Jälle huvitav lugu sellest, kuidas ajus asjade kokkuviimine toimub. Eelmisel nädalal sattusime Maarjaga ühe oma lemmiksaidi pealt (www.cracked.com, ärge mingil juhul sinna minge, see neelab su tundideks alla) lugema mingit nupukest, kus oli ära mainitud film nimega „Neverending Story“ – nimelt olevat seal sees kõige õõvastam lastefilmi koht, kus hobune vajub laukasse ja poisinaga vahib seda pikka aega pealt.

Edasi järgnes arutelu umbes nõnda:

M: Kõlab süngelt, ma tegelikult ei olegi seda filmi näinud…

L: Mina ka mitte, aga ma tean selle filmi tunnuslaulu.

Kuna Maarjale laul ette ei tulnud, järgnes kiire otsing youtube’is ja laulu mängimapanek

M: Ah see laul siis ongi sealt filmist. Tegelikult ma olen seda raamatut lugenud, saksa keeles kusjuures.

L: Mina ei ole isegi mitte lugenud… Oota, saksa keeles? Kas see on Michael Ende „Ilma lõputa lugu?“

M: Mhmh.

L: hmm... siis selgub, et ma olen ka lugenud, aga ei ole osanud kuidagi kokku viia.

Ühesõnaga, sai jälle väga veidral kombel mingid olemasolevad infokillud suuremasse raamistikku topitud. Kusjuures ma pean tunnistama, et ega ma eriti midagi enam raamatust meelde tuletada ei suutnud – kuigi ma mäletan, et see ei olnud sugugi vastumeelne lugemine. Teine Ende eesti keeles ilmunud raamat (võimalik, et neid on muidugi rohkemgi), "Momo", jättis natuke sügavama mulje. Võib-olla seepärast, et mulle tundub, et Pratchett vehkis oma audiitorid paljuski sealt maha.

Nädalavahetusel käisime Dijonis kaarte mängimas. Kuna too asub Luxist päris kaugel, tähendas see laupäeval kolme ja poolt tundi automatka (ja pühapäeval teist sama palju tagasi) mis saabunud kuumalaine tingimustes (veel õhtul poole üheteist ajal oli 25 kraadi sooja) ei olnud just eriline moos, õnneks ei pidanud küll ise roolis olema. Kuumalaine jätkus ka mängukohas ja vahepeal tundus, et ma suren sinnapaika maha – konditsioneeri ei olnud (või ei olnud ta sisse lülitatud), lahtistest ustest-akendest hoolimata ei olnud saalis mingit erilist õhuliikumist märgata ja ka käimapandud ventilaatorid ei suutnud üldist leitsakut eriliselt hajutada. Vahel lihtsalt ei ole hea olla põhjamaalane. Mängisime kohati nagu parajad oinad, mõnikord kukkus asju ka ilusti välja ja lõpptulemus oli viisakas, kuid mitte midagi enamat – 10. koht 45 paari seas 54,5 protsendiga.

Laupäeva õhtul käisime oma bandega (Luxist oli 8 inimest, lisaks veel mõned korraldajad) söömas mingis maakoha kõrtsis. Kuigi prantsuse köök omab ülemaailmselt tunnustatud kvaliteedimärki, pean ausalt tunnistama et mulle valmistas see teatava pettumuse. Kõige veidram oli see, et kui ma teen kodus kotlette, siis need maitsevad toorelt paremini kui seal pakutud „steak tartar“ (jah, ma tean küll, et selliste asjade söömine on seotud teatavate terviseriskidega, aga mul savipott). Võib-olla on mul rikutud maitsmismeel, kuid vähemalt üks inimene meie seltskonnast leidis veel, et see asi oleks võinud oluliselt parem olla. Õnneks järgmisel päeval turniiri vaheajal pakutud lõunasöök rehabiliteeris prantslasi natuke.

Ahjaa, ja prantslastel on suhteliselt omapärane arusaam sellest, kui palju on sünnis toidule valmistamise ajal tuld näidata. Minu roa puhul see teadagi oluline ei olnud, aga Maarja tellis mingi asja, „tres bien cuit“, kuid mulle tundus, et meie maal oleks selle asja nimi endiselt „veerandtoores“. 

Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks. Vähemalt seda viimast kindlasti. Üleeile õhtul tähistas Lux suurhertsogi sünnipäeva. Ja tänu meie korteri asukohale saime me sellest oma osa – tahtsime me seda või mitte. Päeval peeti all orus mingit tüütut kontserti (tüüpiline samasugune jaanipäevaaegne süldimuusika kui Eestiski), see igatahes eriti tore ei olnud. Küll aga õhtul nägime me sellist ilutulestikku, millesarnasele me seni küll peale pole juhtunud – ainult lohe ilmumine jäigi veel puudu. Ja meie rõdu oli selle vaatamiseks tõeline loožikoht – seda peeti nimelt järgmise silla peal (umbes pool kilomeetrit eemal) ja kokku kestis trall ca 20 minutit. Taustaks mängis muusika, mille oli ekstra selleks puhuks kirjutanud õukonnamuusik (uskuge või mitte, sellised asjad on tänapäevalgi olemas!) ja järgmisel päeval väitis leht, et õhku oli lastud 2,5 tonni tulevärgikraami.

Eilse päeva lõime me surnuks sellega, et käisime Frankfurdis Marinil külas. See on selline „on kah“ linn, tuttavail võib külas käia, aga turismitamise mõttes väga palju ei paku – nimelt tehti linnasüdamik teise maailmasõja lõppmängus korralikult maatasa ja väga palju seda vanal kujul restaureeritud ei ole. Need asjad, mis on, on muidugi väga ilusad, aga nagu juba mainitud – neid on vähe. Lisaks sellele on hinnatase seal selline, et Lux ei tundu enam üldse mitte kalli kohana. Kooserdasime siis linna peal ringi, käisime pubidelinnajaos ja jalutasime üle jõe tagasi kesklinna ning kuidagi saigi päev mööda saadetud. Tõsiselt teravaid elamusi pakkus aga tagasisõit Luxembourgi – nimelt oli vaja manööverdada end kõigepealt ühe rongiga Koblenzisse, teisega Trieri ja kolmandaga Luxi. Kui esimesel etapil rong vahepeal seisma jäi ja piloot teatas, et „hilineme 10 minutit“, tundus kõik veel kontrolli all olevat (kiirpilk piletitele ütles, et ligi viis minutit jääb veel varu), aga kui natukese aja pärast tuli uus teade, „hilineme 20 minutit“, siis see enam nii tore ei olnud – jäimegi „oma“ rongist maha seetõttu. Õnneks oli kellaaeg küll hiline, kuid mitte liialt nii et Trieri saime me paarikümne minuti pärast ka järgmise masinaga – ja kontrollile ei pidanud ka pikalt seletama, et mida me vale piletiga seal rongis teeme, ilmselgelt tüüpidel info liikus (mõned mõttelised plussid Deutsche Bahnile). Trieris oli muidugi jälle mõnu pärast asi nii korraldatud, et see tee, kustkaudu Luxi rong minema pidi oli remonti pandud ja meie pidime jälle õige koha üles leidma. Õnneks oli turvavaru päris suur – veerand tundi aega, kesköine tühi raudteejaam (= ainult paar rongi vedelemas) ja lisaks sellele hoiatas meid veel ka meie rongi kontroll, kes nägi meid ringi tuiamas. Ja viimases rongis ei pidanud me üldse kontrolliga maid jagama – ta lihtsalt ei viitsinudki meie juurde tulla ja keeras end lihtsalt mingi pingi peale magama (ilmselt hertsogi sünnipäevast taastumine nõudis oma). Nii et pääsesime kõigest väikese ehmatusega (ja tunniajase hilinemisega).

Mõned pildid kah (enamus Frankfurdi omi on Marini tehtud).

Kuigi inimese põhitoiduseks loetakse leiba, siis minu tuttavad teavad väga hästi, et minu puhul on selleks pigem hapukoor. See produkt on täiesti olemas ka Luxi kaubandusvõrgus - mis siis et natuke ebatavalise konsistentsiga (peamine variant sisaldab 30% rasva, mis tähendab, et pigem meenutab juba võid, on ka olemas 15%-ne, mis on suhteliselt normaalne ja ka 3%ne variant, mida küll pole olnud juhust proovida) ja hirmkallis - pooleliitrine karp maksab pealt kolme euro (ma muidugi ei tea, kuhu on vahepeal jõudnud hinnaralli Eestis). Nojah, eile käisin poes provianti varumas, mh. oli seal hulgas ka tops hapukoort. Müüja lasi kassalindilt kaubad läbi ja siis hakkas hapukoorepakki jõllitama, tõmbas ühe triipkoodi läbi, avas kaane ja lasi sealt teise triipkoodi läbi, keerutas topsi ühte- ja teistpidi ja siis hõikas neiule, kes puuviljaletis kaalu taga oli (kohalik süsteem on selline, et su puuviljad kaalub ära poetöötaja), et kas too saaks kassasse tulla. Too tuligi ja siis anti talle see tops ja paluti ära kaaluda, tulemuseks oli 250 grammi (nagu pidigi olema), mille peale siis kassiir kehitas õlgu ja mainis, et "see tundus nii kerge olevat, et ma ei uskunud, et seal 250 gr sees on". Ühest küljest naera end ribadeks, aga teisest küljest oli see temast väga viisakas.

Teadupärast on meil koduläve ees üks ilgem mölakas sild, sillakaare kõrgusega 45 meetrit, mõõtkava huvides: umbes sama, kui Pikk Hermann, tolle kõrgus on vist 50 meetrit.

Eile õhtul bridžikluppi minnes avanes seal peal mulle omapärane vaatepilt.
Nimelt seisis sillal mingi naisterahvas, keda kaks muud inimest kallistasid ja paarkümmend meetrit eemal olid paar pildistavat Jaapani turisti. See ei ole seal just ebatavaline vaatepilt - lõppeks on silla pealt suurepärane vaade ja pildistavaid turiste/kallistavaid seltskondi on seal pidevalt. Aga asja muutis natuke imelikuks, et kuigi pildistajad olid orientaalset päritolu, oli ülejäänud seltskond europiidne ja väga morni näoga. Lisaks sellele vedeles kõnniteed sõiduteest eraldava vahekivi peal kellegi rahakott. Pannes kõik kokku, tulin ma järeldusele, et tõenäoliselt oli parasjagu teoksil enesetapukatse nurjamine.

Kuna mul oli kellaaja peale minek (ja ilmselt seal midagi enam juhtumas ei olnud), siis ei jäänud ma pikalt passima, nii et ma ei teagi, millega lugu lõppes (näiteks, kas keegi vehkis selle ripakil rahakoti sisse), aga bussis tekkis Maarjaga teoreetiline jutuajamine enesetapumeetodite suhtes. Ja selle käigus leidsin ma, et minu jaoks oleks kõrgest kohast allahüppamine suhteliselt reaalne variant küll - lõppeks on mul niikuinii kogu aeg kiusatus/tahtmine hüpata, kui ma mingi kõrgema koha peal olen ja kui mul peaks olema plaanis elust lahkuda, siis oleks ju viimane variant see teoks teha. Tõsi küll, Maarja jahutas mu entusiasmi, väites et allahüppamine ei ole piisavalt kindel meetod - kuigi 50 meetrit vaba langemist ja kineetilise energia ülekandmine maapinnale tundub minu jaoks küll suhteliselt lollikindlana - ja kui midagi untsu läheb, võib tulemuseks olla halvatus, mis on hullemaks lõpptulemuseks kui surm (lisaks oleks pärast veel piinlik kah). Pealegi ei ole kägarasse kukkunud keha ilmselt ka eriliselt esteetiline vaatepilt...

Ülalmainitust paluks mitte järeldada, nagu ma kavatseks elust lahkuda - sellist asja mul momendil kohe kindlasti plaanis ei ole. Ahjaa, Luksemburgis oleks veelgi vingem sild, kust allahüpet sooritada, aga paraku on seal silla servadel pleksiklaasist kate (umbes nagu jalgpallimängu ajal varumängijate pinkidel), mis tähendab, et  silla serva ületamine on tõsiselt keeruline. Ilmselt ei ole tegu küll niivõrd ettevaatusabinõuga suitsidistide vastu, kui tuuletõkkega - seal ülal on kohati päris korralikud iilid võre vahelt läbi pressimas.

Eesti spordi „suurepärane“ nädal jätkub. Kui kõigepealt saime meie Bonnis Rahvuste Karikal viimase koha ja jalgpallikoondis Itaalialt 0:3 kesta (mis mõlemad on küll piinlikud, kuid mitte veel otseselt häbiväärsed sündmused), siis eilne jalgpallurite mäng Fääridega oli tõeliselt hale (nendele, kes ei tea – Fäärid said üle paarikümne aasta esimese võidu, mäng lõppes 2:0). Juba esimese poolaja keskel, kui seis oli veel 0:0, tekkis mul mängu vaadates küsimus, et kuidas neil õnnestus Itaalialt „kõigest“ 0:3 tappa saada. Lisaks sellele sai Kaia Kanepi kaotuse mingilt edetabelis kolmandas sajas olevalt mängijalt, keda ta loogiliselt peaks vasaku käega mängideski võitma. Tahate ma ennustan, kuidas läheb EM finaalturniirile püüdleval käsipallikoondisel, kellel on sel nädalal ees mängud Makedoonia ja Ungariga?