"Raske on olla õpetaja"

Nagu elu näitab, kipub aasta algus kuidagi väga ruttu ära kaduma. Ja miskipärast on kooli tagasi minna väga väsitav – nii esmaspäeval kui teisipäeval tuli koju jõudes esimese asjana päevakavva lõunauinak…

Vahepeal sai ka bridžiturniir mängitud, läks keskeltläbi: paarikaid mängisin paaris Susannaga, ühe võitsime, teisel olime 7. kohal, kokku 4.; võistkondlikul hõljusime Eesti koondisega pärast esimest päeva viimasel kohal, teise päevaga tõusime kuuendaks. Oleks üks päev veel olnud, küllap oleksime ära võitnud J. Samal ajal tegi ajalugu naistekoondis (Maarja-Irene, Ines-Aire), kes tõenäoliselt esimese naisvõistkonnana võitis Eestis bridžiturniiri.

Aga miks kirjutan: kui mu uusaastalubaduste järel küsiti, et kas ma hakkan pidama goodreadsis järge, siis teatasin, et ei hakka, aga võin regulaarselt update’i teha. Seni püsin ilusti graafikus, et aastaga 50 raamatut läbi lugeda. Teine nädal on poole peal ja mul on raamatuid läbi neli! Tõsi, ma olen teinud mõõdukalt pätti, kolme neist alustasin juba eelmise aastanumbri sees, kuigi ühegagi kaugele ei jõudnud. Ja mis siin salata – ma olen tegelikult väga rõõmus, et ma lugemise taas olen üles korjata suutnud, selle käigus saab nii mõndagi huvitavat teada.

Aga raamatuist siis lähemalt. Kui esimese raamatu pealkiri oli „Eestid, mida ei olnud“, siis tinglikult võiks teise raamatu nimetada „Rootsid, mis olid“ ning kolmanda „Venemaa, mis on“. Ehk siis tegelike pealkirjadega „Rootsi ajalugu“ ja „Venemaa loomine“

Rootsi ajaloo vastu huvi tundmiseks on mul võib-olla geneetiline eelsoodumus – mu isa põhiline uurimisteema on olnud Rootsi ajalugu. Ise ma olen ülikoolis võtnud kaht Rootsi ajaloo loengut ja ka mu magistritöö teema oli seotud Rootsi ajaga Eestis. Raamat oli üldiselt täpselt selline, nagu võib eeldada „mitte väga paksust“ teosest, mis võtab kokku kogu ajaloo jääaja lõpust tänapäevani, ehk siis kasutades ühe mu õppejõu (veidral kombel sellesama, kes Rootsi aega õpetas) väljendit – „mööda latvu“. Nii et kui kellelgi on huvi end Rootsi ajalooga üldjoontes kurssi viia, on tegemist väga hea asjaga, põhjalikuks tudeerimiseks jääb aga pigem napiks. Lugeda oli seda lihtne ja ise jäin ka rahule, sest minu jaoks oli seal piisava põhjalikkusega selgitatud seda, kuidas said Rootsi võimule Bernadotte’id, mis minu jaoks oli alati natuke müstika tundunud – ja paraku ülikooliloengud lõppesid natuke enne seda perioodi ära. Varasemate asjade puhul ta mulle midagi juurde ei andnud, aga noh, eks mu teadmised sellest on ka pehmelt öeldes „üle keskmise“.

Venemaa loomine oli natuke raske lugemine, aga jällegi täitis minu jaoks ära nii mõnedki lüngad. Mis siin salata, moodne Venemaa on asi, mis minu poolest võiks/peaks olemata olema, aga kahjuks on see bardakk meie naabruses ja selle kohta midagi teada  otseselt paha ei ole. Raamat andis suht hea ülevaate idanaabri juures toime pandud poliittehnoloogilistest võtetest ja tegi minu jaoks tagantjärgi selgemaks, mis rolli mõni tuntud ja uudistest korduvalt läbi jooksnud tegelane mängis: seni oli mul küll üsna udune ettekujutus, et mis vahe on Tšernomõrdinil, Tšubaisil, Primakovil ja teab kellel veel ja miks sealt Putin üles kerkis oli ka väga ähmane.

Neljandaks raamatuks võtsin nõukaaegsete lühijuttude kogumiku „Raske on olla õpetaja“. Seal oli peotäis „vennasrahvaste“ lookesi, kus räägiti õpetajatöö eri tahkudest. Enamasti mustas toonis. Raamatu enda tõi mulle vist Susanna, arvata on, et pealkirja pärast, mille, ma usun, kõik võivad tõeseks tunnistada. Raamat ise ei olnud otseselt suurem asi, kuigi vast mõtlemapanevat leidus, aga mis mulle selle juures väga meeldis, oli see, et seal kasutati palju uusi – või aktiivmälust kustunud – sõnu. Ma arvan, et minu suhteline edu mälumängus on seotud sellega, et väiksena lugesin hunniku sarnaseid nõukogude vaimu sünnitisi ja võtsin neid suuresti reisikirjadena, ning sõnad ning nende tähendused on mulle alati huvi pakkunud.

See raamat tuletas mulle taas meelde sõna „kajur“ (mida ma varem teadsin) ja siis kui juhtusin lugema sõna „aiil“, heitsin kiirpilgu klaviatuurile, tuvastasin, et „i“ ja „u“ on kõrvuti ning noogutasin omaette teadvalt, et trükivigu tehti ka varem. Seejärel leidsin selle sõna uuesti ja netiotsing andiski vastuse, et selline sõna on olemas, kusjuures praktiliselt sama tähendusega, kui „auul“

Uusaastalubadused ja muud sõnavahtu

Kuna uus aasta on see hetk, kus tasub anda lolle lubadusi, kuidas ennast paremaks muuta, siis teen endapoolsed ära – ja panen nad kirja, et mulle võiks neid aasta pärast nina peale visata.

Kuna ma üldiselt olen endaga rahul (ma saan aru küll, et objektiivselt võttes nagu palju põhjust pole, aga ma üldiselt olen leplik ja rahumeelne inimene), laisk ning pragmaatiline pealeselle, siis ei saa need muidugi väga põrutavad olema. Näiteks – mul pole mingit mõtet lubada, et nüüd hakkan trenni tegema ja võtan N kilo alla. Kui väljas on külm, märg, vastik ja pime, siis jee ma midagi tegema hakkan… Aga sellegipoolest on asju, millest ma ise tunnen, et viimasel ajal on puudu jäänud. Muu hulgas ka plogimine – aga selle kohta ma tean, et mingi hetk tekitan endale jälle pausi sisse, nii et seda eesmärgina ei sõnasta.

Suur number 1 selles listis on lugemine.

Viimasel ajal ei jõua kuidagi raamatud kätte ja vaba aeg läheb kas lihtsalt niisama akude laadimiseks, sudokude tegemiseks või arvutis CIVi mängimiseks. Kõik on ju suurepärased tegevused, aga ma aeg-ajalt taban end samalt äratundmiselt, mille tõttu ma netis pokkeri mängimise lõpetasin: „see teeb natuke rumalamaks“. Ma ei kavatse ühestki eelpoolnimetatust küll loobuda, aga võtan plaani neid tegevusi lugemise arvelt kärpida. Ehk siis sõnastan eesmärgiks:

„Aasta jooksul loen läbi vähemalt 50 raamatut!“.

See on parasjagu raamat nädala kohta ja natuke võimalust looderdada  (mille pärast ma väga süümekaid ei tunne, kuna tehniliselt võttes loen ma tänu oma töökohustustele niikuinii aastas läbi vähemalt 10 raamatut – ajalooõpik on ju ka raamat, eks?).

Ja praegu on siis ilmselt õige hetk uhkusega teatada, et vana aasta viimasel õhtul tänu Mairi jõupingutustele minuni jõudnud „Eestid, mida ei olnud“ sai paar tundi tagasi läbi loetud ja esimene linnukene kirja pandud.

Number 2 on hoopis teisest ooperist. Nimelt me elame küll oma praeguses residentsis juba ligi 9 aastat, aga tehniliselt võttes on kolimine endiselt pooleli. Nimelt kügeleb meil elutoas üks klaver, Krasnõi Oktjabr nimeks, mis kõikide plaanide järgi pidi asukoha leidma teisel korrusel, kuid seoses trepi kitsuse ja järskusega pole sinna kuidagi jõudnud. Uusaastaõhtul tegime katse seda üles nihutada, aga isegi kui kandva jõu poolest võinuks sellega toime tulla, siis paraku tegi see, et palju inimesi seda korraga tõstma ei mahu, ikkagi oma töö ära ja üritus jäi pooleli. Asja ainukeseks positiivseks küljeks oli see, et klaveri alt sai aastatega kogunenud tolm likvideeritud. Vahepeal avanenud pilt kinnitas minu sügavat veendumust, et meie elutuba on ilma selle pillita kordades harmoonilisema ja ilusama väljanägemisega. Seega:

„Klaver kaob!“

(eeldatavalt ülemisele korrusele, Maarjal on temaga mingi emotsionaalne side, kuigi minu teada on ta seda 12 aasta jooksul ainult ca kaks korda mänginud ja päris likvideerimine seega ilmselt ei tule töösse)

Number 3: Bridžialased eesmärgid:

Kuigi sel aastal on ka Euroopa meistrikad, siis ilmselt tuleb tõele näkku vaadata, et amatööridena oleme me oma tipus ära käinud ning neljast pikaaegsest koondise paarist mitte ükski reaalselt mõtestatud tööga ei tegele (üks on üldse lahku läinud) ning sama tasemega paare pole vahepeal tekkinud. Seega sportlikke eesmärke sättida ilmselt pole mõtet – rahvusvahelisel tasemel on lagi käes ja Eesti siseselt ei ole turniiridel kõrgete kohtade saamine motiveeriv, kui siis ainult esteetilise naudinguna kui õnnestub hästi mängida.

Tõsi, sügiseti on küll igal aastal „väikeriikide EM“, kus Eesti on regulaarselt medali saanud – viimasel sügisel jäädi küll ilma – aga minu hinnangul, mida ma küll olen korduvalt välja öelnud, aga ega üks kord juurde liiga ei tee, on sealne edu ikkagi suhteliselt eneserahuldamise mastaabis ettevõtmine, ning me Leoga ei ole reeglina seal Eestit esindanud (viimane kord leiti, et kuna „suurt“ EMi pole, siis peaks sinna kolm paari saatma – kahepäevasele turniirile! – ja me loobusime, kuna see ei tundunud enam muude asjade logistika paika saamiseks mõistlik ettevõtmine).

Seega ilmselt saab eesmärk olema jätkata senist tegevust algajatega (uhkuse/ülbusega nendin et kuigi meil pole praegu päris nii kõvasid juuniore kui „minu ajal“, on juunioride üldseis läbi aegade parim, praegune juunioride umbes viienda koondise tase oleks minu karjääri ajal enamasti olnud umbes teise koondise tase, ehk siis „rohkem entusiastlikke noori/uusi bridžikäppasid!“

Lisaks peaks reanimeerima oma bridžiplogi – kuigi ilmselgelt iga päev ma kirjutada ei jõua, siis nädalas vähemalt korra ikka peaksin suutma midagi ette võtta – mõni huvitav jagu ju ikka ette tuleb, arvestades, et ma nädalas neid ca 60-80 mängin. „aasta jooksul teen vähemalt 50 postitust „Päeva Jaotusesse!“

4. Oma igapäevast leiba palehigis teenides võiks ju ka mõned eesmärgid olla. Need küll paraku ei ole ainult minus kinni, aga võiks ju plaani võtta juhendada oma bandet piisavalt, et „mu õpilased osaleksid maksimaalselt edukalt ajaloo-olümpiaadil ja koolinoorte mälumängu meistrivõistlustel“. Mis on maksimaalne edu, selle kohta pole mul õrna aimugi, aga küllap ma tulemusi nähes ära tunnen, kas ma olen rahul või ei.

5. Kuna seoses täiendavate kohustustega on mul olnud üsna raske sügis, siis jõudsin tõdemusele, et isegi minu võimetel on piirid. Seega olen kasutanud jõuluvaheaega ennekõike akude laadimiseks (kuigi jah, minu vanuses kolmest järjestikusest ööst kahe vahele jätmine ei kõla pealtnäha päris sedamoodi – aga ma tunnen, et see nii toimis) ja olen jõudnud tõdemusele, et „Ennast rihmaks ei tõmba!“ Ehk siis ilmselt vaatan läbi oma erinevad kohustused ja ajagraafikud ning – nii kahju kui mul seda ka öelda ei ole – lükkan ülikooliõpingud pausi peale. Lõppeks mul ei ole see teine magistridiplom otseselt hädavajalik ja kuigi ma seda ikkagi pigem tahan, siis ilmselt on mõistlik asja lähemalt vaadata sellisel hetkel, kui vabamat aega rohkem on. Tõenäoliselt millalgi siis, kui ma tunnen, et ma olen liiga vana, et juunioridega mässata või kui ma olen piisavalt osav õpetaja, et võin seda ametit seljaaju pealt teha.

Ühesõnaga list siis lühidalt kokku võttes selline:

1. „Aasta jooksul loen läbi vähemalt 50 raamatut!“.

2. „Klaver kaob!“

3. „Rohkem entusiastlikke noori/uusi bridžikäppasid!“

4. „Aasta jooksul teen vähemalt 50 postitust „Päeva Jaotusesse!“

5. „Mu õpilaste maksimaalselt edukas osalemine ajaloo-olümpiaadil ja koolinoorte mälumängu meistrivõistlustel“.

6. „Ennast rihmaks ei tõmba!“

Tundub aus.

Lõpetuseks siis muud sõnavahtu ka, nagu pealkirjas lubatud.

A) Leidsin, et ma olen sotsiaalselt alaarenenud. See kolmest ööst kahe vahele jätmine sai juba ära mainitud (üks läks bridžimaratoni alla ja teine oli uusaastaöö, ning tegelikult viimasel puhul ma ikkagi hommikul kuuest liikusin magama), aga tuvastasin, et ma kipun ennekõike lävima nooremate inimestega: näiteks uusaastaööl siin olnud bande keskmine vanus oli noorem, kui minu 25. sünnipäeval olnud inimeste keskmine vanus. Vähemalt ma eeldan seda, kuna see oli praegu 25 aastat ja „kui ma väike olin“, siis lävisin ma ennekõike inimestega, kes olid minust vanemad – ehk siis paradoksaalsel kombel mingi hetkeni olin ma seltskonnas enamasti kõige noorem inimene ja praegu olen üks vanemaid. Tegelikult on noorte seltskond tore (muidu ma ei tegeleks asjadega, millega ma tegelen), aga tekitab huvitavaid logistilisi probleeme – nimelt neil pole reeglina ei lube ega autot, ning meie juurde navigeerimisel tuleb natuke rohkem vaeva näha.

B) Loetud raamat – „Eestid, mida ei olnud“ – väärib ometi vastukaja? Hindaksin seda „rahuldava“ hindega – kuigi jah, see „rahuldav“ on sellise kõrvaltooniga, et ma ootasin natuke rohkemat. Tegemist oli siis lühijuttude kogumikuga, kus Eesti ajaloo peale on põimitud lugusid, mida siin ei olnud – mõni rohkem alternatiivajaloo moodi, mõni rohkem fantaasiasse. Jõudsin tõdemusele, et mulle ei meeldi, kui ajaloolised sündmused on kokku miksitud üleloomulikuga – ükskõik kas siis fantaasiaga või ajastule ebakohase teadusega, vaid ma eelistan väga tuntavalt usutavaid variatsioone tuntud teemadel. Sestap kogumikus olnud asjadest meeldisid enim Weinberg ja Seeder, samuti ka Sander (kuigi see ei olnud minu hinnangul alternatiivajaloo žanrisse kuuluv, välja arvatud sellega, et ta tegevus toimus ajas/kohas, mis oli Eesti). Ja nagu Mairiga lõõbitud sai, siis see tekitas tunde, et „huvitav, kas ma isegi ei oskaks mitte paremini kirjutada“.

Vastus sellele on kahjuks küll „kindlasti mitte“, kirjanduslike kalduvustega mind paraku pole väga õnnistatud – kuigi magtöö kaitsmisel pidas retsensent vajalikuks ära märkida, et „autoril sõnu jagub, aga õnneks on ta hästi loetav“ (vms). Aga jah, ma olen tuvastanud enda juures loova fantaasia ja abstraktse mõtlemise puudujäägid, nii et ilmselt parim, mida ma suudan, on kellegi loomingu kallal iriseda või siis aidata detaile häälestada.