Ja saigi läbi see turniir. Eilne päev läks rahuliku
tiksumise tähe all, tänane ilmselt tuleb umbkaudu samasugune ja kui kõik läheb
plaanipäraselt, jõuame õhtul hilja tagasi koju.
Viimane päev erilisi muutusi ei toonud – lahtine koondis
lõpetas 16. kohaga (tahapoole jäid finalistidest Venemaa ja Horvaatia). Võrreldes
eelmiste kordadega oli tulemus suhteliselt tavapärane: viimased 3 EMi on Eesti
lõppkoht olnud 19., 15.-16. ja 18.
Enne viimast vooru tekkis veider olukord. Vastaste poolt (võimalik
et pooleldi naljaga, aga võimalik, et tahtliku sondeerimise mõttes) jutuajamise
käigus pakutud „ärge meie vastu väga tõsiselt pressige, meil on punkte vaja“ ja
pooleldi naljaga vastatud „noh, siis tuleb teil laud katta“ jutt kippus
tõsiseks minema, st. tehti juba poolkonkreetne pakkumine. Igatahes hämarad
tehingud jäid ära ja laua taga pressisid eestlased täie tõsidusega (ning
konkreetne matš võideti).
Naised said eelviimases voorus suure kaotuse Iisraelilt ja
viimase vooru kohtumine Hollandiga oli selles suhtes huvitav, et vastastel oli
käsil tõsine heitlus kuldmedalite eest: esinelikul oli enne seda matši punkte
järgnevalt:
Itaalia 284,63
Holland 282,89
Inglismaa 280,65
Prantsusmaa 278,15
See tähendas, et laua ümber oli palju sebimist ja
ajakirjanikke. Kohe esimeses jaotuses ilmusid märkelehele väga imelikud, kaarte
vaadates suhteliselt ebareaalsed, tulemused, mis tähendab, et ma ei saanud
kodus rahulikult tulemusi vaadata, vaid spurtisin mängukohta, kindlustamaks, et
midagi veidrat ei sünni. Mis siis oli juhtunud, oli see, et Maarja-Aire olid
kogemata omavahel kohad ära vahetanud ja jagu sattus lauale valetpidi ja
edasiste sekelduste käigus sündis nii, et lõpptulemusena tuli jagu ära
vahetada, anti asendusjagu. Ja see omakorda tähendas, et Eesti mäng jäi
teistest hilisemaks, sest üks jagu tuli ju rohkem mängida. Igatahes tulemused
olid sellised, et Itaalia kaotas Saksamaale, kuigi napilt ja kukkus esikohalt
neljandaks (paras neile, nii palju kui ma aru sain, oli tegu turniiri kõige
ebameeldivama käitumisega vastastega).
Eesti kaotas Hollandile ja kuigi
Inglismaa ja Prantsusmaa said vastavalt Norra ja Liibanoni vastu veelgi
suuremad võidud, piisas vastastele sellest, et tõusta kullale. Enne viimast
jaotust olid kõik teised oma mängu juba ära lõpetanud ja oodati meie matši
viimast tulemust. Pihlal-Triinul seisis 22 punktiga terav geim (kallis tsoonis)
ja teise toa tulemuseks oli hollandlastele 200. Seega kui meie omad geimi
võitnuks, oleks kuld läinud Inglismaale. Saalist väljus info, et meie tüdrukud
lõpetasid 3♣ lepingus ja hollandlased võisid võidurõõmsalt hõisata…
Eesti lõppkohaks jäi 20., 23 võistkonna seas – taha jäid
Kreeka, Serbia ja Liibanon. Kuigi lõppkoht on võrreldav eelmise EMiga Dublinis
(seal oldi 17./19), oli edasiminek siiski märgatav. Eelmisel korral mängiti
laias laastus samas koosseisus (5 mängijat kuuest olid koondises mõlemal
korral) ja mängulised näitajad olid märgatavalt paremad. Vahepeal on küll
võidupunktide skaalat muudetud, aga kui seekord oleks olnud kasutuses vana ja
harjumuspäraseks muutunud skaala, oleks Eesti keskmiselt saanud 13,23 VP-d
matši kohta – Dublinis oli see 11,9. Keskmine tulemus jaotuse kohta oli seekord
-0,32, eelmine kord -0,6.
