Selgus, et arvutid on täiega erapoolikud. Rääkisime Maarjaga MSNis Ockhami Williamist (tüüp, kelle järgi on nimetatud Ockhami (Occami) habemenuga) ja ma arvasin, et ta on pärit kuskil 15. sajandist. Kiire konsultatsioon wikipediaga (tea, mida inimesed tegid enne arvutiajastut, kui neil mingi sarnane arutelu ette tuli?) andis vastuse, et ta oli vanem, eluaastateks 1288 – 1348. Kommenteerisime praktiliselt korraga „isegi veelgi varasem“, mille peale tuli mulle pähe mõte, et kui Aliast mängides on pidevaks probleemiks küsimus, et kes ikkagi õige sõna kõige varem välja öeldud sai, siis saaks tänapäevaste vahenditega seda probleemi välistada nii, et vastata kirjalikult mingis vestluskeskkonnas ja sealt on näha, kes ees oli. Ainult et… kui Maarja teatas, et tema jõudis enne, siis tekitas see minus segadust, kuna minu arvuti järgi olin mina nobedam olnud. Ja kõnelogi uurides selguski tõsiasi, et mõlemad ütlused olid sisestatud samal sekundil, tema arvuti kohaselt oli tema kiirem, minu oma järgi aga mina.

Laupäeval käisin taas mälu mängimas, Paide paarismängul. Kui eelmine kord olin osalenud Tartus Tiit Naaritsa tehtud mängus paaris Priit Naruskbergiga, siis seekord oli olukord täpselt vastupidine – mängu tegi Naruskberg, aga paaris mängisin Naaritsaga (ei olnud vaja tähestikku mööda kaugele minna). Mäng kulges hästi, saime kolmanda koha – paar asja jäid lollilt lauda, mõned aga sai ilusti ära kobistatud, nii et need taandusid enam-vähem välja. Huvitav oli see, et seekordne mäng tekitas eriti palju surikaadiefekte („ametlik“ nimetus – Baader-Meinhofi fenomen): mängust möödunud nelja päevaga olen ma tabanud juba kaks (arvutifirma ASUS ja muusikavõimendite tegija Marshall) ning Tiit väitis, et temal oli sama efekt kolmandaga (pin-up kunstnik Vargas). Selle Vargasega on seotud ka viimase aja suurimaid kobistamisi mälumängus – kui küsiti Peruu päritoluga kunstnikku, siis olime mõlemad suhteliselt juhmi näoga ja kuna tühja lehte ei sobi ära saata, hakkasin mõtlema tuntud peruulastele, põhimõttega, et mingigi nimi kirja läheks. Esimesena tuli pähe Pablo Neruda, kelle ma diskvalifitseerisin, kuna ta oli oma nime võtnud ühe tšehhi järgi (pealegi on ta tšiillane, nagu mulle hiljem meenus), teisena Alberto Fujimori – aga tema on jaapani päritoluga, nii et ka hästi ei sobi, kolmandana Mario Vargas Llosa. Kuna Vargas tundus piisavalt ausa peruu nimena, siis see läkski – ja kaks punkti oli nagu maast leitud. Teine huvitav asi oli, et suudeti küsida inimest, kes on minu juures uut aastat vastu võtnud – nimelt Margus Niitsoo, kes, nagu selgus, on vahepeal Eesti noorimaks doktoriks saanud. Õnneks oli pilt juures J. 

Nüüd siis vastus eelmisel nädalal ülesvisatud küsimusele „kui Lauri oleks mõni Eesti tuntud treener, siis oleks ta …?“

Ma ei tea, kas mu kõrval istuv Salumets tekitas korvpallialaseid võnkeid või milles asi oli, aga mulle tulid esimesel hetkel pähe ainult korvpallitreenerid. Võib-olla on see ka tingitud sellest, et korvpallis eksisteerib selline asi nagu minutiline vaheaeg, mille ajal antavaid kommentaare ka teleülekannetesse jõuab ja seetõttu saab parema pildi ette, mida korvitreenerid mõtlevad. Loomulikult on korvpallitreeneril mängu ajal märksa rohkem pihta hakata kui bridžitreeneril - ma ei saa ju sekkuda ja öelda, et nüüd hakake kaheksasi maste tipust mängima, vaja on pressida, et järgi jõuda, aga see selleks. Igatahes protsessisin küsimust mingi 15 sekundit ja käisin välja nimeks Heino Enden. Seda sellepärast, et ma mõtlesin ennekõike kahele juunioride EMile, kus ma tüdrukute koondisega käisin ja leidsin järgnevaid paralleele (eks tüdrukutel võib asjadest muidugi oma arvamus olla) – või vähemalt mis mulje minule temast Eesti koondise treenerina jäi (mida ta klubitreenerina tegi, seda ma ei tea, arvestades ajastut sai ilmselt Tartult finaalides tappa).

A) Üritas asjadel pigem lasta kulgeda, mitte ei rabanud ise väga järsult rooli järele. Lootis hakkama saada kasutades oskusi, mis mängijail olemas olid ja lootes, et need suudavad need ka hästi realiseerida ning lisaks natuke joppab, mitte ei proovinud üle forsseerida. Ta oli mänginud kõrgemal tasemel kui tema koondises kasutada olev materjal (miinus muidugi Müürsepp), aga ta andis sellest endale aru ning ei üritanud asju väga keeruliseks ajada, võib-olla pigem proovis liiga lihtsalt läbi saada, ma mäletan mingit korviülekannet, kus ta viimasel veerandajal pausidel peamiselt piirdus sellega, et julgustas tüüpe ja ütles, et „teeme vana“ või „teeme uut“ („vana“ oli vist Kalevi „üks“ ja „uus“ sama asi aga vasakult poolt, mitte paremalt).

B) Koondises ei tundunud erilisi isikutevahelisi probleeme olevat, kõik ajasid koos oma asja ning treener ka ei räusanud mängijate kallal ega hüpanud kellelegi liialt peale. Kuigi võib-olla mõnikord oleks pidanud. Suhtumist näitab lause (vist peale lisaaja kesta Poolalt): „Muidugi on igaühel puudujääke, aga kõik säilitasid alati optimismi ja võitlesid lõpuni“.

C) Jäi oma eesmärkide püstitamisel realistlikuks ja ei käinud välja andressõbralikke kilde teemal „Eesti koondis võiks jõuda EM veerandfinaali“ – kes viitsis suve lõpus vaadata, kui hästi mängisid isegi need meeskonnad, kes ei jõudnud EM veerandfinaali, nägi, et tegu on ulmelise väitega. Loomulikult on positiivne eelhäälestus ja kõrged eesmärgid abiks, aga mulle on alati meeldinud pigem lubada asju, millega tegelikult ka hakkama võiks saada ja kui sealt midagi paremini tuleb, siis see on juba boonus. Ning olles küll realist, ei hakanud ta rätikut nurka viskama vaid üritas ikkagi mobiliseerida oma jõuku ka tugevamatele näppe silma ajama.

Ma tean küll, et kohati sai ta tuld ja tõrva, aga see mind eriti ei morjenda. Sellega seoses on olemas selline kild, et mingi tädike oli „miljonimängus“ vastanud valesti küsimusele „kes neist ei ole korvpallitreener“, valides välja Endeni. Andres Sõber hiljem kuskil kommentaaris: „ühinen arvamusega“. Aga lõppeks oli just Enden treeneriks, kui Eesti võitis 2001 aasta varem olümpial hõbeda saanud Prantsusmaad. Müürsepa kommentaar ajalehes: “Edu tõi peatreener Heino Endeni poolt läbiviidud põhjalik mängueelne analüüs, teadsime täpselt kuidas vastane tegutseb”. 

Sellist mängu nagu Imago teate? Noh, asi käib stiilis: „kui Lauri oleks …, oleks ta …“ ja seal on kuus vastusevarianti. Teisipäeval juhtus aga selline naljakas lugu, et ma pidin mängima Imagot reaalses elus, kusjuures variante ei olnud ette antud. Aga et asi põhjalikumalt ära seletada, tuleb pihta hakata hoopis kaugemast minevikust.

Nimelt leidsid Eesti Olümpiakomitee ja Eesti Turniiribridžiliit, et oleks hea kui oleksid olemas sellised asjad nagu kvalifitseeritud bridžitreenerid. Ja et sinna süsteemi sisse saada, on vaja esialgu tekitada mõned kutselised bridžitreenerid, kes moodustaksid bridžiliidu kutsekomisjoni, et edaspidi treenerikandidaate hinnata. Ja kuidagi juhtus nii, et siinkohal tulin mängu mina – Rummel helistas mulle millalgi novembrikuu alguses, et lugu on umbes nii ja kas ma oleksin asjast huvitatud, mille peale mina leidsin, et oleksin küll.

Nojah, kerides aega kiiresti paar nädalat edasi saabus kätte eelmine esmaspäev, ehk siis 21. november ning natuke aega enne kluppi minekut tuvastasin meilboxist Rummeli meili, mis ütles umbes järgnevat, et 29. novembril peaksin end Tallinnasse EOKsse vedama ning enne seda peaksin saatma ära oma asjassepuutuva CV, kutsetaotlusavalduse ning koopiad haridusdiplomist ning isikuttõendavast dokumendist. Kuna mul oli plaanis teisipäeva varahommikul Pärnusse minna, siis saatsin tagasi sõnumi, et kui reedel kodus tagasi olen, siis tegelen selle asjaga, aga sain vastuse, et tegelikult on neid juba neljapäevaks vaja. Kribasin siis kiiresti blankettidele midagi kirja, otsisin arvutist üles ülikoolidiplomi pildi (õnneks sai see kunagi sisse skännitud) ja skännisin ID-kaardi ära ning panin teele. ID-kaardi skännimine muidugi tekitas mulle teravamaid elamusi eilsel päeval, kui mul oli vaja sellega netis asjatada, aga ma ei suutnud seda rahakotist leida. Õnneks taipasin seda skänneri vahelt otsimas käia. Nojah, see selleks, nädala lõpus ootas mind meilboxis kiri, mis teatas, et mind oodatakse teisipäeva hommikul kell pool kaksteist kutsekomisjoni ette vestlusele (lisaks veel Tiit Laanemäed ja Aavo Heinlot, meile oli ette nähtud veerand tundi nina peale). 

Tundus küll väga nüri veerandtunnise vestluse pärast ekstra Tallinnasse ja tagasi paarutama hakata, aga mis mul ikka teha, otsustasin et seekord jätan bussiliikluse vahele ja lähen oma autoga. Navigeerumine õnnestus imehästi – ma umbkaudu teadsin, et aadress Pirita 12 viitab Lauluväljaku ümbrusele, seega tõmbasin Tallinnasse jõudes üsna ruttu hea õnne peale paremale, Kadrioru suunda ja jõudsingi endise (võib-olla isegi praeguse?) Kadrioru kohviku juures mere äärde välja, ise ka ei tea kuidas. Siis kütsin edasi Lauluväljaku poole ning kavatsesin seal ees peatuse teha, et lähemalt numeratsiooniga tutvuda, kui selgus et lähima maja peal ilutsebki EOK silt. Väga lahe. Halb oli muidugi see, et ma jõudsin sinna pooletunnise varuga, aga nagu pärast selgus, polnud sest hullu midagi, mind võeti letti varem kui algselt plaanis oli.

Peale põgusat ootehetke pidin siis komisjoni ette astuma, seal oli mingi 6-7 inimest (EOK peasekretär Toomas Tõnise oli üks, Jaak Salumets oli teine, ülejäänud näod olid mulle tundmatud, hilisem guugel andis tulemuseks, et need olid ilmselt Kristjan Port, Rein Haljand, Tõnis Matsin, Kersti Rodes ja Martti Raju). Istusin siis maha ja kohe üllatati mind küsimusega, et mida mina kui tulevane kutsekomisjoni liige arvan, mida peaks oskama 1., 2. ja 3. taseme bridžitreener? Küsimus tabas mind täiesti ootamatult (ma ei osanud selleks ette valmistuda, pigem eeldasin, et mult küsitakse, et kuidas Eestis bridžiga lood on ja mis ma ise olen teinud), aga õnneks olin ma tutvunud netis ülal olevate materjalidega ja seetõttu olin vähemalt võimeline suhteliselt nobedalt oma vastuse formuleerima (ja vähemalt ei lennanud orki sellega, et arvaksin 1. taset nende seast kõrgeimaks). Edasi käis selline poolvabas vormis vestlus, õhkkond oli sõbralik ja tundus, et seltskond oli minu suhtes heatahtlikult meelestatud (ja ma ise ka väga ei pudrutanud, kui siis ainult natuke), vahepeal oli neil omavaheline repliikide vahetus, et kehakultuurialast kõrgharidust mul küll pole, aga võrreldes eelmise ala esindajaga saavat ma väga hästi hakkama. Nojah, see selleks, aga vahepeal siis esitatigi mulle „Imago-küsimus“ – kui ma peaksin end võrdlema tuntud Eesti sporditreeneritega, kellega ma siis end võrdleksin? Olgem ausad, see lõi küll täitsa pahviks. Et mitte kogu lõbu ära rikkuda, kuulutan siinkohal välja väikese küsitluse teemal: „Kui Lauri oleks tuntud Eesti sporditreener, siis oleks ta …“. Kes Maarja käest spikerdamata õige nime pakub („õige“ tähendab antud kontekstis seda, mida mina pakkusin, mitte seda, mida rahvas arvab), sellele panen välja pisikese auhinna, vastuse annan teada siinsamas kuskil esmaspäeval-teisipäeval. Ja kes ei söanda „poolavalikult“ midagi pakkuda, siis andku mulle privaatselt mõnd muud kanalit pidi teada. Tegelikult kah, mul oleks lõbus teada, mida asjast arvatakse ja ilmselt teie pakkumine on vähemalt sama hea kui minu oma – seda enam, et teie saate mõelda kauem kui 15 sekundit, millega mina oma variandi välja partsatasin. Intervjuu igatahes lõppes reipais toonides ja eks näis, mis sellest saama hakkab.

EOK majast lahkudes suutsin näidata kõrgemat pilotaaži Tallinna linna läbimises – päeval kell kaksteist jõudsin Lauluväljakult Nõmme Pääsküla-poolsesse külge ilma eriliselt kiirust ületamata (liiklusvoo kiirusel) 15 minutiga. Vedelesin poolteist tunnikest seal vennanaist tüüdates ja siis oligi vaja tagasi pressima hakata. Otsustasin, et Tallinn-Tartu maantee on üks paganama nüri koht ja tegin enne sellele trassile sattumist tuuri „Tunne kodumaad!“ marsruudil Rapla-Türi-Võhma-Põltsamaa. Google Maps väidab, et ma kaotasin sellega umbes 20 km ja 35 minutit (kilometraaži usun, ajas hävisin võrreldes hommikuse tulekuajaga umbes 15 minutit), ometigi arvan, et see oli päris hea mõte – teed olid head ja tühjad ning keegi ei siiberdanud jalus, hinganud kuklasse ega pimestanud vastu tulles tuledega. Vähemalt arvasin, et see on hea mõte, kuni lugesin eilseid uudiseid, et päev peale mind oli ühes tee peal olnud punktis kümmekond autot kraaviga lähemalt tutvust teinud.