Vahepeal on õnnestunud omadega kodumaile jõuda. Planeeritud marsruut oli Luxembourgist shuttle'iga sõita Charleroi lennujaama, sealt Ryanairiga Riiga ja sealt omakorda bussiga Tartusse - eeldatav stardiaeg äratusega 3.30 ja Tartusse jõudmine 22.30. Miks me valisime sellise kahtlase marsruudi oli see, et Estonian Airiga inimlikel aegadel üle Kopenhaageni lendamise eest otsustati jõuluperioodil küsida sellist pappi, et hinnavahe Ryanairiga oli ikka päris mitmekordne (isegi pärast seda, kui kõik Ryanairiga kaasnevad asjad, mida nad hoolega näitamast hoiduvad ja nurgatagustest lennujaamadest asustatud kohtadesse liikumise transpordikulud, sisse arvata) - muul ajal see hinnavahe nii suur ei olegi ja tagasi läheme ainult lennukeid kasutades (kui need lendavad muidugi).
Uurisime ka varianti, et Riiast auto laenutada ja see Tartusse tagastada, kuid Ryanairi koostööpartner Hertz näitas end täiesti partneri väärilisena - algselt kodukal välja näidatud hind tundus päris mõistlikuna, kuid kui asjasse sügavamalt süüvida, tuli vasakult ja paremalt lisatasusid juurde ja summa kerkis päris kopsakaks.

Nädala alguses olid paljud Lääne-Euroopa lennujaamad lumega hädas ja mitmedki kinni, nii et vahepeal tundus, et kohale jõudmise šansid on üsna fifty-sixty - esmaspäevane Riia lend oli igatahes ära jäänud. Igatahes variant, et öösel kell pool neli üles ärgata, ronida bussi peale ja seejärel sõita Charleroi lennujaama ning seal tuvastada, et lennukit ei lähegi, tundus üsna reaalsena - ja seda ebameeldivamana. Õnneks eelmisel õhtul väitis Ryanairi koduleht, et kinni on neil ainult Dublini lennud, ülejäänud kohtades võivad lennud küll viibida, kuid toimuvad siiski. Ronisime siis eriliste vahejuhtumiteta kohale ja lennujaamas tundus ka kõik laabuvat, aga kui oli kätte jõudnud check-ini aeg, siis mingit liikumist ei toimunud ja ega mingit infot ka loomulikult keegi anda ei viitsinud. Õnneks siiski tunni aja pärast lükati meid lennukisse ja kuna Riias oli meil paras ajavaru, siis see meid eriti ei morjendanud - kuigi tõepoolest oleks olnud meeldivam lüüa see tund surnuks Riia lennujaama Lidos mitte Charleroi lennujaama ootesaalis.

Riia-Tartu bussi algpunkt oli õnneks toodud lennujaama, nii et linna peal ei pidanud pampudega sibama, õigemini oli see Riia-Tartu-Narva-St.Peterburi buss. Masin ise oli väga viisakas, reisijate käsutuses oli kohviautomaat, mis andis välja ka kakaod (no extra charge) ja näidati mingeid muusikavideosid, wifi kah loomulikult. Ma ütleks küll, et Eurolines - Ryanair 1:0, hakka või tõesti mõtlema bussiga Euroopasse minekule (seda enam, et see tundub nats ilmastikukindlama transpordiviisina).

Mulle on mulje jäänud, et eestlastel on alati kutsikalik heameel, kui selgub, et keegi maailmas on sellisest asjast nagu Eesti mitte ainult kuulnud, vaid oskab selle kohta midagi veel lisada, olgu see siis mõni sportlane (nagu see tavaliselt on) või midagi muud - kõige tuntumaks näiteks, mida Eestis armastatakse pidevalt tsiteerida, on muidugi Hemingway kild, et igas maailmas sadamas võib kohata mõnda eestlast (kui mu mälu mind ei peta, siis kribamas reisikirju mõne kodumaise ajalehekese jaoks). Minu jaoks on igatahes küll jäänud mulje, et väga tõene on anekdoot:

- "Mida mõtleb eestlane loomaaias ahvipuuri ees?
- "Ei tea, mida nad eestlastest arvavad?"

Eriti võis märgata sellist suhtumist siis, kui Eurovisioonile saadeti "Leto Svet" - mööngem, et tegu oli mageda asjaga, aga natuke nalja tegi liikuma hakanud massihüsteeria stiilis: "Eesti maine on igavesest ajast igavesti kõrvuni täis tehtud". Sittagi, ei usu et see kahe kuu pärast kedagi maailmas enam kottis, missugused tolad mingi pisiriik, missugune-see-neist-nüüd-oligi?, mõttetule üritusele saatis.

See selleks, see kõrvalpõige pole oluline, aga selgus, et ka eestlastest märksa suurema rahva liikmel hakkavad kõrvad heameelest liikuma, kui keegi neist kuskil ilma peal midagi teab. Nüüd on paslik natuke tagasi kerida - st. reede õhtuni.

Meie maakleril sai valmis uus büroo ja ta kutsus oma klientuuri pisikesele vastuvõtule. Kuna büroo asub "meie" maja allkorrusel (ja ka maakler elab samas majas), siis vedasime end sinna viisakalt kohale - ikka hea inimestele "nägusid teha" eriti kui snäkke ja napsu ka antakse. Vastuvõtt oli maja all koridoris (peenem sõna on selle kohta vist äritänav) - üks sopp oli eraldatud püstijala-vastuvõtu tarbeks. Lauad olid taas hästi kaetud ja pakuti roosat šampust - hiljem ka veini ja kohvi, mis olid küll natuke traditsioonilisega võrreldes erinevad - nimelt vein oli soe (hõõgvein) ja kohv oli külm (jääkohvi) - aga sellest hoolimata mõlemad lihtsalt suurepäraselt head.

Kuna me kedagi ei tundnud, siis passisime niisama nurgas, aga kuidagi sattusime jutule ühe indiapärase väljanägemisega ebamäärases eas tädiga (pakuks et ca 40-aastane), ma vist soovitasin tal julgelt hõõgveini võtta, sest see oli hea - ja kui tallegi see maitses, siis hakkasime juttu ajama. Kõigepealt selgus, et eestlastel on hea renomee - märksa parem kui luksemburglastel ("the city here is beautiful, but the people are weird and unfriendly"). Siis mainis ta, et ta on pärit Sri Lankal - ja kui ma selle peale kostsin, et see olevat tore ja kena koht ning seal tehakse head teed ning minu arust on neil ilus lõvi lipu peal, siis see tekitas talle igati hea tuju. Käisin korra end veiniga tankimas ja vahepeal tegin oma mälus kiire revisjoni, kas ma olen mõnest Sri Lanka inimesest kuulnud ning kui ma tagasi tulles suutsin meenutada Sirimavo Bandaranaiket (maailma esimene naispeaminister millalgi viiekümnendatel), siis oli ta juba eriti üllatunud, kui ma sinna aga lisasin Susanthika Jayasinghe (MM ja OM medaliomanik 200m jooksus), läks tal naeratus juba vähemalt kõrvuni ja ta väitis, et ta ema nimi oli olnud samuti Jayasinghe.

Nii et isegi 20 miljonilise elanikkonnaga riigi kohta paari fakti teadmine võib kohati olla tõhus relv endast hea mulje jätmiseks.

No mis kuradit toimub - kui nädala alguses sai irvitatud, et möödunud neljapäev oli Luksemburg halvatud sellise lumekribala pärast, mis kolme päevaga oli lihtsalt kadunud, siis eile tuli jälle lund. Linn oli selleks oluliselt paremini valmistunud, bussid puha käisid ja Maarja sai töölt ilusti koju - aga bridžiklubi jäeti jälle ära! Aru ma ei või, miks see lumi ei võiks reedeti tulla!

Tegin rõdult seebikarbiga paar talvepilti kah:

Eilsel õhtul käisime väljas söömas. Nimelt Maarja "rebastegrupp" (seltskond uustulnukaid, kellele tehti koos koolitust) otsustas tulevate jõulude puhul koos õhtusöögiks maha istuda. Kuna see pidi olema lihtsalt vabas vormis õhtusööma (ei mingit jõulutamist ega dresscode'i) ja ma näen siinmaal sellist asja nagu "suhtlemiskõlbulik elus inimene" üsna harva, liitusin minagi seltskonnaga, hoolimata sellest et mu paar suuremat "lemmikut" sealt pundist sedapuhku passisid.

Istumispaigaks sai baar nimega "Lisboa II" (selles suhtes, kas Luxembourgis olemas ka koht nimega "Lisboa I", arvamused lahknesid), mis asus Bonnevoie rajoonis üsna raudteejaama lähedal - st. meie geograafiliselt suhteliselt mõnusat asukohta arvestades umbes veerand tunni jalgsikäigu tee kaugusel nagu ka kõik muud senised istumiskohad.

Nagu nimestki arvata, siis oli tegu portugali kohaga - mis arvestades Luxembourgi linna demograafilist profiili ei ole just eriline uudis. (Väikes kõrvalpõikena - nägin millalgi linna peal suurt musta taksot, mille peale oli suurte kuldsete tähtedega maalitud V.I.P. ja all väiksemate kuldsete tähtedega Very Important Portuguese). Kuigi tegu ei olnud üliodava kohaga (koduleht andis rea "budget" alla luureinfoks +/- 30 EURi inimese kohta, mis osutus üsna täpseks), oli ta rahvast täis - mõned meie seltskonnast olid seal ka varem käinud ja väitsid, et see olevatki suhteliselt popp koht ja tema suur pluss olevat, et ta pakub "business lunchi" ka laupäeviti. Väga viisakas ta igatahes oli, peale seda kui olime oma tellimused esitanud, toodi lauale pisike snäkivaagen - inimese kohta üks paneeritud vähjaline (tõen. krevett, aga ma pole kunagi olnud eriline osavkäpp nende vahel vahet tegema), mõned oliivid, vorstilõiguke ja määritavasse olekusse viidud tuunikalasalatit koos saiadega - nii et ooteajal ei pidanud magu iseenda seedimisega tegelema. Veiniga läks natukene nadisti - kogemata toodi meile midagi muud, kui see, mida tellitud sai. Iseenesest ei olnud sest muidugi midagi halba, vein oli lõbusa lillaka varjundiga ja vägagi joodav (tekkis diskussioon, kas mu vastas istuv hispaanlane teeks sellest calimochot - st. valaks sinna kokakoolat sekka - või mitte ja kui tüüp väitis, et südamerahuga teeks, vaatasid Maarja ja tüübi girlfriend talle otsa sellise näoga, et ta pidanuks nende arust häbi pärast maa-alla vajuma). Lonksasime siis seda ja tegelesime teoretiseerimisega, et kas nad siis tõid meile ekstra mõne kallima veini, et seejärel rohkem pappi kasseerida (seal oli nimekirjas ka selliseid, mille pudeli hind oli kolmekohaline ja ei hakanud numbriga 1) või juhul kui nad tõid kallima veini, kas nad kasseerivad meilt meie poolt tellitu hinna. Kuigi üldine konsensus jõudis tulemusele, et ilmselt see väga kallis ei saa olla, sest nimi oli kaunis tuntud (loomulikult olen ma selle juba ära unustanud, aga ma kahtlustan, et see oli Monte Velho). Tõe huvides tuleb tunnistada, et ma ei oska öelda isegi seda, et mida me alguses tellisime ega ka seda, mille eest meilt raha kasseeriti (kui seal üldse vahet oli).

Menüü oli samuti portugalipärane - st. väga palju oli kalaroogi ja mis mind kõige rohkem üllatas: terve menüü lehekülg oli pühendatud tursale - seda oli saadaval umbkaudu 15 erinevat moodi prepareeringus. Kuna mu kõrval istunud neiu soovitas mulle, et tursk pidada tolles kohas päris head olema, valisingi neist ühe, koondnimetusega Bacalhau a Braz (ehk siis tursk Brazi moodi). Seisnes see siis selles, et kalale (mis tõenäoliselt oli hautatud filee - ühtegi luutükikest ma tuvastada ei suutnud) oli peale ehitatud munast, sibulatest ja praetud tillukestest kartuliliistudest kest, lisaks veel koorekaste, mõni tomat ja nipet-näpet. Oli täitsa söödav segu, maitses üsna "koduselt" ja koguse poolest oli teda kiiduväärselt palju - kõht küll tühjaks ei jäänud. Ka ülejäänud seltskond tellis igasuguseid huvitavaid asju (peamiselt samuti selliseid, millede koostisainete kättesaamiseks tuleb vee peale minna) ja tundus, et enamusel oli teatavaid raskusi üle poole portsjoni hävitamisega - peale mõningast pausi hakkas laua ümber toimuma juba pakkumisi, et "kas keegi minu oma maitsta tahab". Ma siis kahelt lähemal istujalt väikese proovi võtsin - neiu, kes mulle soovitas turska oli hankinud ühe teistmoodi tehtud variandi (nime ei mäleta), mis oli  natuke rohkem kala nägu (st. et lisandit oli vähem ja luid rohkem) ja samuti päris hea - kuigi minu maitse jaoks natsa liiga soolane - samas kui mu enda kala oli pigem natuke liiga mage, aga mõlemad täiesti normaalsuse piirides. Teine asi oli märksa huvitavam - nimelt ülalnimetud hispaanlane oli hankinud mingi kala-riisihautise, mida toodi talle vinge potitäis. Kogus oli igatahes selline, et ma arvan et kuskil näljahädas maal ajaks terve perekond sellega paar päeva läbi - nii et pole eriline ime, et tüüp sealt üle poole  ära süüa ei suutnud. Võtsin siis prooviks kalatüki minimaalse koguse riisiga (ma ju umbkaudu tean, kuidas riis maitseb) - see oli mõnus valge hõrk lihatükk ja parasjagu vürtsikas, nii et tundub, et tegu oli igati väärt roaga.  Maarja samal ajal hävitas tuunikalasalati - vaadates selle kadumise kiirust tundub, et see oli ka hea (kõrvalistujale proovimiseks igatahes midagi peale silo üle ei oleks jäänud, nii et ma ei oska kommenteerida).

Magustoidu otsustasin vahele jätta (niivõrd-kuivõrd, klaasikese punast Martinit siiski võtsin), aga vaadates ümberkaudu lauda toodud asju, kahtlustan ma, et see oli viga - Maarjal igatahes oli väga huvitav "Orange Roll" (ma loodan, et ma mäletan selle asja nime õigesti), mis oli tõeliselt hea ja magus, teisel pool oli "Crepe Lisboa" - kaks suurt creppi hunniku jäätisega ja ka ülejäänud magustoidud nägid välja suured ja maitsvad (eeldades et sööjad ei teinud mõnulevaid nägusid ainult teiste provotseerimiseks).

Igatahes oli igati suurepäraselt õnnestunud õhtusöömaaeg (lisaks toidule sain siis ka "elavate inimestega" suhelda, peamisteks ohvriteks olid meie vastas istunud hispaanlaste paar), loodan pahatahtlikult, et suutsin teistelgi suu vett jooksma panna. Nami!

Murphy seadus Luxembourgi ilma kohta: kui aknast vaadates paistab ilm ilusana, siis piisab sellest, et jalutada kodust 300 meetri kaugusele, kui hakkab mingit imelikku ollust alla tulema. Kui selle peale koju tagasi pöörduda ja kokkamisega tegeleda, siis näitab vaade aknast poole tunni pärast taas ilusat pilti.

Tali tuli. Eilne hommik võttis inimesed vastu vihmasajuga, kui ma lõuna ajal poodi läksid, sadas mingit ebamäärast ollust ja õhtul tuli korralik lumetorm.

Kohalik liikluskultuur ilmselt talverehvidest suurt midagi arvata ei oska, igatahes sain näha akna taga pilti, kus viadukt oli järsku autosid puupüsti täis, pooltel vilkusid mõlemad suunatuled ja liiklus käis sellise tempoga, et jalakäijad said kihutajatelt revanši võtta, pannes neist viuhhh ja viuhhh mööda. Liiklus oli nii umbes, et tuttav kurtis Facebookis oma teekonna üle töölt koju: "Kuradi suverehvidega uisutajad, kuus kilomeetrit nelja tunniga!"

Maarja sai töölt koju tulles ka olukorrast laksu kätte: bussid seisid tee servas ja keeldusid edasi sõitmast (need kes ei keeldunud, vedelesid põiki keset sõiduteed) ja koju saamiseks tuli kasutada kondimootori abi, aga olukorrast linnas kirjutab ta ehk ise täpsemalt (vihje-vihje).

Mul muidugi suurt viga ei olnud - mis muret kodus passida ja üleöö kenaks talviseks muutunud vaadet nautida (see oli tõesti ilus), aga täna sain ka mina laksu kätte - Luxi klubi jäetakse ilma tõttu ära...

Viimasel nädalal on juba kahel inimesel tekkinud küsimus, et kas ma oma blogrollis olevate plogide autoreid ka reaalmaailmas tunnen. 

Vastus on lihtne: tunnen küll, muidu nad seal ei figureeriks. Kõigi mu tuttavate plogid küll mu blogrollis ei kajastu (erinevatel põhjustel), aga ma usun, et ma elu sees ei lisaks sinna kedagi, kellele ma "päriselus" tere ei ütleks. Tegelikult satun ma aeg-ajalt ka mõne umbvõõra inimese plogisse, kuid pean tunnistama, et kui ma teksti tootjat ei tea, ei suuda need mind piisavalt huvituma panna, et neid regulaarselt lugeda (bridžiplogid on hoopis teine teema - kuna see on sisuliselt erialakirjandus ja neid ma võin lugeda küll ja veel). 

Blogrolli muideks lisasin enda kirjele kah ainult selleks, et näha, kes on midagi juurde kirjutanud - ei viitsi ju kõiki igal hommikul ükshaaval läbi klikkida. 

Nagu ütles minu kohta üks naljaviluks Facebookis tehtud test (muude asjade seas): "sind ei huvita, mis toimub mujal maailmas" ja ma nõustun sellega täiesti. Seni plogides nähtud motodest on mu täielik lemmik Margo Engeli oma: "Siit ei ole mõtet otsida sügavamõttelisi targutusi. Siin on lihtsalt pildid minu elust!". Ainus põhjus, miks seda asja mul blogrollis ei ole, on see, et ta hoiab oma asju parooli taga ja ma ise olen alati vihanud neid inimesi, kes sarnased asjad oma nimekirja üles panevad, et siis pahaaimamatu plogisurfi tegev juhulugeja (mina) nendele klikiks ja vihastaks, kui kolmas link järjest passwordi nuiama hakkab. 

Muidu tundub elu irooniline: mul on praegu võimalik mängida bridži netitsi rohkem kui kunagi varem, suisa päevade kaupa – kuid paraku keegi tuttavatest ei ole päeval valmis BBOtama (või vähemalt ei ole vastavat soovi avaldanud).

Õnneks eile päästis Tiina olukorra, nimelt otsustas ta, et enne Tartu individuaalile minekut on hea 3,5 tunnine treening teha. Ja Oleg varustas mind mingi algajaga, kellele paar kõige põhilisemat asja selgeks teha, enne kui ta Olegiga Paide kluppi läheb. Nii et elame veel…