Thursday, July 22, 2010

Esmaspäeval juhtus siis selline lugu: komistasin ja kukkusin ning kukkumise pehmendamiseks panin käed ette. Kuna ma kukkusin poolküljetsi, siis lisaks muule ma keerasin end ja käsi ette viies lisandus ka nende kiirus, nii et kui minu trajektoor maapinnaga kohtus, oli matakas ikka päris korralik, põhimõtteliselt oli tunda, kuidas üks küünarnukk raksatas. Peagi valutasid juba mõlemad küünstliigesed täiega ja randmed olid ka ära põrutatud. Lasin end siis traumapunkti toimetada (endiselt ma ei saa aru, mis kurat on sellise süsteemi point, kus inimene peab suurtes valudes ligi tund aega ootama, enne kui jutule võetakse) ja seal topiti mind röntgeni alla. See oli juba väga piinav kogemus iseenesest, sest kätt tuli pildi tegemiseks pöörata. Läksin siis tagasi arstide manu ja seal tuli mul kokku puutuda esimese meditsiinihuumori pärliga:

Arst: "Noh, kumb käsi teil siis hullemas olukorras on?"
Lauri: "Parem."
Arst: "Õige!"

Vasakust käest ei leitud viiteid muule kui põrutusele, aga parema kodarluuga oli mingi jura, ma ei saanudki aru, kas mõra või kild lahti ja saadeti mind kätt kipsi panema (esmakordselt elus).

Kui pärast koju jõudsin, ei tundunud telekast näidatavate "Naljakamate koduvideote" need osad, kus keegi käbara maha pani, enam üldse eriti naljakad. Aga noh, see oli alles algus - kuna mu parem käsi oli kipsis ja vasak oli parem ainult täpselt kipsi puudumise võrra, siis oli suvalise igapäevategevusega tõelisi raskusi. Kõige lihtsam oli lahendada joomisprobleemi - joogianum kaminasimsile ja kõrs sisse, kui janu kallale tuli, siis lonkisin nagu kass oma kausi juurde ja jõin. Nüüd ma saan aru küll, et kõrtest võib vahel ka mingit tolku olla. Leidsin ka teise asja, mille point oli mullu seni ähmaseks jäänud, aga millest mul vigasena kasu tekkis - telefoni kõlar, nii ei pidanud ma seda asja kõrva äärde tõstma hakata (ma ei oleks sellega hakkama saanudki, kui aus olla). Muidu oli kõik aga ilgem piin - toitlustamisega pidi tegelema Maarja (või siis jätma mulle midagi sobivat kohta, kus ma kükitades selle hammastega kätte sain), särgist tuli mind õhtul kääridega välja lõigata (õnneks ei olnud selle pärast suuremat kahju), pikali visates ise püsti ei saanud ja raamat lugemisest või arvuti kasutamiawat võis vaid und näha (lehti keerata või klahve vahetada ma küll ei suutnud). Järgmine päev tuli veel ka palavik ja kuna mulle jagatud voldikus koduse kipsravi kohta oli kirjas, et sellega tuleb arsti poole pöörduda, võttis Maarja kätte ja helistas mingile üleriiklikule nõutelefonile. Seekord siis kuulis arstihuumorit tema: kui ta oli maininud asjaolud ja mu vanuse ning palaviku suuruse (37,4), leidis arst, et see ka mõni palavik, isegi 38,5-ga võib elada.

Igatahes on vasak käsi nats paremaks läinud (valutab ikka ja painutada ei anna, aga mingeid teravaid sööste täna hommikul pole olnud) ja selline aheldatud olek käib ajudele, seega leidsin, et ühe käega plogimiseks kõlbab küll. Eks näis, millal ma taas inimeste sekka ilmuda saan, kisi lähen näitama järgmisel kolmapäeval, aga inimesed prognoosivad, et sellega ei pruugi asi veel lõppeda. Krt, oleks siis vähemalt ükski käsi töökorda jäänud, oleks märksa lihtsam.

Sunday, July 18, 2010

Palavus on autojuhid lõplikult lolliks ajanud, eile õnnestus mul Tartust Narva maanteed pidi välja sõites näha 20 sekundi jooksul järgnevaid olukordi (selles kohas, kus on võimalik keerata kas paremale Kõrveküla (Narva, Jõhvi, Mustvee) poole või vasakule Jõgeva maantee suunas:

1) Kohas, kus paremale ja vasakule pööravad rajad on eraldatud saarega, suutis üks geenius sõita otse vasakpöörsele rajale ja seejärel teha parempöörde ümber saare.

2) Samas kohas otsustas minu ees sõitev blondiin parempoolsel rajal sõita 20 km/h, anna teed märgi ees seisma jääda (kuigi vasakult kedagi tulemas küll ei olnud ja ees ootas kiirendusrada) ja selle käigus veel auto välja suretada.

3) Minu ette jäänud seltskond bemmiga (blondiinist ma ta manööverdamiste käigus möödusin) otsustas teha enda ees liikuvast veoautost möödasõidu paremalt, mitte vasakult, kuigi ruumi oli laialt.

seapead...

Wednesday, July 14, 2010

Nagu on näha pikemast pausist, olen ma praegu kõike muud kui kirjutamislainel. Ega midagi erilist juhtumas ei olegi, aga et plogi päriselt välja ei sureks, kirjutan siia mõned Belgias aset leidnud seigad:

1) Olaf ja tema õllekorgijaht. Kõva koguja nagu ta on, andis Olaf Piretile kaasa prinditud lehekülje, et milliseid õllekorke vaja on. No ja lisaks tavaline soovitus, et mida iganes me ära joome, toodagu alles jäävad korgid temale. Paraku on belglastel selline halb komme, et nad topivad õlle 0,25 liitristesse pudelitesse ja peale esimest päeva me ei viitsinud neid eriti vedada ja sestap võtsime pigem purgiõllesid, kuna need olid pooleliitrised. Seega peamine õllekorgiliik, mis Olafile laekus, oli Mort Subite (tõlkes: „äkksurm“) kirsiõlu, mida lihtsalt ei müüdud purgis. Ka Piret oli suhteliselt laisk nimekirjaga poodi minema ja seega tegi ta suurema reha alles viimasel päeval. Selgus, et Belgia on tõeliselt vinge õllemaa – nii palju joodamatuid õllesid, kui seal, ei tehta mitte kuskil mujal. Praktiliselt kõik Olafi „nimekirjas“ olnud õlled olid keskeltläbi 9-protsendilised! Nii oli meil järgmisel hommikul Charleroi lennujaamas järel veel neli pisikest pudelit õlle ja 11 inimest, kes keegi ei teinud nägu, nagu ta tahaks anda oma panuse nende hävitamisse. Sven koukis küll ühe neist lahti ja tehti kiire ring, aga ülejäänud kolm toppisime pampudesse ja jätsime Piretile Olafi jaoks edasi andmiseks – kui ta juba tellis sellist saasta, siis joogu ise ära!

2) Sven ja tema edevus. Võistluspaigas müüdi igasugust bridžinänni, mh. ka raamatuid. Ühel päeval tuli Sven reipa näoga, et ta oli ostnud 2008 bridžiolümpia raamatu – seal läks meil ju hästi, äkki oleme meiegi raamatus sees. Lehitses seda nats aega ja siis mingil hetkel tõmbaski tal nägu naerule – leidis kirje meie kohta üles. Kui ta seda kirjet edasi luges, siis paraku naeratus kippus nats virilaks minema: esiteks olid nad ta nime ära „lätistanud“ (Sesters) ja teiseks olid nad sisse pannud jaotuse, kus neil Vasjaga oli ebaõnne osamänguvõitluses -500 alla jääda.

3) Vanaonu ja tema sünnipäev. Ainuke eestlane, kes võistluste bülletääni pääses, oli Vanaonu, kes sai turniiri ajal 80 aastat vanaks. Belgiast lahkudes sattus ta aga peaaegu hajameelsuse ohvriks – seisime me juba lennujaama väravas, et masinale ronida, kui ta järsku õnnetult avastas, et tal pole passi. Piret võttis ta sappa ja nad lippasid turvakontrolli, kust puuduv reisidokument leitigi – veel enamgi, sealt lahkudes spurtis neile üks turva veel järgi ja selgus, et lisaks passile oli sinna jäänud ka pintsak. Turvakontroll oli ka lahe – mul oli kaks õuna taskus ja nad palusid mul need ekstra läbi röntgeni lasta. Oleks võinud küsida, et kas usse oli (ilmselt ei olnud).

4) Mina ja minu soome keel. Ma sattusin näitliku õppevahendi rolli, kui Sven seletas soomlastele, et Soome TV-d näeb põhjaeestis ja seepärast põhjaeestlased (nagu tema) üldiselt saavad soome keelest aru, aga Lõuna-Eestis seda ei näe ja seega lõunaeestlased (nagu mina) ei saa. Ei olnud just parim võimalik näide...
Ise mõtlesin ma mingi hetk, et soomlased peaks eesti keeles münti viskama õpetama ja neile selle jaoks spetsiaalse mündi tegema. Soomlastel on see muidu „kruuna tai klaava“, aga kui ma mainisin neile, et eestlased viskavad „kulli ja kirja“, tekitas see väga suurt elevust. „Kirja“ on soome keeli raamat ja „kulli…“ noh, ma kahtlustan et kõik mu plogi lugejad teavad seda niigi, nii et ma ei pea ropendama hakkama. Igatahes üks Soome naiskoondislane mainis, et ta paar päeva asendas autopiloodi pealt soomekeelse sõna „kruuna“ (kroon) tekstis sõnaga „kulli“, eriti lõbus oli lugeda ajalehest Rootsi kroonprintsessi Victoria pulmadest, umbes stiilis: „Victoria kandis laulatusel peas krooni, sedasama krooni oli kandnud juba tema ema oma laulatusel 35 aastat tagasi“.

Sunday, July 04, 2010

Vahepeal olin siis kaks nädalat Belgias kaarte mängimas. Kui asi paari lausega kokku võtta, siis saime EMil 38 võistkonna seas 15.-16. koha jagamise - igati respektaabel saavutus. Eesti koondis pole kunagi varem nii kõrgele jõudnud ja ilmselt ei ole just palju neid alasid, kus praktiliselt kogu Euroopa osa võttes (enam-vähem bridži mängivatest riikidest olid puudu vist ainult Tšehhi ja Valgevene) Eesti nii kõrgele tuleks.
Kuigi koht oli aus, oli turniiri käik natukene pettumustvalmistav: alagrupis alustasime hästi ja lõpetasime selle viienda kohaga (eespool Hollandist, Inglismaast ja Taanist). Kahjuks läksid finaali kaasa kaks 5:25 kaotust ja alustasime 18 tiimi seas 14 kohaga. Finaalis kulges mäng üle kivide ja kändude - esiteks ei olnud me ise enam nii teravad kui alagrupis ja sellega kaasnes ka kuhjaga sportlikku ebaõnne - kui oli vaja mingi otsus vastu võtta, siis võis kindel olla, et me selle valesti lahendame, vastane aga pigem õigesti. Jaotustest hakkan jõudumööda kirjutama "Päeva Jaotuses", nii et siia ma midagi toppida ei viitsi.

Teise alagrupi viimases voorus juhtusid väga lahedad asjad. Enne vooru olid peamised šansid edasi saamiseks Walesil, Ungaril ja Lätil, ülejäänud olid juba kaugemal maas - või vähemalt nii tundus. Juhtus aga nii, et Horvaatia kippus Itaaliat maksimaalse punktisummaga võitma ja selleks ajaks, kui ma läksin lõpplahendust vaatama, oli tulemustetabloo juures hulk väga elevil inimesi. Esimesena lõppeski Horvaatia - Itaalia mäng, kus Horvaatia võitis 25:5 ja sai 289 punkti - ja tol hetkel oli viimase kvalifitseeruva koha peal üheksandana. Ülejäänud matšides punktid kõikusid natuke üles-alla ja teisena lõppes Läti-Leedu mäng, kus Läti sai paari viimase jaoga paar punkti juurde ja jõudis Horvaatiaga võrdsetele punktidele - kuid omavahelise matši oli võitnud Horvaatia, seega oleks nemad edasi pääsenud. Järgmisena sai omadega ühele poole Wales ja samuti viimase jaotusega teenis 2 punkti juurde ja jõudis 290 punktini ja 9. koha peale! Selleks ajaks olid lätlased oma tulemused üle kontrollinud ja leidnud märkelehelt vea, mis andis neilegi ühe punkti juurdi ja nendegi lõpptulemus oli 290! Nemad aga olid omavahelises mängus Walesi võitnud. Ungari matš kestis kõige kauem ja nagu teisteski matšides juhtus sealgi paaris viimases jaotuses selline asi, et Ungari teenis paari viimase jaotusega 5 punkti juurde ja ka nende lõppskooriks kujunes 290 - seega olid Läti, Ungari ja Wales omavahel täpselt viigis. Omavahelistes mängudes oli Ungari kõige rohkem punkte saanud ja tundus, et nemad on edasi saanud, aga reglemendist asja lähemalt uurides selgus, et seal on kirjas punkt, et kui üks võistkond võidab kõiki teisi, kellega tal on sama palju punkte, siis sõltumata omavaheliste mängude üldpunktidest asetatakse ta esimeseks. Ja selle järgi oli üheksandal kohal Läti, kes oli võitnud nii Walesi kui Ungarit! Aga see pole veel kõik - kui läksin lätlasi õnnitlema (mina olin küll nende pärast heas tujus), selgus, et see edasipääsemine ei ole veel kirikus kuulutatud - nimelt olevat nende vastu üks tulemus apelleeritud, ning oli oht, et neilt võetakse punkte maha. Apellatsioonižürii jättis ikkagi tulemuse jõusse ja Läti saigi edasi. Lahe igatahes, oluliselt huvitavam, kui samal päeval toimunud Jaapani - Paraguai jalgpallimäng.

Mis mänguvälisesse puutub, siis võistlus toimus Oostende (Ostend) linnas, mis on Belgia vaste Pärnule - paras suvituskuurort. Mis selles suhtes on väga omapärane, et kui me vaatasime telekast ilmateateid, siis tavaliselt oli seal kõige külmem ilm kogu riigis. Mängupaigaks oli linna kontserdimaja (paarkümmend meetrit Põhjamerest) ja meie elukoht asus sellest paarsada meetrit eemal. Üürisime kaks korterit ja saime kaheksandalt-üheksandalt korruselt nautida otsevaadet rannale ja merele. Elukoht oli suht suur ja mugav ja ma ei mäleta, et täiskasvanute tiitlivõistlustel oleks me nii mugavas asukohas elutsenud - eriti kui võrrelda kahe aasta taguse Pau turniiriga, kus elukoht oli küll suht mugav, aga mängukohta jõudmiseks pidime 40 minutit autoga rallima. Nii et selles suhtes oli elukoht täiesti superluks, kuigi kuna suvitushooaja ametlikuks alguseks oli 1. juuli, siis esimese nädala jagu tegeleti peamiselt promenaadi kõpitsemisega (umbes seitsmest hommikul üheksani õhtul ja päris valmis ei saanudki). Rahvast liikus sellegipoolest ringi murdudena. Huvitaval kombel olid väga populaarsed sellised veidrad jalgratta ja vankri ristsugutised, kus mitu inimest sai istuda ja vändata. Kaugemal linna peal me väga palju ringi ei käinud, kohaliku katedraali ümber tegime paar tuuri (see oli suur ja tõesti väga ilus), ja paar jalutuskäiku niisama, aga peamiselt läks ikka kogu aeg kaardimängule või jalgpalli vaatamisele. Eks kui mul tulevad mingid killud veel meelde, siis postitan need siia.