Viimane päev Sloveenias oli väga vesine - kogu päeva kallas midagi taevast alla ja väidetavalt olevat teede peal olnud üleujutused ja kuskil oli Drava niimoodi üle kallaste ajanud, et rongiliiklus seiskus, kuna raudtee oli üle ujutatud. Igatahes sai hommikuse söömaskäigu ajal selgeks, et mu jalanõud (mis on pärit veel meie Pekingi-käigu ajast, kui Ines ostis turult Oliverile mingid Tommy Hilfigeri kirjadega sandaalid, aga kuna Ollile need jalga ei istunud, siis pakkus ta neid mulle ja need on nüüdseks mind kaks aastat truult teeninud) ilmale vastu ei pea - vett voogas sisse nii üle serva kui ka põhja alt. Lahendasin siis olukorra sel moel, et kui edasi oli välja minekut, võtsin sandaalid näppu, sokid panin taskusse ja jalutasin lihtsalt paljajalu punktist A punkti B ning sisse jõudes panin taas sokid-sussid jalga. Õnneks oli ilm piisavalt soe, et jalgadel külm ei hakanud.
Ptuj's nõudis lahendamist ka veel probleem, et kuidas ma ikkagi Osijekki saan.
Üks variant oli võtta mingi poole üheksane rong, sõita sellega harujaama nimega Zidani Most, seejärel istuda seal ümber Zagrebi rongile ja sõita sinna ning siis kohapeal vaadata, kuidas Osijekki navigeerida - kas võtta mõni öörong, konutada raudteejaamas või otsida ümbruskonnast mõni hostel ja end välja magada.
Plaan B oli organiseerida end kuidagi Ljubljanasse ja istuda seal öösel kell kaks rongi peale, mis Zagrebisse sõidab (ma olin tuleku peal Zagrebi jaamas stende uurides kindlaks teinud et selline rong on olemas ja et kui ma jõuan hommikul seitsmeks Zagrebisse, siis on kõik ilusti kontrolli all).

Esimest plaani komplitseeris (lisaks ta ilmsele ebamugavusele) ka fakt, et turniiri algusaega nihutati nii, et õhtune sessioon algas kell viis, mis tähendab seda, et poole üheksaks lennujaama jõudmine oli suhteliselt ulmeline eesmärk. Teine plaan ei olnud lihtsalt tore ja ma võtsin aktiivselt käiku plaani C - lasin korraldajal endale mõnda elusat horvaati näidata, et küsida, kas äkki Zagrebisse läheb mõni auto (või mõnda muusse sobivasse punkti Horvaatia territooriumil). Juhatati mind joonelt Horvaatia Bridžiliidu presidendi juurde, kes kuuldes mu murest leidis, et no problems, ma võin temaga Zagrebisse sõita - üsna jackpoti lähedane lahendus (ehk siis parim võimalik lahendus, mis endas Osijekki ei sisalda).

Nojah, siis tuligi hakata kaarte mängima. Vahepeal tuvastasin eilse IMP-paarika tulemused, olime seal viienda koha peal (u. 42 paari seas). Esimesel maksipaarikal ujus kala suhteliselt hästi ja kuigi lasime ise paar ebatäpsust sisse (nt. kõige viimases jaos pakkusime slämmi, mida ei andnud võita), saime siiski 63,7% ja võitsime ära - veel parem uudis oli, et saal oli suhteliselt ühtlane ja teine koht oli meist 4,2% maas (kuigi seal 59% peal oli ca pool tosinat paari). Teine paarikas oli aga väga pahaendeline - istusime Ost-West liinis ja kogu jõud oli Nord-Südi käes (pööret ei olnud), nii et suuresti sõltusime vastaste armust. Ja kuigi andsime üldiselt oma parima ja võitlesime nagu hagijad, siis vahel ei andnud mitte midagi teha, kui vastane lihtsalt pakutud ja võidetud geimi ja ladvatihide eest sai 65% (seda juhtus korduvalt) või siis pani meile lihtsalt vastu vahtimist - kahes jaos järjest (!) pakuti meie vastu ära 6NT - ühes üheksase ärtuklapiga ja teises vinge ebaklapiga, kus asjad hästi istusid. Nagu aru saada, ega see tuju just heaks ei teinud.
Paaris viimases voorus sai Leo natuke liiga agressiivselt kontrakaarti näidatamisega hakkama. Äkki sai liialt vastaseid vaadatud, üks paar oli "little old ladies", teises pidi väljamängijaks jääma esimeses jaos veidike patserdanud neiu, kes väikeriikide EMil vugraphi operaatorina tegutses ja kellega ma selle käigus suht sõbraks sain (vähemalt oli ta mind juba turniirijärgse päeva hommikul facebooki kaudu üles otsinud). Lõpuks tundus, et asi on ikka väga halvasti, sisetunne rääkis 50%-st. Õnneks muidugi oli esimesest voorust selline tulemus all, et rahadesse tulekuks võis ka sellest piisata kui natuke õnne on - kuigi karta võis, et mõni NS liinil istuv agressiivne paar korjab suure hunniku kokku.

Kahjuks pidin ma lahkuma enne, kui tulemused selgusid, kuna mu ekipaaž tegi suhteliselt kiiresti minekut, õnneks sain banketilt piisavalt palju näksida ja jõudsin paar pokaali veinigi võtta. Autosõit (masinaks uus ja vinge BMW, aga ilmselt "säästuvariant" - ainult kahe uksega, nii et ma pidin kitsast praost tahaistmele pugema) oli suuremat sorti ajavõit - kui rongiga minek oli aega võtnud neli tundi (see käis hunniku suuremaid ja väiksemaid linnasid läbi), siis autoga läks aega napilt üle tunni ja olingi Zagrebi keskvaksali ees, kuningas Tomislavi ratsakuju (mis on üks ilgelt suur ja mölakas asi) valvsa pilgu all. Lahke autojuht pakkus veel välja, et ma võin kontrollida, kas mõni öörong läheb ja kui ei, siis võib mu mõne youth hosteli juurde sõidutada - üks asuvat kohe kõrvaltänavas (ilm oli endiselt äärmiselt vilets), aga sellest pakkumisest ma loobusin, leides, et kui hostel on tõesti vaid 200 meetrit eemal, siis selle ma võin südamerahuga ka jala käia.

Läksin siis jaama, selgus et Osijekki saamiseks on kaks varianti - kas umbes poole tunni pärast, siis sõita mingisse imelikku kohta (vist Koprivnici, aga ma ei ole 100% kindel) ja seal kahe tunni pärast ümber istuda ning jõuab Osijekki kell neli öösel või siis minnagi selle hommikul viis minutit enne seitset väljuva rongiga, mis sõidab Osijekki ja pool kaksteist on kohal. Arusaadavalt valisin viimase variandi (ei tundnud endas jõudu, et omaenda sünnipäeval keset ööd tatise ilmaga suvalistes raudteejaamades kügeleda), ostsin pileti ja sättisin sammud selle näidatud Youth Hosteli suunas. Vahepeal jõudis minuni ka sõnum Leolt tulemustega Ptuj'st - kokku 58,9% (teine pool oli seega olnud 54,1) ja esikoht! Nii juba võib!
Aga ega see hea uudis ei parandanud ei Zagrebi ilma ega minu jalanõusid ning kuna ma tegin väikese ringi, mis venitas need 200 meetrit umbes poole kilomeetri peale (keerasin ühe tänavavahe liiga vara ära ja tegin ringi ümber kvartali) olid jalad hostelisse jõudes taas läbi vettinud. Hosteli hinnad olid suhtkoht karmid - koikukoht kuueses kitsas toas maksis 120 kunat, mis meie rahas teeb umbes 280 krooni, kui mu rehkendused paika peavad ja väiksemad, rohkem privaatsust pakkuvad toad olid veel kaks korda kallimad. Kuna igasugused muud alternatiivid tundusid oluliselt hullemad, võtsin lihtsalt koikukoha ja kerisin magama, uni oli rahutu (tänavamüra ja hirm sissemagamise ees kuna mu telefon tegi oma viimaseid hingetõmbeid), aga siiski toimis, mis tähendab, et kui ma ilma igasuguse äratuskellata hommikul kell kuus üles ärkasin, tundsin end täitsa elujõulisena ja enam ei mõlgutanudki mõtteid, mida tuleks teha inimestega, kes mind Osijeki kaudu Sloveeniasse saadavad. Kuna kõige keerulisem etapp (Ptuj-Zagreb) oli õnnestunud tänu inimestega suhtlemisele ülivalutult läbida, siis ülejäänu tundus juba puhanud peaga väga lihtne ja talutav olevat. Marssisin siis rongijaama ja ronisin rongile, jalad said selle käigus jälle läbimärjaks, ilmselt üritan Osijekis üle jäävat aega (sinna jõuan ca pool kaksteist, lennuk läheb ca neli) kasutada mingite botaste hankimiseks ja viskan sandaalid minema. Kahju...

Osijeki lennujaam

Nagu plaanis oligi, võtsin Osijekis jalad selga ja jalutasin sinna suunas, kus ma arvasin kesklinn olevat. Õigemini oli mul tegelikult ükskõik, kas seal kesklinn on või ei, aga ma nägin rongiga mööda sõites suurt Interspari silti, mis ei saanud rongijaamast väga kaugel olla. Kui rongi pealt maha sain, tundsin suurt kergendust, et kuigi tänavad on niisked, ei ole suuri loike maas ja vähemalt ei saja mingit saasta kaela. Selgus et see kergendus oli ennatlik - selleks ajaks kui poodi jõudsin oli vihmasadu juba täies hoos. Jalutasin siis kaubanduskeskuses mingisse suvalisse spordipoodi ja ostsin endale kuivad ketsid ja sokid, vanad sandaalid jätsin neile mälestuseks prügikasti, sokid otsustasin siiski kaasa võtta. Edasi passisin kuni vihm vaibub ja tulin tagasi bussijaama ning sõitsin kutsikaga lennujaama - ei midagi huvitavat, kui välja jätta see, et Horvaatia passikontroll suutis mu passis skännitava lehekülje ära käkerdada (voltis tal nurga kahekorra kogemata kombel).

Ryanairi Boeing

laisk inimene nagu ma olen, otsustasin, et lennuki peale jooksmisega pole kiiret (hilisem tulek annab koha vahekäigu kõrval ja mida ma neid pilvi sealt väiksest illuminaatorist ikka vahin), seega olin üks viimaseid, kes lennuki peale jõudis. Võtsin koha sisse paari kõrval, mille moodustasid isa väikese lapsega. Laps - nagu väiksed lapsed ikka - oli suht tüütu ja ähmis, alguses nuias jupp aega, et ei taha turvavööd kinni panna (inglise keeles, sestap ma sain aru), siis hakkas pissile tahtma. Isa vabandas viisakalt, lasin ta läbi ja peagi oli tagasi. Viie minuti pärast sama häda - isa jälle vabandas, lasin ta jälle läbi ja kümne minuti pärast toimus täpselt sama manööverdus - kusjuures kõik täiesti tulutult, kuna väidetavalt ei olevat laps seal midagi teinud. Papal oli päris plass olla, aga ma lohutasin teda, et võrreldes mu senise retkega on paar korda püsti tõusta tõeline käkitegu. Hakkasime siis juttu ajama, selgus, et tegu on mingi Osijeki kohaliku tüübiga, kes on Iirimaale kolinud ja käis vahepeal kodus vanavanematele nägu ja last näitamas. Laps kusjuures olevat ainult kaheaastane, mu meelest selle kohta ikka superjutukas ja huvitaval kombel olid nad juba nii väiksele elajale kõrvarõngad kõrva toppinud. No aru ma ei või... Otsustasin endale sünnipäeva puhul lennukis ühe džinn-tooniku lubada ja lobisesime tüübiga edasi. Varsti hakkas lapel jälle samasugune triangel pihta, et nad pidid kolm korda peldiku vahet saalima, ilma et seal mingit käegakatsutavat tulemust oleks olnud. Papa jälle vabandas ette ja taha, aga ma leidsin, et sellest pole midagi. Tahtsin talle mainida, et kui tahab, siis hankigu mulle veel üks džinn-toonik ja oleme tasa, aga viisakusest jätsin selle tegemata. Selgus, et tegu on mõtetelugejaga - mingi hetk tuli stjuardess minu juurde ja andis mulle veel ühe džinn-tooniku ja ütles, et mu naaber oli selle mulle hankinud. Ja siis ässitas too oma last mulle "Happy Birthday to You! laulma - laps küll puikles vastu, aga lõpuks midagi ikka ümises. Siit moraal - inimestega võib ikka juttu ajada, kunagi ei tea, kes sulle napsu välja teeb.

Frankfurt - Luxembourg buss

Lend varanes ligi pool tundi ja kõigile, kes hoolega püsti kargasid, tegi see sellise tünga, et nad pidid päris jupp aega seisma, kuna lennujaam ei olnud meie vastuvõtmiseks valmis. Vaatasin, et kell on nii vähe, et ma võin üritada mängu panna oma kaheldamatu sarmi ja kaheldava prantsuse keele oskuse ja proovida "eelmisele" Luxembourgi bussile jõuda, isegi arvestades, et ligi kümme minutit meid maha ei lastud. Kahjuks aga läks passisabas hirmus kaua aega, nii et ma ikkagi tollele bussile ei jõudnud vaid pidin tunnikese lennujaamas parajaks tegema. Parasjagu tegi seal mingi suur lind lennuharjutusi - tundus nagu oleks mingi öökull natuke omadega segi läinud - laternaposti otsa ja maha tagasi. Uni on, üritan nats magada. (Järgmise hommiku täiendus: õnnestus)

Eilne päev lõppeski vägeva banketiga  nagu avatseremooniagi puhul. Oli palju mitmesugust ja väga head söögikraami ning jagati kätte auhinnad. Medaleid kahjuks ei olnud, anti võistkonna peale üks plaadike, kuhu oli koht peale kirjutatud - huvitav kas nad arvavad, et me peaksime selle neljaks saagima? Jagasime lauda leedukatega, kellega me just olime pronksimatšist tulnud, see ei tulnud mitte korraldajate poolt määratult vaid omast vabast tahtest ja leidsime, et peaks tegema uue Balti riikide kaardi, kus Läti asemel on tühi koht - need panid kohe peale väljakukkumist minema ja ei jäänud isegi lohutusturniiri kaasa mängima (selle võitis Luxembourg). Õhtu edenedes tellis Vytas Vainikonis baarist suure pudeli viina, mis siis tühjendamisele läks. Kui Sven pudelit nägi, siis sügas ta kukalt ja leidis, et see ilmselt läks väga kalliks lõbuks, sest poes maksvat see ca 1000 krooni ja baaris on ju teadagi juurdehindlus. Selle peale ma üritasin ära piiluda, kui neiu Vytasele arvet tõi ja tuvastasin, et kui mu silmanägemine alt ei vedanud, oli see 170 eurot. Aga viin oli üsna hea, isegi kui teda ohtra veiniga segiläbi tarvitatud sai, siis järgmisel hommikul mingeid halbu järelmeid ei tekkinud. Vahepeal tundsin end suure staarina, kui käisin korra korraldajalt midagi küsimas (vist oli järgmise päeva programm) ja kui läksin tagasi oma kohale istuma, siis irdus sealt lauast EBLi president Yves Aubry, et tulla minu juurde ja lihtsalt paar sõna smalltalki ajada. Väga lahe...

Täna hommikul oli meie ainuke vaba päev ja kasutasime seda Leoga selleks, et linna peal väike tuur teha ja siis kohalikku lossi külastada. Lossis olid päris lahedad näitused - relvanäitus, kohalike lossi valitsejate näitus, karnevalimaskide näitus (kohalik rahvas armastab end kõige rohkem lambaks maskeerida ma ütleks), muusikariistade näitus ja igasugused imelike maalide näitused. Loss ise oli ka paras vägev jurakas, kõigepealt tuli üles mäkke ronida, et sinna jõuda ja seal sees andis ka jupp aega ringi tiirutada. Pärast proovisin kohaliku poe tšebureki ära (õigemini bureki) - tuleb tunnistada, et see oli väga vinge kõhutäide, lihaga nad ei koonerdanud.

Õhtul oli IMP-paarikas, mille algus venis lõbusasti umbes kolmveerand tundi - kuskil kiirteel oli ummik olnud ja seetõttu ei jõudnud inimesed pärale. Algas kah tüütult - esimeses voorus olid vastas Sven ja Vasja ning teine voor oli vaba - nagu me selleks Sloveeniasse tulime. Edasi kulges asi nii ja naa - mängisime päris hästi, aga lepingud ei tahtnud kuidagi välja tulla (mis agressiivse pakkumise juures ei ole mitte hea). Ühes jaotuses saime huvitaval kombel tünga - vastane avas 1 risti, teine alertis ja seletas, et "5 card major, 4 diamonds". Küsisin imestunult üle ja sain sama seletuse. Lõpuks muidugi selgus, et tal oli ikkagi risti ja teine oli oma seletamisega tahtnud öelda, et risti võib olla duubel - ei mina ega Leo sellest küll aru ei saanud (elu sees pole sellist seletust kuulnud).

Täna olid siis Ptuj's väikeriikide EMi playoffid. Poolfinaalis kohtusime Slovakkiaga, kellega oli tihe andmine, mis lõppes peale 24 jagu viigiga (nii et praktiliselt kõik oleksid võinud võidu koju tuua). Tuli kolm lisajagu, millest esimesega ma otsustasin kohe matši Slovakkia kasuks: läksin vastaste 4 pada peale võrdses tsoonis 5 ärtuga tõkkesse ja lõpetasin 1100 all. Piinlik on see, et kuigi ma tegin lolli pakkumise, oleksin saanud asja ka tunduvalt päästa - kui me panen 1 ärtu avanud käest 4 pada peale 4NT, siis vast partner saab aru, et mul on 5-4-4 jagu ja valib 5 ruutut, kus meil on 5-4 klapp ja ma arvan, et seal õnnestub pääseda 300ga... Nojah, see selleks, ega enesetunne just parim ei olnud. Pronksimatšis Leedu vastu suutsin ka neljas esimeses jaos kaks suuremat sorti käkki kokku keerata ja laua taga teadsid juba kõik, et me olime sel hetkel 25 IMPi maas. Tegelikult olime me neist kahest jaost kaotanud 30 IMPi ja kuigi mu kehva mängu ei vabanda miski, siis vähemalt selles suhtes sain amnestiat, et kui ma ka oleks normaalselt kaarte käes hoidnud, oleksime neist ikkagi 20 kaotanud. Edasi suutsime end siiski kokku võtta ja 12-jaotuselise poolaja lõpuks oli defitsiit kahanenud kolmele punktile. Teises poolajas pöörasime selle juba napiks võiduks ja kokkuvõttes laekus pronks - eelmise korraga võrreldes samm edasi. Kuigi tuleb tunnistada, et see oli väike pettumus (lõppeks kaotasime me ju poolfinaali lisajao järel ja alagrupis peksime kõiki nagu ise tahtsime), tuleb rahul olla sellega, mis kaardijumal ette veeretas ja ise paremini mängida. Õhtul siis ees bankett ja auhindade jagamine, ehk antakse midagi head süüa.

Elu on rutiini sisse vajunud - midagi uut ja huvitavat nagu polegi kirjutada. Sellist tsirkust nagu bridžilaua taga toimub pole veel nähtud - võitsime oma alagrupi ära 170 punktiga 175 võimalikust, viimases voorus pääses Läti 10:20 kaotusega, sinna need viis punkti läksidki. Kõik muu on nagu varemgi - ilm ilus, süüa antakse ja eluga võib rahul olla.
Läti vastu toimus kõige kurioossem pakkumisjärgnevus turniiril:

olin teisel käel (kõik kallis) lehega:
♠ETxxx
♥KE9xxx
♦-
♣Tx

ja ei tahtnud sellega üht pada avada. Samuti ei tahtnud ma avada kahte ärtut (5+ ärtu ja 4+ teine mast, võib olla ka pada). Siis hakkaski nalja saama:

Rubenis__mina__Matisons__Leo
p________p____1NT_____DBL
RDBL____2♣____p_______p
3♦_______3♥____p_______p
3♠_______p_____4♦______p
p________4♥____p. . .


1NT oli 14-16, DBL oli DONT, näidates ühemastilehte ja minu 2 ristit PVP. Edasi käis kõik natuke ebamäärast rida pida (ma ise arvasin juba, et Matisons oli kolmandalt käelt blufiga turgu tulnud) ja mu nelja ärtu peale Rubenis vangutas pead ja kirus ja lõpuks leidis vist, et ju ma siis tean, mida ma teen. Väikse kaitsevea (tempokaotus) läbi tuli leping väljagi, teises toas jäeti ka minu lehega avamata ja Vasja - Sven pakkusid ühepoolselt 1NT - 3NT. 6 ärtut on pealt küll võtta, aga kui neid ei võetud, tuli lõpuks pseudosunniga 12 tihi. 690 + 620 seega.

Enne Leedu matši tuli leedukate kapten meie juurde ja lõõpis, et kui me juba kõiki kavatseme 25-ga kloppida, siis paneme parem kohe 25:5 kirja ja läheme õlut jooma. Pärast selgus, et see oleks hea mõte olnud, matš lõppeski 25:5, aga leedukad said ühe ajatrahvi, nii et...

Homme ootab poolfinaal Slovakkiaga ja siis kas finaal või pronksimatš Horvaatia või Leeduga

21. september Ptuj

Nüüd on olukord kujunenud selliseks, et elame kõik neljakesi samas apartmendis - ruumi on õnneks lahedalt ja tegelikult ongi turniiridel seltsis segasem. Eile oli avatseremoonia ja bankett väikeste näksidega. Näkse oli nii palju, et juhtus selline asi, mida tavapäraselt ei kohta - neid jäi üle! Kusjuures tegu ei olnud mitte kehva kraamiga - kõik, nii soolane kui magus, oli väga suurepärane, mu isiklikuks lemmikuks kujunesid mingid kõrsikud, mille ühe otsa ümber oli peekon keeratud. Loositi ka alagrupid - 16 tiimi kahte gruppi, mis mängivad omavahel läbi (12-jaotuselised matšid), kummastki saab kaks poolfinaali. Eelmine korra neli parimat väikeriiki - Leedu - Monaco - Valgevene - Eesti paigutati eri gruppidesse laiali (1. ja 4. ühes ning 2. ja 3. teises) ja ülejäänud täideti loosiga. Meie gruppi tuli asistest vastastest veel Läti, nii et praktiliselt kindel on, et kaks edasipääsukohta tulevad Baltikumi. Ülejäänud on Sloveenia, Albaania, Malta, Montenegro ja Küpros. Täna olid kolm vooru ja me jätkame täispunktidega - Sloveenia sai nulli, Albaania neli ja Malta kolm punkti. Homme on siis oluline päev mängujärjekord on Montenegro-Leedu-Küpros-Läti.

Muidu käisin linna peal jalutamas - väga lahe väike linnake on, mulle väga meeldib, kunagi võib võib-olla niisamagi tagasi turistitama tulla. Ainult Drava jõgi on selline inetu mudakarva. Kliima on hea (öösiti tõmbab viluks, aga päeval on üle 20 kraadi), vihma ei saja. Huvitaval kombel tundub, et siin lähedal on mingi lennubaas - kui käisin poes, siis nägin korraga taevas seitset lennukisaba pluss ühte propelleritega asja lähemal tuuritamas. Peagi oli sabade arv kasvanud üheksale ja propellerlennuk asendunud helikopteriga.

20. september Ptuj Termid

Kui välja jätta väsitavus, kulges kogu reis suhteliselt hästi. Loomulikult väljus öörong viis minutit peale keskööd, mitte viisteist, aga õnneks olin ma kindlustuse mõttes juba keskööks ennast kohale venitanud. Üritasin seal ka magada, aga see väga hästi välja ei kukkunud. Kuigi seal oli kolm istet kõrvuti, mille peale end rahus pikali sai visata (nad olid selleks disainitudki - üsna tasased), ei mahtunud ma sinna hästi laiuti ära. Kuidagi ikka õnnestus selline olek saavutada, et natuke ikka tukutud sai. Kella viieks olime Zagrebi rongijaamas kus tulid järjekordsed 2,5 tundi aega parajaks teha, kuni läks rong Maribori. Vahepeal sain taas teravate elamuste osaliseks - nimelt oma asju ümber ladudes ei õnnestunud mul kuidagi piletit leida, kuigi ma oma mälu järgi olin selle kindlalt raamatu vahele toppinud, ei aidanud isegi raamatu seljast kinni hoidmine ja raputamine, samuti ei olnud seda ka mitte kuskil mujal. Olin juba mõttes leppinud sellega, et 125 kunat on vastu taevast läinud (ca 270 krooni), aga siis hakkasin asju süsteemselt läbi kammima. Loomulikult oligi pilet endiselt raamatu vahel, aga ta oli nii õhukese paberi peal, et lihtsalt oli end lehtede vahele kinni kiilunud. Maribori rong sõitis ka oma neli tundi - kuigi distants oli väike, oli see pikitud igasuguste peatustega ja õnnestus ka seal natuke uneleda. Mariboris jalutasin kohe rongijaama infosse ja selgus, et Ptuj'sse läheb rong juba veerand tunni pärast - see oli väike ja väga mõnusate pehmete istmetega. Loomulikult tegi ka see mingi vinge tiiru ja jõudis kohale alles tunni aja pärast, siis tuli ainult veel hotell üles leida. Selgus, et kohalikke teejuhte ei tasu üleliia usaldada, aga vähemalt näidati mulle üldjoontes õige suund kätte ja väikese tuuritamise tagajärjel olingi õiges kohas platsis. Hotelli receptionis ei suudetud meie bronni mitte kuidagi üles leida, siis selgus, et seal on hotellitoad ja apartmendid eri süsteemide peale ja ma pidin veel ka teise receptioni läbi käima. Seal läks libedalt ja praegu vedelengi oma apartmenditoas, muidu on mõnus tuba, aga meile on millegipärast ainult üks double bed eraldatud. No vähemalt tekid on eraldi (kunagi Inglismaal oli meil vist kahe peale ka üks tekk, mis tõsi küll oli päris suur). Eks lähen küsin, kas seda asja muuta saaks (voodi värki, kui voodi jääb samaks, siis eraldi tekid võiks ikkagi ju jääda). Kuulu järgi pidi hotelli fuajees ka wifi vabalt saadaval olema, nii et ehk pääsen millalgi netti.

tundub, et mõlemad operatsioonid läksid korda - wifi on olemas ja apartment vahetatud (lisaks voodite arvu kasvule muutus see ka oluliselt suuremaks). Lahe.

19. september - pühapäev - Frankfurti lennujaam. Otsustasin lennujaamas aja parajaks tegemiseks reisipäeviku pidamist alustada - tundub, et selle tripi peal hakkab palju nalja saama.

Alustasin siis oma avastusretke Ptuj linnakese leidmiseks Sloveenias. Kuna Luxembourgi lennujaama kaudu liikumine oleks olnud üsna kulukas lõbu (odavlennukid seal ei käi ja valida oleks umbes Luxairi, Lufthansa ja Swissairi vahel, kombineeriti mu marsruut selline, et navigeerun kõigepealt Luxembourgist Frankfurt-Hahni lennuvälja, sealt lendan Horvaatiasse Osijekki ja sealt üritan kuidagi end Sloveeniasse organiseerida. Frankfurt-Hahni lennuväli on mingi vana USA õhujõudude baasist ülesvuntsitud süsteem, mis asub Frankfurtist tegelikult umbes 120 km eemal (Luxembourgist nt. ainult umbes sadakond kilomeetrit). Õnneks on Luxist sinna jõudmine tehtud suht mugavaks - umbes tunni-poolteise tagant käivad bussid Luxi rongijaamast (millest me elame vähem kui kümne minuti lonkimisteekonna kaugusel) otse sinna. Olles selle info välja selgitanud, mõtlesin asja lähemalt uurida ja tegin reedel kindlaks, et oma aruga ettevalmistamatult kohale minnes oleksin ma bussist igatahes maha jäänud. Nimelt on raudteejaama juures kaks komplekti platvorme (quai) - ühed linnaliinide ja teised linnast väljuvate jaoks ja kuna linnast väljuvate liinide esimene kai oli väga osavalt kaugele ära peidetud, siis passisin ma selle vale esimese kai juures. Õnneks ma nägin vastavate kirjadega bussi mööda sõitmas ja tegin loogilise järelduse, et midagi on jamasti ning peab olema mingi muu koht, kust bussid stardivad. Tulin siis vahepeal koju ja tunni aja pärast läksin uuesti luurele (olles vahepeal oma vaatlusandmeid täiendanud Maarja netiluure andmetega, mis minu vaatlusi kinnitasid). Selle manööverdamise tagajärjel õnnestus vähemalt minekupäeval õige transferikoht üles leida.

Edasi hakkasin siis vaatama ülejäänud marsruuti, et kuidas võiks saada Osijekist Ptuj'sse. No ei leidnud midagi mõistlikku, aga võtsin siis töövariandiks, et lähen Osijekis rongijaama ja uurin seal lähemalt (Rummel väitis, et mingid rongid käivad küll), et kas saab Ptuj'sse või mõnda lähedasse kohta (nt. Maribor). Vahepeal google mapsiga konsulteerides selgus taas halb uudis - Osijek ei ole mitte selle koha peal kus ma arvasin teda olevat (selle koha peal on Varaždin), vaid hoopis mitusada kilomeetrit eemal ida suunas, praktiliselt Serbias väljas. Nii et kohale navigeerimine saab lõbus olema.

Õnneks on mul aega rohkem kui ma arvasin (ülejäänud kamp tuleb alles esmaspäeva õhtul Ljubljanasse) ja kui ma niikuinii pean aega surnuks lööma, siis ilmselt ei teki mul erilisi raskusi navigeeruda näiteks Varaždini (mis on lähedal), Zagrebisse (mis jääb peaaegu tee peale) või Ljubljanasse (mis teeb küll ringi) ja vaadata, mis tekkima hakkab. Ja Maribori kuskilt midagi ikka viib (see pidi aga Ptuj-st kõigest ca 30 km eemal olema). Vaadates Frankfurti Ryanairi kaarti tekkis igatahes küll tahtmine vanduda, et kas siis mingit Klagenfurti lendavat lennukit ei olnud olemas (see asub Austrias, üsna Sloveenia pirii lähedal) - seal oli Klagenfurt sihtkohana igatahes ära mainitud küll.

Teine lõbus küsimus on, et kuidas ma pean Ptuj's õige koha üles leidma (ma tuvastasin, et ega mul pole ka õrna aimugi, kuskohas ma seal enda pambud maha visata peaks saama), aga tuvastasin, et asukohaks on vist Grand Primus Hotel ja lõppeks võin ma kohale navigeeruda ja siis ülejäänud nägudele traati tõmmata, Sven ja Vasja on kindlasti nii vanad kindlustajad, et küllap nad on kõik juba välja uurinud. Eks sellega tegelen siis, kui kohale olen jõudnud, milleks ennast esialgu üleliia närvi ajada.

19. september Osijek Pub Amsterdam:

Jõudsin Osijeki raudteejaama/bussijaamani ilma eriliste probleemideta, aga nagu ma sisimas kahtlustasingi, siis edaspidi enam nii libedalt ei lähe. Esiteks selgus, et mingit otseühendust Sloveeniaga ei ole (seda ma arvasingi), aga samuti ei ole otseühendust Varaždiniga. Bussid olevat üldse "out", nagu ütles mulle näitsik bussijaama infolauast, seega jalutasin rongijaama (õnneks nad asuvad kõrvuti) ja seal sain teada, et juba Varaždini saamiseks oleks vaja teha kaks ümberistumist. Seega tundus mulle, et parimaks variandiks edasi orienteerumiseks on sõita öörongiga Zagrebi (see lahendab ka probleemi, et kus ma oma öö peaksin veetma) ja kütan sealt mingi rongiga suvalise Sloveenia punkti suunas edasi. Loomulikult on mul vaja umbes seitse tundi aega parajaks teha ja selleks jalutasin natuke raudteejaamast kaugemale mingisse suvalisse pubi. Võtsin siis ette Osijeki õlle (suht isikupäratu eurolaager, aga juua kõlbab küll) ja istusin ekraani taha maha - ekraani peal näidatakse erinevat sporti, alguses oli Moto GP, seejärel näidati mingit jalgpalli ringvaadet ja nüüd tuleb jäähokimäng suvalise Horvaatia ja suvalise Ungari klubi vahel - ei ole just päris NHLi tase. Vähemalt muusikavalik on siin suurepärane, nii et ma arvan, et ma üritangi oma vaba aja siin surnuks lüüa, loodetavasti ma ikka bussi peale jõuan. Osijek ise tundub mulle esmapilgul üsna mõttetu kohana, aga võib-olla on see tingitud valitsevast tatisest ilmast - sisetunde järgi umbes 17 kraadi sooja ja selline "sajab-ei saja" olukord. Netti siin vist ei õnnestu kuidagi saada, igatahes mööda seda tänavat jalutades ei suutnud ma kuskilt leida silti "wi-fi café" ja pubis istudes ei püüa läpakas isegi ühtegi parooli all olevat wifi leviala kinni. Baaridaamiga lorades selgitasin välja vähemalt õige ajavööndi - CET, mitte Ida-Euroopa aeg. Too tundis huvi, et kust ma pärit olen, näitasin valmiskirjutatud teksti ja lasin ära arvata - ei arvanud (pakkus Saksamaad). Huvitaval kombel ma ju muidugi tehniliselt võttes tulen Saksamaalt - see tuletas mulle meelde, kui me 2004 kevadel tulime Iisraelist ja tegime Prahas pubituuri ja kõrvallauale mälumängu orgunnisime, et kust me pärit oleme. Eestit ei pakkunud keegi, aga ergutuspreemia sai see neiu, kes arvas, et me Iisraelist tuleme. Vähemalt leidsin ma inimese, kellega lobisedes aega surnuks lüüa, kuna tal ei olnud eriti tihedat töögraafikut, tundus ta isegi päris rõõmsana selle variandi üle. Nimeks väitis olevat Ines, 22 aastat vana ja valmistub minema ülikooli juurat õppima - arvas, et peaks selleks valmistuma (Horvaatias algab hooaeg samuti oktoobris nagu Saksamaalgi), aga ta väga ei viitsi. Väga tuttav tundub. Vähemalt tundub tütarlapsel muusikamaitse õige koha peal olema - ta väitis, et playlist on tema koostatud.
cat stevens, aerosmith, doors, guns n'roses, rem, animals

Igatahes tulevad taas meelde igasugused juunioriaja seiklused, kus sai mindud nagu jumal juhatas ja suvalises suunas - aga see-eest alati õigesse kohta välja jõudes. Näis kas seekord ka nii hästi jopastab.

Oh üllatust - mingi wifi levi tekkis sisse, kasutan siis juhust, et oma postitus tööle panna! :)

Käisime eile Auchani supermarketit puistamas - see on ikka üks tõeliselt rõvedalt suur pood - ja hankisime hunniku toidukraami. Kõigist oma pingutustest hoolimata ei õnnestunud aga kuidagi Mort Subite'i õlut leida - seal oli küll umbes paarsada erinevat õllemarki Lapin Kultast alustades ja Sagresiga lõpetades, aga just see, mida meile vaja oli, oli puudu. Mul hakkab juba tõsine mure tekkima... Õnneks tänasel brantšil Maarja kolleegid väitsid, et nad on seda näinud mingis muus supermarketis, nii et ta vähemalt on olemas.

Homme Sloveeniasse (Horvaatia kaudu) - olemine on selline, et krt, eriti ei viitsi...

Ma ei saa aru, mis pull nende eurosentidega on. Teoreetiliselt võiks poeskäik lõppeda saja erineva sentide hulgaga eurode järel, aga miskipärast see ei ole nii: nii vähe kui ma poes olen käinud, on arve kolmel korral lõppenud N eurot ja üks sent! Veel enam, korra ma olen seda näinud ka Maarjal ja korra ühel kundel, kes tuli täpselt minu järel! Arusaamatu müstika, ma ütlen!

Eile katsetasin oma kätt chili con carnega - esialgu tundus, et asi on väga vedel, aga tänaseks on juba tahkeks tõmbunud (ja maha jahtudes on maitse ka nagu vürtsikamaks läinud). Tundub, et võib teinegi kord poti ligi hiilida

Nädalavahetusel oli ilm suurepärane ja kuna lõbustuspark pidi viimast nädalat linnas olema, sättisime Maarjaga laupäeval sammud sinna suunas. Selgus aga tõsiasi, et lõbustusparknikudki tahavad ilmselt puhata ja nad olid selle nädalavahetuseks kinni pannud (uskumatu lugu, ilmselt nad siis eeldavad, et inimesed käivad seal nädala sees) - kui meie sinna jõudsime, siis parasjagu pakiti igal pool lavasid kinni. No tore on, läksime poodi ja tegime hoopis väikese pikniku pargis muru peal. Huvitaval kombel ei ole ma suutnud siit linnast enam Mort Subite'i õlut leida, tea kas nad on selle turustamise ära lõpetanud...

Hommikul võtsin jälle kõnnituuri ette, seekord läksin vaksalini ja sealt edasi mööda linnaserva. Kilometraaž oli ilmselt natuke suurem (ei viitsi kaarti juurde panna), aga marsruut oluliselt lihtsam - üles-alla ronimist praktiliselt ei olnudki. Vaksali ümbrus oli täis igasugu ärisid ja kerjuseid (vahepeal tundus, et iga posti ääres istub mõni õnnetu ja laiutab käsi), sealt keerasin natuke tagasi ja jalutasin mööda linnaserva kuni sattusin mingisse imelikku elamurajooni (standard oli mingid kolme-neljakorruselised kivimajad), kus praktiliselt ei olnud hingelistki. Kui ma tagasi pöörasin, siis tuvastasin, et Luxembourgis on ikka väga veidraid tänavanimesid: kui ma saan aru, et esindatud on vinged USA presidendid ja kindralid ning igasugused rahvusvahelised vaimuhiiglased (Dante, Hugo, Goethe), siis mis kuradi pärast on keset linna Braganza tänav? Braganza dünastia valitses nimelt Portugalis 1640 - 1910 ja vähemalt Wikipediast ma mingit otsest seost Luxembourgiga ei suutnud tuvastada. Ega ma vist poleks seda tähele pannudki, kui seda dünastiat poleks Eesti mälumängu meistrikail küsitud ja tookord me vastasime sellele igatahes valesti (vist läks kirja Aviz, mis oli dünastiaks enne Braganzasid)

Väsinud, aga õnnelik: käisin just esimest korda linna peal jõlkumas - teekonna panin kaardilegi:



Alustasin kaardil X-ga märgitud kohast (me elame seal, Rue du Fort Wallise ja Boulevard d'Avranches'i nurgal) ja otsustasin, et võiks proovida äärelinna poole jalutada. Hea lai kõnnitee ja allamäge minek - mis nii viga astuda. Tundus, et tegu on sellise toreda väikekodanliku linnaosaga - ilusad hoolitsetud majad ja vähe elumärke. Jalutasin siis mööda Kindral Pattoni bulvarit (Luxembourgis on väga palju kohanimesid rahvusvaheliste suurkujude nimedega - omad tänavad on ka näiteks FDRil ja JFK-l)üha allamäge ja majad kadusid ning ilmnesid kaljud ja mets. Sellest tegin järelduse, et varem või hiljem peaks ikkagi linna poole vasakule keerama, ainuke häda oli selles, et keeramiskohta väga lähedalt võtta ei olnud.

Lõpuks jõudsin mingi paisuni Alsette'i jõe ääres, kust keeras tee vasakule (Rue du Fort Dumoulin) - selle võtsingi. Üsna kohe selgus, et alguses allamäge tulemine võis osutuda veaks - edasine tee läks vääääga jõhkralt ülesmäge (see seletab ka selle, miks tänav nii käänuline on - otsetee oleks suht püstloodis). Rajoon oli jälle vega kena, huvitaval kombel oli rentsel keset tänavat. Poole mäe peal jõudis mulle järgi mingi jalgratturite treeninggrupp, kes pressisid keel vesti peal sealt mäest üles - sugugi mitte väga palju kiiremini kui mina jala (natuke siiski). Jalutasin muudkui edasi, mööda mingist staadionist (silt ütles midagi stiilis "rahvuslik spordiinstituut") ja jõudsin Rue de Treves'ni. Võitev idee tundus olevat tagasi kesklinna poole keerata - ja tee keeras samuti allamäkke, nii et mul tekkis juba hirm uue vinge tõusu suhtes - igatahes kõrvalolevast orust oli näha, et langusruumi on mul veel küllaga.

Mingi hetk jõudsin kohani, kus nad keskaegseid müüre taastavad ja mul tundus, et võiks vast vasakule keerata ja suht otse koju tagasi jõuda, aga teisest küljest oli vaim veel suht värske ja otsustasin veel veidike linna avastada. Seega tegin teravnurkse pöörde Rue de la Tour Jacob'i peale (seda Jaakobi Torni nad ka remontisid) ja jalutasin mööda Alsette'i kallast edasi.

Kaldapealne oli taas väga kena ja ilusti välja ehitatud, kahjuks ei tahtnud jõgi eriti koopereerida ja oli suht veevaene, pardid tundusid üsna mudas paterdavat. Seal oli ilmselt vaba aja veetmiseks mõeldud rajoon, kuna söögikoht oli söögikohas kinni. Viie järjestikuse maja seas oli näiteks inglise, šoti ja iiri pubi - huvitav, kas neil mingit reaalset vahet ka on?

Sealt tundus, et jalutamisest hakkab juba aitama kah (hämaraks tõmbas) ja pöörasin taas otsa kesklinna poole (Montee de Clausen) ning hakkasin astuma - ikka natuke allamäge ja siis üles tagasi. Õnneks oli see suhteliselt leebe ja lauge tõus (eriti selle Dumoulin'i tänavaga võrreldes) ning mingi hetk leidsin end Bocki kasemattide juurest (ehk siis tuldud teed pidi tagasi, aga mööda jõe teist kallast). Edasi oli juba lihtne - jalutasin mööda "jõekallast" (tegelikult üsna mitmekümne meetri kõrgusel) ja imetlesin vaadet (õhtuhämaruses Luxembourg on päris ilus) kuni mingi hetk sai tänav otsa - edasi tee ei viinud ja külgede peal olid majad!

Astusin siis mingist uksest sisse ja sattusin parkimismajja, kust mul kuidagi ei õnnestunud väljapääsusilti leida. Mõtlesin juba, et peaks väljuma koos autodega, aga siis taipasin vaadata maha - sinna oli kollaste triipudega jalakäijate rada maha märgitud. Mis seals' ikka, mööda seda edasi, paar korrust üles ja leidsingi end kodust teisel pool silda. Kokku võttis see rännak mul aega üsna täpselt tunni...

Vahepeal leidsin Eesti bridžist ühe järjekorralise pornograafia ilmingu. Panin selle üles ka bridžiliidu foorumisse, aga kuna seda niikuinii keegi ei loe, siis riputan selle ka siia üles. Igatahes mulle isiklikult ei tundu see kaugeltki mitte õige asjana:

Sattusin vaatama Viljandi Paadimehe GP-turniiri tulemusi ja tuvastasin, et maksipaarikal olid esimese otsa numbrid suhteliselt järjest - asja lähemalt uurides leidsingi, et kaheksast saalis viibinud suurmeistrist (üheksast, kui Alfejeva ka sisse lugeda) olid koguni seitse (!) loositud ühte nelikusse (rohkem oli füüsiliselt võimatu, sest saalis oli vaid kolm kahest suurmeistrist koosnevat paari)!

See tähendas, et paarid Rummel-Kalma, Oja-Triškin, Jullis-Kõivupuu ja Maripuu-Antonkov turniiri jooksul omavahel kohtuda ei saanud.
Kuna turniiril osales kõigest 29 paari ja neist 24-ga mängiti läbi, siis nende paaride puhul tähendas see seda, et ülejäänud 28-st paarist tõmmati nende jaoks maha kolm potentsiaalselt ebasobivaimat vastast (väikesed vabandused mõnede saalis olnud paaride suhtes, aga point jääb samaks) ning nad mängisid läbi ülejäänud 25st paarist 24-ga.

Sellega tekkis olukord, et kuigi nimetatud paaridel oli üksteise suhtes täiesti võrdsed tingimused täpselt samade vastaste näol, tekkis neil kõikide ülejäänud paaride suhtes väga suur ja ebaõiglane eelis läbi selle, et nende vastaste seast eemaldati kolm top-paari - ja samuti tekkis eelis sellele paarile, kes ülalnimetatud nelikuga mängima ei pidanud.

Kunagi oli pikk arutelu numbrite loosimise üle GP-turniiridel, mis lõppes sellega, et võeti vastu otsus "asetatud" paaride kohta (milledeks olid minu mälu järgi kahest meistrijärguga mängijast koosnevad või siis suurmeistrit sisaldavad): need jagati võrdselt tubade vahel ära, et kummaski toas ei oleks eelist. Ma arvan, et kui turniirid on üle viidud "nelikute" süsteemi peale, siis tuleks kindlasti ka siin ette võtta samasugune paigutamine, et jagada M-paarid lihtsalt eri nelikute peale laiali. See välistaks sarnase jura kordumise tulevikus.

Igatahes suured lugupidamised Uno Viigand - Rein Haavala ja Pihel Sarv - Indrek Kuuse suunas, kes hoolimata ebaõiglasest loosimisest (ma tahaksin väga loota, et see oli juhuslik asjade kokkusattumine) suutsid sellel turniiril siiski esimesed kaks kohta võtta.

Ahjaa, huvi pärast vaatasin, kes siis oli selleks üksikuks õnnelikuks paariks, kes suurmeistrikarja vältis: selleks osutus paar nr. 30 - Aleksander Ostapenko - Vambola Kase.

Kuna ma eelmine nädal Tallinnas käies tuvastasin, et sugugi mitte kõik ei tea mu elukoha ajutisest muutusest, siis pean seda postitust alustama teadaandega, et Maarja läks Luksemburgi Euroopa Kohtu juurde Eesti õiguse eksperdiks (ehk ühesõnaga Pihla eelmise aasta koha peale) ja mina läksin temaga kaasa kohalikuks Eesti bridžieksperdiks (ehk siis koduperemeheks, ehk siis Indreku eelmise aasta koha peale). Tulge külla!

Maarja tegi oma muljete vahendamiseks samuti plogi: www.maarjao.blogspot.com. Kuigi ta seal soovitab pigem minu oma lugeda, kuna ma ilmselt kirjutavat rohkem, ei ole ma selles sugugi nii kindel - aga mine tea.

Elukohaks on meil väike ühetoaline korter (ca 35 ruutmeetrit) kesklinna piirkonnas, vannituba on suht suur ja köök - nii veider kui see ka ei kõla - on esikus. Köök näeb üldse välja selline, nagu see poleks eriti mõeldud kasutamiseks - ventilatsiooni ei ole ja pliidi kohal on kapp, mis tähendab, et see kogub niiskust - aga ta on täiesti kasutamiskõlblik. See mulle muidugi sobib, kuna üks mu plaane on õppida kokkama (mulle tegelikult meeldib süüa teha, aga alati on olemas keegi, kes on suuremate kogemustega ja osavam ja seega pole mul erilist stiimulit pongestada). Esialgu olen soojenduseks alustanud asjadega, mille untsuminekušansid on nullilähedased, tundub et elektripliit funkab korralikult. Ahjah, mis puutub praeahju, siis see on ka väga omapärane - ta ei ole mitte pliidi all (seal on vana külmkapp) vaid näeb välja nagu mikrouun ja asub omaette alusel. Muidu on kõige huvitavam asi meie voodi - nimelt on see võimalik seina äärde püsti lükata, misjärel ta näeb välja nagu kapp. See kõlab ruumi kokkuhoiu mõttes suhteliselt praktiliselt, kuid kuna see ei lahenda probleemi, mida teha päevasel ajal voodiriietega (need ei mahu sinna vahele), hoiame me seda pigem lahtises olekus.

Nüüdseks on juba ligi nädal aega kohapeal passitud ja kui välja jätta kaks esimest päeva, siis pole ma praktiliselt kodust välja saanudki - nimelt õnnestus mul mingi tõbi külge haakida, mis avaldas ennast läbi nohu ja uimasuse (võimalik, et sain juba Eestis külma, arvestades kui tatised ilmad eelmise nädala lõpus olid). Kraadiklaasi mul siin õnneks ei ole, nii et palaviku olemasolu ei olnud võimalik tuvastada. Veel halvem on see, et kuna majal tehakse fassaaditöid, on ta üle tõmmatud tellingute ja presendiga (väljaspool on ainult üks suur SEX SHOP'i reklaam - aga poe enda asukohta pole mul hetkel veel õnnestunud tuvastada, esialgu olen piirdunud toidukohtade ja söögipoodide kaardistamisega). Ühesõnaga, igasugune väljavaade puudub, nii et praeguse seisuga oleks ma praktiliselt nagu kappi kolinud. Maakler arvas, et septembri lõpuks peaks asi korda saama, aga ma ei suhtu ta väidetesse erilise usaldusega - lõppeks lubas ta ju ka saata kellegi nädala alguses lukku vahetama, aga vähemalt neljapäevahommikuse seisuga pole midagi juhtunud.

Kuna me käisime juba märtsis Pihlal-Indrekul nädalakese külas, ei ole mul võimalik rääkida ka "esmamuljetest", aga kiire ringkäik linna peal kinnitas seda, mida ma juba niigi teadsin - Luxembourg on üks tore väike linnake, ainult veidi liiga mägise profiiliga, et päris minu maitse järgi olla. Busse liigub siin ilmselt ühe inimese kohta maailmas kõige rohkem - kohati tundub, et nad moodustavad üle poole linnas liikuvate sõidukite arvust - neid on siin nii linnaliine kui linnalähiliine kui rahvusvahelisi (Saksasse või Prantsusmaale, võibolla ka mõnda Belgia kohta, aga neid ma ei tunne kohanimede järgi ära). Kõige lõbusam bussifirma nimi, vähemalt minu jaoks, on Saar-Lux, nii et kui ma ei teaks, et Luks hakkab hoopis Olaviga mängima, teeksin ma järelduse, et ta on hoopis saarlasega kaardid ühte karpi pannud. Aga jah, kui mõelda asja teistpidi, siis ilmselt ei mahuks täispikkuses kohanimed bussi küljele lihtsalt ära, see oleks siis Saarbrücken - Luxembourg.