Auhinnafondi suhteline suurus (väiksus) Võsu turniiril

Kuna treenerite seminari materjalid pole endiselt üleval (kui need niipea ei ilmu, siis teen kokkuvõtte mälu järgi), siis teen postituse hoopis teisel „lubatud“ teemal, ehk siis Viru Bridžifestivali auhinnafondist – või õigemini selle nappusest. Kuigi teiste rahakotis sorimine ei ole väga ilus, arvan ma, et juhtudel kui see puudutab ka mu enda rahakotti, on see siiski vabandatav. See postitus on kirjutatud sada protsenti mängija positsioonist lähtuvalt ja ei ole mõeldud nõudmise/soovitusena kuidas Võsu turniiri läbi viia, vaid pigem enda mõtete peegeldamiseks ja korrastamiseks, kui ma järgmisel aastal hakkan kalkuleerima turniiril osalemise mõttekust.

Ilmselt sai mu juurdlemine antud küsimuse üle alguse talvel, Läti võistkondlikel meistrivõistlustel, kui mu võistkonnakaaslane napsiklaasi taga imestas, et miks Võsu turniiril – mis on kohalikus mastaabis väga suur turniir – on nii väiksed auhinnad ja neid antakse väga vähestele paaridele. Tema väitel on sellest tingitud lätlaste napp huvi antud turniiri vastu (just for record, käesoleval aastal osales GP-l 3 Läti mängijat, mida on ikka üllatavalt vähe), isegi kui saada mingeid suht viisakaid kohti, siis juhul, kui sa ei võida esikohta, on auhind niivõrd väike, et ei tekita mingeid positiivseid emotsioone. Kehitasin õlgu, aga pärast selleaastast auhindade jagamist hakkasin sellel teemal uuesti mõtlema – ajendiks see, et kui näiteks GP-etapil 68 paari seas 2. koha saanud paar saab kahe peale vaid 5€ näkku rohkem kui nende sissemaksed ja võistkondlikul 22 võistkonna konkurentsis teine koht sai vaid 10€ näkku plussi, ei tundu mulle mängijana asi kuidagiviisi „õige“ – seda enam, et osavõtumaksud on kohalikus mastaabis suhteliselt suured (lisaks oli võistkondliku turniiri osavõtumaksu kogumise printsiip – mitte võistkonna, vaid mängija pealt - minu paarikümneaastase praktika kohaselt ennenägematu: see tähendab, et kui sul ei ole võimalik mängida kahe paariga, siis saad sa kahekordse tünga – maksad rohkem ja mängid vähem jaotusi) ning auhindu jagatakse välja väga vähe. Lõppeks - auhind peaks ju olema midagi sellist, millest sa rõõmu tunned!

Tegin väikese guesstimationi auhinnafondi suurusjärkude kohta osavõtumaksude suhtes. Numbrid ei ole ilmselt 100% täpsed, aga võtsin eelduseks, et

A) kõik osalejad maksavad osavõtumaksu (ja välja kuulutatud summa ulatuses)

B) juunioride eest kasseerivad korraldajad fondist maksimumi (st. 50%)

C) et mu auhinnarahade suuruse eeldamine on õige (esikohad on välja kuulutatud ja teiste poodiumikohtade suhtes on mul kas info otseallikaist või siis mõni üksik puuduv on tuletatav läbi guesstimationi)

Võimalik on ka mõni juhuslik näpukas, kuid suurusjärgud peaksid klappima.

Sain järgmised tulemused:

Tõe huvides tuleb veel lisada, et lisaks auhinnarahadele kvalifitseeruvad auhinnana veel mõned asjad. Mingite turniiride jaoks olid esikolmikule veel karikad ja medalid (mis ei ole kallis lõbu), samuti nädala kokkuvõttes olid auhinnad esikümnele (mis ei ole ka eriti kallis lõbu), mõned eriauhinnad ja esikohale SPA-pakett (mille tingimuste kohta turniirikorraldaja jaoks ma ei oska midagi arvata, kuid see on auhind mis huvitab ilmselt ca viit-kümmet mängijat 200st, kuna ülejäänutel pole reaalseid šansse konkureerimiseks kasvõi ajalistel põhjustel). Samas on ürituse koduleheküljel ära toodud kümmekond ürituse toetajat, millede kohta ma tean (ja eeldan, et see ei ole salastatud info), et ETBL toetas seda sel aastal 1500€-ga, tavapärase 1000€ asemel. Kuidas ja millega aitasid teised, selle kohta pole mul õrna aimugi, ja nagu ülalpool öeldud, ei ole ka mu eesmärk võõras rahakotis liigselt sorida, eks inimesed ise teavad, kuidas nad oma turniiri korraldavad: ilmselgelt on neil omad kulud, mis sel aastal oli seoses juubeliüritusega suuremad kui tavaliselt, mis seletab ka ETBLi ühekordset suuremat toetust.

Nagu näha, läks sissemaksudest auhinnafondi väga väike osa, erandiks on siinkohal „Tuesday Morning Sausage Fest“. Võrdluseks niipalju, et Tartu Uusaastaturniiril maksime me välja ligi 60% osavõtumaksudest - kusjuures meid ei toetanud ETBL ja me pidime Atlantise saali eest maksma ka üüri; Pärnu GP-l, kus üüriprobleemi ei olnud, läks Olafi väitel auhinnafondi 70%. Seega teisipäevahommikuse paarika mängimine oli ilmselgelt kõige suurema kasuteguriga ettevõtmine, sest lisaks suhteliselt suurele auhinnafondile oli see ka „juustusarja“ (ehk siis kohapunktidel põhineva bridžinädala koondarvestuse) arvestuses täpselt võrdse kaaluga näiteks GP-paariturniiriga: ning 9. koha saamine 9 paari konkurentsis on teadagi hõlpsam kui 68 paari seas.

Ülaltoodust saab teha ainult ühe järelduse – auhindade pärast pole Võsul mõtet osaleda. Erandiks siinkohal on see, kui peaks õnnestuma võita üks GP-paarikas. Samas on see kõige konkurentsitihedam ettevõtmine ja selle jaoks ei pruugi piisata isegi väga kõrge protsendi saamisest, ning isegi kui su esikohašansid on 20%, sa pigem ei võida ühtegi kolmest paarikast: ning esikohast ilmajäämine tähendab selles suhtes katastroofi, et 2.-3. saavad sisuliselt vaid osavõtumaksu tagasi ning kaugemad peavad üldse suu puhtaks pühkima. (Siinkohal veel selline huvitav lisamärkus, et minu mäletamist mööda oli kunagi ammu-ammu seltskonnas juttu sellest Võsu GP omapärast, et auhindu jagatakse sessiooni, mitte kokkuvõttepõhiselt, ning seda seletati sooviga, et võimalikult paljudel oleksid variandid auhinnale saada. See kehtib küll endiselt, kuid kui auhinnalaua juurde on asja vaid kolmel paaril, mitte 10% osalejatest, nagu on „üldine hea tava“, siis see kaotab paljuski oma mõtte).

Teine aspekt on see, et lätlaste loobumine võib tekitada olukorra, kus Võsu turniirid ei kvalifitseeru enam kuldsete pallide vääriliseks: mis, kuigi suuresti lihtsalt dekoratiivsed, on siiski midagi, mille pärast pingutada tasub, kasvõi seetõttu, et neid kasutatakse koondise moodustamise edetabelis.

Ja mida siis mina järgmisel aastal tegema peaksin? Tõenäoliselt lähen Võsule kohale niikuinii, sest seal on tore ja mängin segapaarikaid Maarjaga (või kellegi teisega, kui meil selline plaan tekib). Tegu on siiski meistrivõistlustega ja sealne madal auhinnafond mind väga ei häiri  -A-Liigas pole ju üldse auhindu –, individuaali ma niikuinii ei mängi ja võistkondlikku mängin võimaluse korral Luksiga Druvas (sest võistkondliku loomuse tõttu on tulemuste juhuslikkus madalam ja seega on šanss plussi jääda ka siis, kui korraldajad jätkavad oma omapärast osavõtumaksu kogumise poliitikat). Ülejäänud turniiride koha pealt olen aga avatud pakkumistele: kui neid ei tule, võin ka mitte mängida ja niisama Võsul suvitada või siis ikkagi mängida, olenevalt milline on mu tuju mängupäeva eelõhtul. 

Minu "suurepärane" kolmapäev.

Mõni päev satub aeg-ajalt selline, et tagantjärgi tundub, et parem oleks võinud eelmise päeva õhtul end keldrisse kinni panna ja üldse mitte nina välja pista. Minu jaoks sattus üks selline üleeilseks. Algas kõik küll suhteliselt hästi ja rahulikult, läksin Mellile ehitustöödele appi, kus minu peamiseks rolliks oli puitmaterjali ülevõõpamine. Ilmselt mu töövõtted ja olemasolevad kindad ei olnud selle tegevuse jaoks optimaalseim valik ja ma suutsin aeg-ajalt oma parema käsivarre värviga üle piserdada, mis tähendab, et see kirvendas. Lisaks oli rõvedalt palav (30+ soojakraadi) ja sada sääske ja tohmust leidsid, et ma meeldin neile, nii et kui ma ca nelja paiku vehkimise lõpetasin, olin täiega väsinud, tüdinud ja higine. Tõsi küll, suht hea tuju juures, sest üksjagu asju sai ära tehtud ja kuna õhtul oli ootamas bridž+grill, siis tundus, et elu läheb paremaks. Ei läinud.

Kõigepealt navigeerisin Melli juurest koju, korjates vahepeal üles ka Susanna. Mu eesmärk oli vältida Puiestee-Narva ristmikku, mis kipub olema kehva läbilaskevõimega ja olin teinud geniaalse plaani, et pööran Mäe tänavasse ja selle kaudu minnes lõikan nurga maha ja hoian aega kokku. Plaan töötas suurepäraselt kuni Mäe tänava alguseni, kus selgus, et seal käivad teetööd ja ma olen sunnitud siiski mööda Puiesteed edasi sõitma. Seega sain näha veel nelja fooritsüklite vaheldumist, enne kui lõpuks vasakpöördeni jõudsin. Järgmine kord võtan heaga Roosi tänava...

Edasi kavatsesin ma järgmisi ummikuid vältida osava teevalikuga. Nimelt ehitatakse meie kandis teid ja esmaspäeval olin ma sunnitud kahel korral kümmekond+ minutit maanteel foori taga ootama. Seega leidsin, et sõidan üle Vasula (seda enam, et kruusatee lõiku on pärast Vasula-Lähte tee asfalteerimist veelgi vähem kui varem). Nojah, selgus, et see oli mõttetu kokkuhoiukatse, sest valgusfoori enam meie ja Tartu vahel ei olnud, vaid paaris kohas oli üks sõidurida hetkeks kinni ja kiirus 30 km/h peale piiratud. Ebaõnn. Aga miks see selgus, oli märksa kurjem lugu - nimelt Vasulasse jõudes ootas mind ees silt "Vasula sild suletud" ja ma pidin ikkagi tagasi pöörduma teele, mida ma vältida olin üritanud, tehes niiviisi mõttetu ringi.

9Gagil oli õigus...

Selle kõige tõttu läks lörri plaan jõuda ülejäänud rahvast varem ja grill hakkama panna, seega pidin bridžimängu kõrvale sellega siiberdama. Mingi hetk otsustas aga minu grilli grillimisosa jala pealt maha murdududa, tegi uperpalli ja maandus murul - loomulikult kõigega, mis seal sees oli. Tulemuseks söetolmune liha ja lõke murul. Õnneks lõkke (õigemini küll põlevate süte) jaoks oli olemas pudelitäis vett, lihast õnnestus enamus päästa selle läbi, et Maarja viis läbi kiire puhastusaktsiooni kraanikausi juures ja lükkasime nad ahju järelküpsemisele ning kana ei olnud õnnetuse hetkeks grillile veel jõudnud (ma kavatsesin selle just sinna saata).

No ja õhtu nael oli veel olemata. Mingi hetk kostis õues mingeid imelikke helisid, mis osutusid märkideks tõusnud rahetormist. Varikatus sai vingeid mütakaid ja kui aus olla, siis selle all passimine tundus suhteliselt riskantse ettevõtmisena ning kuulid, mis maapinda tabasid, olid umbes pingpongipalli suurused. Meie mõlemad autod - teine neist napilt kolm nädalat vana - nägid pärast seda välja täiega mummulised ja katusest leidsin hilisemal ülevaatamisel ka paar auku. Eks siis tuli järgmine hommik veeta sellega, et autode kindlustusasju ajada (õnneks mõlemal on kasko peal) ja kodukindlustusega tegelemine samuti käima lükata.

Tormi alguses söandas Hendrik korraks välja hüpata ja ühe rahetera sisse tuua. Pärast tuli veel jõhkramaid pomme ja tihedamalt ning keegi ei tundnud end üleliia vapralt.

Maapind mingil hetkel rahetormi ajal. Tähelepanelik vaataja võib avastada pildilt ka grilli varemed.

Hyundai katus pärast rahetormi

Toyota kapott pärast rahetormi

Pool aastat blogipausi sai täna läbi

Vahepeal on plogimisse tulnud sisse väga pikk paus. See pole tingitud sellest, et midagi juhtunud ei oleks, vaid olukord on risti vastupidine – kogu aeg toimub midagi ja pole aega ega energiat kirjutada. Eks siis väike update toimunust:

A) Lõpetasin magistrantuuri ja nüüd olen diplomeeritud ajalooõpetaja. Alates märtsikuust olid kõik muud funktsioonid allutatud sellele, et magistritöö valmis saaks kirjutatud ja kuigi ma ei olnud sellega päris rahul kuni lõpuni, leidsin, et seekord on perfektsionism saatanast ja esitasin töö ära. Kaitsmisel oldi mu suhtes väga sõbralikud, huvitaval kombel pakkusid retsensendile huvi pigem sellised osad mu töös, mis mind ennast pigem väga ei huvitanud, kuid mida mul oli vajalik tausta jaoks lahti kirjutada… Üldiselt jäädi minuga rahule ning hinnati A-ga ning kuna ma olin eksamitel kobistanud piisavalt edukalt (keskmine hinne 4,96), siis figureerib mulle kätte antud paberitel sõnapaar cum laude. Üks asi jälle mureta, doktorantuuri lähen ilmselt siis, kui ma mõtlen välja, kus ja kuidas bridžiõppe metoodika sellega ühendada. Või kui tekib mingi muu huvitav idee.

B) Kohe pärast diplomi kättesaamist leidsin, et rõhun boheemluspunktide asemel soliidsuspunktidele, ajasin oma pikad juuksed maha ja läksin tööintervjuule. Tundub, et meeldisin, õhtul helistati ja öeldi, et „augustis näeme“. Kuna senini pole ühtegi muud kontakti olnud, ei taha asja ära sõnuda ja täpsemalt kirjutada, aga ehk ei tehta minuga halba nalja. Nii et tõenäoliselt on sügisel järjekordne „Tere, kool!“, aga seekord teisel pool rindejoont. Lisaks jätkan ilmselt bridži õpetamisega, nüüd juba kahes kohas – aga samuti ei ole kummaski suunas ühtegi kontakti olnud. Ilmselgelt suveajal koolides midagi ei liigu…

C) Käisin autoga Põhja-Norras, Tromsös. Mitte niisama, vaid bridžitreenerite seminaril. Üldised järeldused on sellised, et kui Soome on väga ilus ja väga kallis riik, siis Norra on mõlemas kategoorias veel mitu klassi kõrgemal (mitte, et see mulle üllatusena tulnuks) - baaris maksis 0,3l õlu nt. 8€ ning parkimiskoha leidmine Tromsös oli ka suhteliselt kirves ettevõtmine, lõpuks leidus parkimismaja hinnaga 250 NOK/päev. Ja Soome on neetult suur, distantsi mõttes. Meie marsruut käis Helsingist kuni „käsivarre“ lõpuni, kust jäi Tromsösse ca 150km ja selle läbisime põhimõtteliselt ühe soojaga – nii minnes kui tulles tegime ca 1,5-2h öise uinaku kui sõitmine juba liiga ohtlik tundus. Kui minekul oli mul võimalus 5h kõrvalistmel logeleda, siis tagasiteel ei tundnud teine piloot end piisavalt enesekindlalt ja nii ma need 1500 km üksi pressisingi. Järgmine päev oli selg päris kange, aga vähemalt tean nüüd, et saan vajadusel sellise asjaga hakkama. Kogu Põhja-Soome oli põhjapõtru täis, reisi peal tuli ette 11 intsidenti, kus need loomad olid tee peale roninud – kas üksi, paaris või võistkonnaga. Ja ka üks „päris“ põder põrnitses Oulust lõuna pool teed sellise näoga, et ainult ootab sobivat masinat, millele ette jalutada.

Kuna minek oli asja pärast, siis eriti turistitada eriti ei jõudnud, sellest, mida seminaril räägiti, teen ilmselt iseseisva postituse kui materjalid minuni jõuavad. Igatahes tunne oli küll selline, et tegemist oli kasuliku üritusega.

D) Võsu bridžiturniir sai just läbi, üldiselt oli see nagu tavaliselt väga meeldiv nädal. Sellel aastal oli rohkem noori kui varem ja huvitaval kombel tundus saalis ka vähem räuskamist olevat. Ma küll ei tea, kas need asjad olid teineteisega seotud või mitte, aga tore igatahes. Ainuke asi, millega ma bridžimängijana rahul ei ole, oli osavõtumaksude ja auhinnafondi omavaheline suhe. Kui seni on selle üle kurtnud lätlased (keda sel aastal enam praktiliselt ei tulnudki), siis nüüd hakkasin ka ise asjade üle rehkendama ja leidsin, et kui sa just esikohta ei saa (või isegi mõne turniiri esikoha puhul), mõjub auhind pigem leebe mõnitamise, mitte preemiana. Aga selle kohta teen ilmselt ka eraldi postituse, kui viitsin.