haldamisel + välispoliitiline turvatunne, siis siin raamatus räägiti (ennekõike varjaagide puhul) veel ühest sisepoliitilisest dimensioonist. Nimelt on inimestel sisseprogrammeeritud vajadus otsida ja leida mustreid (see seletab igasuguste astroloogiate, religioonide ja muu sarnase populaarsust) – ning neile meeldib, kui mikro- ja makrokosmos on tasakaalus (no umbes nagu „meie isa palve“ väljend „nagu taevas nõnda ka maa peal“). Ja sestap sobis valitsejaile paremini süsteem, kus on olemas üks jumal, kes valitseb kõige üle, mitte selline, kus jumalaid oli palju, mis siis, et mõni võis olla võimsam ja mõni lahjem, ning need omakorda olid sageli omavahel riius. Ei ole just keeruline tõmmata paralleele, millised võivad olla argumendid koduste konkurentidega tekkivates tülides.

Ma ei tea, kas see argument ka tegelikult pädes (ja kelleltki pole küsida), aga ma täitsa usun, et see võis toimida. Lõppeks usk kahtlemata mõjutab inimese mõttemaailma ning ma olen suhteliselt veendunud, et väga palju on tänase maailma hädades süüdi monoteism, õigemini selle kultiveeritav must-valge maailmapilt, millele on iseloomulikud kaks koletislikku vedurit: „ära kahtle (halvemal juhul isegi „ära mõtle“) – usu!“ ja „asjad on õiged või valed!“ 

Ja sellest tulenevalt kubisebki maailm inimestest, kelle jaoks pole tähtis, et elu – kusjuures enamasti teiste, mitte nende enda elu – oleks hea, vaid „õige“, kes armastavad lihtsaid vastuseid ja lahendusi ning on nõus nende nimel ka kõikide teiste elu põrguks muutma (mitmes tähenduses).