Monday, June 30, 2014

Raske on olla lätlane...

Vahepeal on Horvaatias EM-il taas paar päeva mööda läinud. Seenioride jaoks on mängud lõppenud juba paar päeva tagasi, nende lõppkohaks jäi 16. (24st võistkonnast).

Nagu arvata või loota võiski, pääses lahtine koondis alagrupist edasi. Reglemendi järgi läksid finaalturniirile kaasa kõik mängud nende alagrupivastastega, kes samuti finaali kvalifitseerusid, ning lisaks 2VP-d iga koha eest. Selles osas oli alagrupi viimane voor üsna närvesööv – ja kõik lõppes paraku Eesti jaoks kõige ebasobivamal moel:

Ise kaotasime Kreekale (kes küll edasi ei pääsenud) ja meist läks mööda Iirimaa (ning ka Venemaa jäi meie ette).

Võistluses üheksanda koha pärast Horvaatia ja Islandi vahel hoidsime pöialt Islandile, kelle edasipääsu korral oleks meile kaasa tulnud 10,91 punkti (Horvaatia edasipääs 1,45). Lisafaktoriks oli, et Horvaatia mängis tugeva Rootsi, Island aga keskpärase Hispaania vastu. Peale kolme jagu oli seis meie jaoks ideaalne – Island juhtis 19:0, Horvaatia oli 0:23 taga. Edasist oli aga meie läbi meie prisma üsna õnnetu vaadata (ja Islandi ning Rootsi vaatevinklist oli asi veel hullem). Kui 16-jaotuseline matš oli lõppenud, oli Island kaotanud 21:35 ja Horvaatia võitnud 50:34. See tähendab, et Horvaatia oli kindlalt finaalis ja meie jaoks oli 9,46 punkti kaotsi läinud. 

Lätlaste saatus oli aga veel hullem. Nende jaoks hakkas EM pihta väga hästi ja nad olid pikka aega oma alagrupis kolmandal-neljandal kohal, vahepeal isegi teisel. See tekitas entusiasmi nii võistkonnas endas kui ka lätlaste bridžikommuunis ning kui eelviimase päeva lõpetas võit ühe põhilise kvalifitseerumiskonkurendi Itaalia üle, tundus, et elu on väga ilus, oma grupis oldi viiendal kohal, 21 punkti kümnendast ees (matšist on võimalik saada maksimaalselt 20 punkti). Ilmselt aimavad/teavad järgnevat juba kõik, aga sellest hoolimata panen selle kirja: viimasel päeval kohtus Läti riikidega, kelle lipul tunnustatakse vaid kahte värvi – punast ja valget. Kõigepealt tulid rängad kaotused keskmikult Šveitsilt ja tugevalt Inglismaalt – kahe vooru peale laekus 2,4 punkti 40st võimalikust. Viimases voorus oli vaja võita Poolat (samuti tugev bridžimaa), kuid paraku tuli napp kaotus ja viimase finaalikoha napsas Itaalia.
Seda kõike oli ülekandes niivõrd põnev vaadata, et suutsime selle tõttu üsna mitu minutit jalgpalli MMi veerandfinaalmängust maha magada - ja ütleme ausalt, jalgpall oligi igavam.

Hoolimata finaali pääsemisest pole Eestil sellest väga suurt õnne olnud: kaasa võetud punktide järgi alustasime 18 võistkonna seas 16. kohalt, edasi on tulnud kuues voorus võite-kaotusi vaheldumisi ja kui neljandas voorus saadud võit Türgi üle tõstis meid ajutiselt 14. kohale, siis järgmises voorus saadud 0:20 Bulgaariast kukutas meid tagasi algpositsioonile. Enne viimast võistluspäeva oleme 17. kohal, tõenäoliselt me 18. kohale ei kuku, Horvaatia on piisavalt kaugel ning šansse on hea mänguga paar kohta tõusta.

Naiste koondis jätkab „omal tasemel“ mängimist: vahepeal on üheksast matšist tulnud 3 võitu ja kuus kaotust ning enne viimast mängupäeva, mil meid ootavad ees Iisrael ja Holland, oleme 23 võistkonna seas 17. kohal. Tõe huvides tuleb tunnistada, et langeda on märksa lihtsam kui tõusta – meie ees on napilt Šotimaa, aga 15. kohal oleva Norrani on vahe suurem kui 21. kohal paikneva Horvaatiaga, ning ega meie vastased ka kergete killast ei ole. Sellest hoolimata võib võistkonna esimesega laias laastus rahule jääda – sõltumata sellest, mis viimases kahes voorus juhtuma hakkab, on võrreldes eelmise EMiga tehtud mängupildis sammuke edasi.

Naiste koondis koos taustajõududega meie elukohaks oleva villa basseinikese ääres poseerimas

Friday, June 27, 2014

Las mängud jätkuvad!

Neljapäeval oli siis meie ärateenitud puhkepäev. Kui üleeilne ilm oligi vastavalt ilmateatele rõve, külm ja vihmane, siis eile oli selline aus „eestimaine“ suveilm. Pilvealune, mitte väga soe, aga mitte ka külm ja kaks korda tibutas väga õrnalt. Ühesõnaga mõnus. Käisime linnas jalutamas ja tegime kiire tiiru rannas – selle kohta on olemas isegi fotosüüdistus, kuidas ma vees hulbin. Nii et ma võin rahumeeles öelda, et see, et ma Eestis meres ei käi, ei ole minu süü. Meil lihtsalt ei ole sobivat vett.

Bridžimäng on kujunenud lahtisel koondisel hästi (ilmselt õnnestub kvalifitseeruda 9 sekka, mis tagab finaalidesse pääsu) ja naiste koondisel omal tasemel hästi. Hetkel oleme kuskil teise kümne tagumises otsas (23 võistkonda osaleb, võrdluseks eelmisel EM-il olime 17/19)- eile tuli küll valus kaotus Kreekalt ja "planeeritud" kaotus Inglismaalt. Naiste koondis jätkab nüüd kahe paariga – Irene ja Tuul naasesid Eestisse, aga õnneks on meil ainult üks kolme matšiga päev järel ja matšide kestust on vähendatud 20 jaotuse pealt 16-le, st. üks matš kestab 2.20, mitte 3h nagu varem, nii et see ei ole enam eriti tappev graafik (ma mäletan senini kuidas juunioride EM-il kahe paariga mängides mitme kolme-matši-päeva järel hakkasid igasugused Dalist inspireeritud mõtted laua taga pähe pugema). Seeniorid on samuti kuskil teise kümne lõpus (24 võistkonnast).

Vahepeal on õnnestunud näha ka olukord, kus ka maailma üks paremaid mängijaid – Geir Helgemo – suudab tühjas kohas vastu võtta sellise magnituudiga vale otsuse, mille kõrval enamus meie tehtavaid liigutusi kahvatub. Ma arvan, et panen selle asja õhtul päevajaotusesse. Nii et see on väga julgustav – juhtub ka kõvadel. Samuti näitavad tulemused, et kuigi maailma tipud on väga kõvad, on meie (ja Läti) tase tegelikult väga hea. Itaalial ei ole kohal küll parim võimalik koosseis, kuid siiski on tiimis kolm maailmameistrit ja nad on hädas, et oma alagrupis üheksa sekka pääseda. Sama ka Poolaga. Nii et kuigi kahtlemata on neil riikidel baas laiem, püramiid jämedam ja tipp teravam ja kõrgem, on ka nemad väga haavatavad kui paar ässa ära kukub ja meil ei ole põhjust midagi häbeneda.


Veel kilde turniirilt: Kui Eesti jaoks on tavaliselt väga valus teema meie trikoloori tagurpidi heiskamine (mida ikka aeg-ajalt juhtub), siis selline saatus võib väga kergelt tabada ka muid riike – näiteks paar EMi tagasi oli Saksa lipp medalitseremoonial samuti tagurpidi vardas. Seekord aga vahetati meil võistluste Daily Bulletinis ära Tiidu ja Maksi nimed ning näod. Ning me Rummeliga arutasime, et kas mitte ka eelmine kord seesama asi ei juhtunud. Lippudest ka päris mööda ei pääse – sest väikeriikide trikoloorid on ju teadagi keeruline teema. Sel korral on võistluste tutvustavas brošüüris tekkinud probleeme Saksa lipuga (kollane keskel, punane all) ja Venemaa omaga (punane keskel, sinine all). Nii et ei kiusata mitte ainult meid.

Wednesday, June 25, 2014

Opatijas kaarte mängimas

Praegusel hetkel viibin Horvaatia kuurortlinnas Opatijas, bridži EM-il. Kui ma seni olen alates 2006-st aastast iga kord osalenud mängijana, siis sedapuhku on mu põhifunktsiooniks olla naiste koondise NPC. Lisaks naistele on Eestist väljas ka lahtine koondis (bridžis ei ole „naised“ ja „mehed“ vaid „naised“ ja „lahtine“ – kuigi Eestis ning enamuses muudeski riikides hetkeseisuga nendel määratlustel vahet ei ole) ja seeniorid (60+).

Kohal oleme olnud juba ligi nädala, aga vahepeal pole mul olnud mahti ega viitsimist kirjutada, aga kuna ma otsustasin täna mängukohta mitte minna (kõik teavad juba hästi, mida teha ja ilm on ka natuke nadivõitu, seega hoian tulemustel netitsi silma peal), siis üritan nüüd selle vea parandada.
Minek kujunes meil ilmselt läbi aegade kõige mugavamaks. Autoga Riiga, sealt otselennuga Rijeka lennujaama, mis asub Krki saarel – ühesõnaga ca 40-45 km Opatijast. Lennuki peal trehvasime Soome koondislastega, kes pidid tulema meiega samasse hotelli ja kuna meid oli neli ja neid oli neli, võtsime kamba peale kaheksakohalise takso. Nii et kõik logistilised jõudmisprobleemid lahenesid käigu pealt.
Esimesed kaks ööd viitsime hotellis, Opatija kesklinnas ja käisime päeval linna avastamas. Tegemist on väga mõnusa kuurortiga, kus on rahvas hoolega puhkamas käib. Üldiselt meenutab ta väga Funchali (Madeiral): palav kliima, lopsakas taimestik, mäed, rahulik rahvas. Ja kuna teadupärast on Madeira üks väheseid kohti, kuhu ma olen vabatahtlikult teist korda veel läinud, siis võite arvata, et mulle meeldib ka siin.

Edasi kolisime ühte villasse, mis asub mängukohast vähem kui 2km kaugusel. Nii et põhimõtteliselt on tegu mugava jalgsikäimisdistantsiga. Vähemalt teoreetiliselt. Praktiliselt on see aga suhteliselt otse ülesmäkke, mis tähendab, et turniirile minna on küll suhteliselt mõnus, aga tagasitee kipub ära tapma. Seni olen küll vapralt jalgsi pressinud, aga üles jõudes on keel alati vesti peal. Eesti seeniorid elavad kesklinnas (samas hotellis, kus me esimesed ööd olime), aga Eesti lahtine koondis elab veel kõrgemal mägedes, kaugusel, mis ei ole jala käimiseks sobilik. Puuk ja Olaf tulid ükspäev alla, väitsid, et ca 35 minutit läks. Asja positiivse külje pealt vaadates on neil aga suurepärane merevaade – mitte midagi ei jää nende vaatevälja ja mere vahele. Reljeefi iseloomustama kõlbab vist selline detail, et Soome seeniorid pidid elama ca 800 meetrit mängukohast, aga nemad ei olevat veel julgenud seda maad jalgsi läbida.
Villa ise on suht hästi sisustatud, 5 magamistuba, 2 elutuba, igal pool telekad ja igasugune olmetehnika, väike basseid, sulgpalliväljak, pisike harjutussaal, noolemäng, lauajalgpall jne. Ühesõnaga luksuslik elamine. See vist tundubki siin standard olevat, meeste koondisel on küll natuke teistmoodi üles ehitatud elamine, aga „suurusjärk“ on sama.

Turniir on kulgenud rahulikult. Naiste koondisel väga suuri ambitsioone ei ole (st. eesmärk on „anda oma parim“). Seni ühtegi väga piinlikku kaotust ei ole, aga võite on vähe – üheksast matšist kaks. See-eest üks neist on väga magus – turniiri avavoorus õnnestus päris korralikult loputada Venemaad. Mehed võitlevad pääsu eest finaali (selleks tuleb oma alagrupis üheksa sekka tulla), seeniorid on ka kuskil teise kümne keskel – et medalimängudele pääseda, peavad nad täna õhtul kümne sekka tõusma. Mängugraafik on selline, et algselt pidi olema täna vaba päev, aga kuna üleeile tuli ilmateade, mille kohaselt tänaseks lubati koerailma, siis uuriti võistkondadelt, kas sobib, kui vaba päev nihutada hoopis homseks ja täna mängida ära homsed voorud. Ühest küljest on see küll veider – kujutate ette, et jalgpalli MMi ajal vaba päev ilmateate tõttu ära nihutatakse? Teisest küljest jälle sobib see meile väga ilusasti – kuna meie kolmas paar lahkub homme, siis tähendab see, et me saame ühe päeva rohkem kolme paariga mängida. Ja kes siis ei tahaks vaba päeva ilusa ilmaga?
Senine lõbusaim kild on pärit naiste matšist Šotimaa vastu (eeldatavasti see oli nendega), kui vastaste kapten oli ette valmistanud märkmed, kuidas Tuule-Irene vastu mängida. Sealt võis lõpuks välja lugeda, et „tegu on viimasel hetkel kokku pandud paariga ja nende konventsioonikaart on üsna napilt täidetud. Seega peate te ilmselt mingeid asju küsima laua taha, aga ma kahtlustn, et nende inglise keel ei ole eriti hea, nii et tõenäoliselt te eriti vastuseid ei saa.“ Ülbed lääneeurooplased, ma ütlen.



Thursday, June 05, 2014

Mina olengi krokodill

Eile korraldasime ürituse koodnimega „Vedu City Mixt Invitational“. Tegelikult muidugi mängisime kahel laual matši, et testida bridgemate’ide ühilduvust mu koduse riistvaraga ja poolkogemata sattusid kõik neli paari olema segapaarid. Kuna seltskonnas olid paar noort ema, oli seltskonnas ka paar verinoort last. Laste tähelepanu hajutamiseks bridžilaua juures toimuvalt otsustasime selle koondada telekale, kust otsisime üles multifilmikanali. Soojenduseks tuli krokodill Gena, kes pidi oma linnas kokku viima üksikud ja õnnetud, kellel kuskil sõpra ei olnud. Kuigi Gena pole mu lemmikute seas kunagi olnud, siis seekord ma tundsin temaga isiklikku sidet – see on täpselt nagu bridžipaaride kokku viimine. Ükskord ma selle Partnership Manageri mängu ära teen. Ja üldse tundusid mitmed multifilmid (näiteks „Harjutusi sabale!“) märksa toredamad kui lapsepõlves.

Ahjaa, tulemused ka: