Eile sättisin oma sammud arstide manu. Probleemiks nimelt see, et pikemat aega vaevab mind köha, mis on üks tüütu ja närvidele käiv asi - samas kui muu enesetunne on hea ja palavikku ja muid vaevusi ei ole. Arsti juures käik lõppes nagu tavaliselt - "vea" põhjust üles ei leitud, kuid selle otsimise käigus tuvastati, et mul tundub kõik korras olevat - sedapuhku siis kopsudes, mis kuskilt suunast ei krõbisevat. Nojah, saa siis nüüd sellest aru, joon mingit ravimit ja kui nädala pärast midagi paremaks ei lähe, lähen end taas näitama.

Tudengiklubis õnnestus lõpuks peale kolmeaastast üritamist individuaal ära teha. Üldiselt läks üritus korda, osales 21 mängijat (võrdluseks: Tartu individuaalsetele meistrikatele tuli kohale ainult kaheksa) ja keegi kellegi peale väga kurjaks ei saanud. Tõenäoliselt järgmisel nädalal jälle.

Njah, vutiennustuses tundub, et mu niigi hõredad read saavad järjest räsida - nüüd siis on Rooney hooaja lõpuni "ära surnud" ja viga sai ka Sörensen. Krt, jääb mulje, et umbes viis vahetust on puudu...

Sellest mängunädalast laekus siis meie vutiliigale suhteliselt parim üksiktulemus. Maarja lükkas oma ainsad 10 ellujäänut väljakumängijat platsile (väravavahis sai ta kasutada topisesüsteemi, edasi sellega nii lõbus ei saa olema, kuna Shay Given hankis vigastuse), korjas kokku 91 punkti ning sai maailma mastaabis kuuenda koha!
Kusjuures nädala võiduskoor oli 95 punkti ja Maarjal jäi selle löömisest puudu ainult üks asi - vahetus (kevadine vigastustelaine on kõigi vahetustele kehvasti mõjunud), mis oleks lubanud kaitses topist kasutada.

Või siis oleks ta pidanud tegema sellise manöövri, et väljakule paigutama teise ründajana vigastatud Torrese ja mängitama kadude minimiseerimiseks ainult kolme kaitsjat, mis tähendanuks, et arvesse läinuks vaid kümne mängija punktid, kuid välja oleks jäänud Stoke'i kaitsja Huth, kes teenis kuus miinuspunkti.

Ülejäänud mängijate pealt oli ta saldo ikka väga hea:

Drogba - 6 (2 söötu)
Lampard - 15 (2 väravat ja null taga)
Milner - 9 (1 värav ja null taga)
Arteta - 10 (1 värav ja 1 sööt)
Gerrard - 28 (2 väravat ja null taga, miinus kollane kaart x 2 kaptenina)
Malouda - 9 (1 värav ja null taga)
Collins - 6 (null taga)
Cuellar - 5 (null taga miinus kollane kaart)
Evra - 2 (vahetati välja enne kui ManU värava sisse lasi)
Given - 7 (null taga ja 3 tõrjet)

vinge igastahes

Eile käisin Pärnus Markuseturniiri mängimas, kus meil õnnestus keskeltläbi lahjas konkurentsis imelise skooriga - 133 punkti kuuest matšist - ära võita. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida...

Nimelt hakkasin Tartust Viljandi suunas välja sõitma ja hääletas tee ääres üks natuke veider tüüp. Kaugelt vaadates meenutas natuke kas Kontrat või Ants Särgavat - habe, suured prillid ja mingi veider mütsilodu peas. Leidsin siis, et võiks ta peale korjata - mul auto tühi ja kahju mul pole inimesi natuke edasi viia, aga äkki on huvitav inimene. Paraku see lootus ei läinud täide - oli tavaline ullike - aga lõbus oli sellegipoolest.

Kui olin auto kinni peatanud, siis vaatas tüüp uksest sisse ja küsis, et ega Viljandisse ei saa. Saanud sellele positiivse vastuse, ronis ta tahaistmele. Minu küsimusele, et miks ta ette ei istu, ees on ju mugavam, kostis ta et "Ma ei saa, ma kardan kiirust. Ja mõned sõidavad nii kiiresti, et mul hakkab hirm, ma istun parem taha!".

Mingi hetk küsis ta, et kas ma lähengi Viljandisse. Vastasin, et Pärnusse, võib-olla tahab ta hoopis sinna sõita. "Jah, tegelikult ma tahaks küll Pärnusse sõita, aga see on nii kaugel, et ma ei tea, kas ma tagasi saan, bussipiletid on ju nii kallid!". Kui ma soovitasin hääletada, leidis ta kurvalt, et vaevalt keegi teda peale võtab (kuigi märgid näitasid ju teist keelt, ma olin ta juba hommikul kell pool kaheksa auto peale korjanud).

Natukese aja pärast tundis tüüp huvi, kas ma olen Pärnu inimene. Sellele olin ma sunnitud eitavalt vastama, mille peale ta ikkagi küsis, et mis ma arvan, kas Pärnus suvel üheks kuuks korterit üürida on kallis. Leidsin, et ilmselt küll, kui bussipileti raha ei ole, võib korteri üürimine kah veidike ülejõukäivaks osutuda.

Siis oli meil veel vestlus Eesti geograafiast. Nimelt meenus talle, et sealkandis, kus ta hääletas, näitas silt ka Paide poole ja ta tundis huvi, et kas sealt saabki Paide poole hääletada. Ma kostsin siis, et saab ikka, kui Tallinna poole hoida, ehk siis teisele teele ja järgnes nending: "Väga huvitav, et Paidesse hääletada, tuleb siis Tallinna suunas minna!". Ja siis mainis ta, et tegelikult ta mõtles sel suvel läbi käia kolm Eesti linna, kus ta pole kunagi käinud, üks neist on Mustvee. Tegelikult olevat ta juba tol päeval tahtnud sinna minna, aga polevat suutnud välja selgitada, kus suunas Mustvee asub. Kui ma vastasin, et Narva suunas, tuleb mööda Narva maanteed minna, siis järgnes loomulikult küsimus: "kus see Narva maantee on?" ja kui ma hakkasin midagi ütlema, järgnes kiire reageerimine: "oot, Tartu linnas on ka Narva maantee, kas see ongi sama Narva maantee, mida mööda Tartust Mustveesse saab?".

Ühesõnaga selline veider tüüp oli, mul igatahes tekkis teooria, et ilmselt oli ta Raja tänavalt sääred teinud (see on ju sealsamas kõrval) ja võib-olla ei olnud väga hea mõte teda Viljandisse viia. Aga teisest küljest ei ole minu asi inimesi nende oma rumaluste eest päästa.

Tuvid ei ole sugugi rumalate killast linnud.
Tavaliselt üritavad nad igal kevadel meile lattu sisse murda, mis eelmisel aastal lõppes sellega, et paar tükki mõrvati. Sel aastal hakkas jälle sama asi pihta, kuni Vallo tegi eile ühele plekksepale ettepaneku, et võtku oma püss kaasa ja lõpetagu see jama ära. Täna on püss olemas, aga seni veel ükski tuvi end näole andnud pole...

Lõuna ajal tuvastasin Lõunakeskusest ühe järjekordse debiilsuse. Nimelt käin (käisin?) ma seni paar korra-paar nädalas jääplatsi kõrval itaalia kohas söömas (ma ei tea, kas sellel oma nimi on või siis läheb ta Orient Expressi alla). Harjumuseks on olnud võtta päevapizza + koka ja üldiselt on neiu küsinud, et kas ma joon koka kohapeal või võtan kaasa (no antagu mulle andeks - kas ma siis ostan pizza, söön selle ära ja hakkan koka näpus astuma nende arust?). Nujah, täna siis tuvastasin, et

A) arve on 1 krooni võrra suurem kui tavaliselt ja
B) limmerite juures on silt, et nad on "kaasaostmiseks, lähim taarapunkt asub ..." (kuskil lähedal, ei viitsinud täpselt vaadata)

Asja muudab huvitavaks see, et söögikohas asub ka silt stiilis "oma söögi ja joogi tarbimine ei ole lubatud" (ilmselt et lapsevanemad ei tuleks oma näksidega laste liugulaskmist vaatama).

Kui nüüd need kaks asja kokku panna, siis mina jõuan küll järeldusele, et "osta oma limmer ja ära jumalapärast meil seda joo!"

Arusaadav söögikoht ei viitsinud jännata nendega, kes pudeli kaasa võtavad ja nendega, kes kohapeal joovad ning ilmselt nad ei suutnud põhjendada krooni liitmist taara eest, kui inimesed söövad kohapeal ja tegelikult see pudel jääb tegelikult sinna. Aga...

1) Minu meelest on nõme, et nad löövad eraldi sisse nii joogi kui taara (võimalik et mõni meie lahe seadus või tarbijakaitseakt seda nõuab), andku üks hind ja savipott, mis sellest pudelist edasi saama hakkab. Niikuinii enamus joob selle koha peal ära ja jätab selle neile. Nagu inimestel erilist vahet oleks, kas lõuna läheb neile 1 kroon kallimaks või mitte või neil erilist vahet oleks, kas nad võtavad minipudeli pealt täiendava krooni vahelt või mitte. Ärgu siis serveerigu asja nii, et inimesed peavad maksma asja eest, mida nad ei kasuta.

2) Minu meelest on nõme, et söögikohas on silt: "joogid on kaasa ostmiseks" - no mida pekki...

3) Minu meelest on nõme, kui kundesid mõnitatakse: "lähim taaraautomaat asub..."

4) Minu meelest on naljakas, et nad on suutnud sellise loogilise vastuolu endale sisse kirjutada

5) Minu meelest on nõme, et ma pean sealt välja jalutama pudel näpus ja otsima lähimat prügikasti, mille kõrvale see jätta (hui ma viitsin ühe pudeli pärast taarapunkti minna, aga arvestades ülalkirjutatut, ei raatsinud ma seda neile ka enam jätta)

6) Minu meelest ma võin need paar lõunat ka kuskil mujal süüa. Millest on küll natuke kahju, kuna tegelikult see üks kroon mind ei koti ja süüa annavad nad ka täitsa hästi, aga küsimus on suhtumises. Rumalust ei saa doteerida.

Eile hakkasin kodus jalgpalli meistrite liigat vaatama (oma ennustusliiga tõttu tekkinud huvi, kuigi kivipallur on ilmselt konkureerimast loobunud, nähes et vastu ei saa) - mängisid München ja Lyon, mul Ribery kapteniks. Saan pildi ette ja kõik tundub ilus - München pressib ja Ribery on aktsioonis - triblab, söödab, lööb karistuslöök, sibab hoolega, hüppab vastasele vastu jalga.... ja saabki peale minu viit minutit vaatamist punase kaardi. Nu n...h...i - ei tasu vist ikkagi jalkat vaadata, kui halbu elamusi ei taha. Mäng muidu oli väga huvitav, nii et tegelikult ma ei kahetse.

Ja üldse ma ei saa aru, mis pull toimub, premjääris olen ma ikka ka suutnud kõik vigased ja haiged üles leida ja oma tiimi värvata... Järgmine aasta olen targem, PALJU targem (ennekõike tean, mis hakkab mängijatega kevadel juhtuma).

Kuma GP pakkus väga ootamatu vaatepildi - kuidas Erika purupurjus partnerile lapsehoidjat mängib!

Ja Vallo vahendas mulle killu Islandi vulkaanipurske kohta: vähemalt ei saa inglased öelda, et nad oma Islandi pankadesse maetud raha eest tuhkagi vastu ei saa!

Otsisin täna hommikul Kuperjanovi tänavalt autot (Maarja oli hommikul rongiga Tallinnasse põrutanud), kui jalutas mulle vastu, naine käevangus, üks Tartu mälumängur, kellega koos ma olen varem võistkonnas ja ka paaris mänginud. Küsis ta siis mult, et mis koosseisus me sel aastal võistkondlikul meistrikatel esineme ja kui ma siis vastasin, et Olesk, Naarits, Salis ja keegi Arko Tallinna-võistkonnast, siis oli silmaga näha, kuidas eneseuhkus sai hirmsa mataka ja vuntsid sõna otseses mõttes sorgu vajusid. Arusaadavalt oli ta, kui mitte just arvestanud võimalusega, et tema on meie "puuduv lüli", siis vähemalt lootnud seda.
Mis siin salata, ka mul oli tekkinud olukorras oma osa - nimelt on mus tekkinud tülpimus ebaeetilise käitumise suhtes mälumängulauas (ennekõike "kõrvad kõrvallauas" taktika) ja küsitav inimene on üks kahest, kelle juures ma olen seda kõige rohkem tähele pannud (teine on üks mu kunagine võistkonnakaaslane Tartu meistrikatelt, kes samuti senini suhteliselt kõrgel tasemel kaasa mängib). Ilmselt neid on rohkemgi (pole paljude inimestega ju koos mänginud), aga enda jaoks olen ma jõudnud otsusele, et sellistega ma ühes tiimis mängida ei taha, jäägu siis paar punkti või kohta sellepärast saamata!

Selle aasta bridži võistkondlikud meistrikad said nüüd läbi. Kuigi enne viimast matši olime liidrikohal, saime selle kõvasti kaela ja kukkusime kolmandaks. Esikoht siis sedapuhku Ekspromptile ja mööda hiilis ka Starmen. Noh, 11-s medal järjest ei ole ka muidugi paha saavutus, aga ei saa öelda, et ma sellega eriti rahul oleks.

Veidraid asju:

Need 5 kulda, mis me oleme saanud, oleme kõik võitnud pika puuga, aga kui asi on tasavägiseks läinud, siis on alati olnud keegi, kes "tahab" rohkem. Kusjuures ma kahtlustan, et ennekõike ongi küsimus tahtmises - kuna medaleid on nii palju järjest, siis puudub nagu selline nälg (ainuke selline "must win", mille me ära oleme võtnud, oli siis, kui me olime võitmas oma esimest medalit (pronksi) aastal 2000 ja eelviimases matšis läksin lauda hirmsa tahtmisega elevant ära tappa - ning laekuski suur võit).

Vugraphis mängides saime tappa kõik kolm matši - kaks neist 25-ga! Need juhtusid 1., 2. ja 4. koha vastu, nõrkadest saime seekord siiski jagu.

Oma üllatuseks tuvastasin tagasiteel, et ma ei olegi eriti tige kullast ilma jäämise pärast. Lihtsalt ei morjenda (jälle teema "nälja" puudumisest).

Tagasiteel lubas auto näidik, et paagitäiega saab sõita veel 138 km (Pärnu-Tartu vahe on ca 165-170 km). Õnneks kulub maanteel siiski bentsu vähem (Maarja nullis näidiku ära ja selle tripi keskmine kütusekulu oli 5,5 l/100 km) ja sõitsin ikkagi Tartuni ära. Peale seda mahtus Neste automaadi andmetel meie pisikesse Getzi 41 liitrit kütust lisaks.


Igatahes on mul praegu turniirijärgselt selline tunne, et ei ole enam mõtet (üleüldine rahulolematus Eesti bridži kui tervikuga, Tartu BK-ga, võistkonnaga, partneriga ja iseendaga). Kuigi kunagi sai lõmpsides võetud eesmärgiks saada 40 aastat järjest A-Liiga medal (üle veerandi on juba käes), ei tunne ma endas motivatsiooni niimoodi jätkamiseks. Kui mitte midagi muud, oleks vaja vähemalt mingit uut väljakutset. Kusjuures see, et me kolmanda koha saime, ei puutu asjasse, isegi kuld ei oleks see mu rahulolematust eriti vaigistanud. Igatahes tundub mulle, et variandid on üldjoontes järgmised (detailidesse ei tahaks minna, ikkagi esialgu võistkonna siseasi):

A) Mõned võistkonnas muudavad suhtumist.

B) Kui mängijad ei muuda suhtumist, siis peab muutuma koosseis.

C) Kui ülejäänud tiim leiab, et võib ka nii jätkata, siis muutub koosseis minu arvelt (mul ei ole plaani B, aga lihtsalt nii ei taha).

Lõppeks ei ole mul viimase variandi suhtes erilisi süümekaid, ma kujutan ette küll endale asenduskätt, kelle lisandumine võistkonda eriti ei nõrgestaks - Levenko oleks peale aastaid kehvas võistkonnas mängimist kindlasti vägagi motiveeritud, mulle tundub viimasel ajal, et paari Vasja-Sven sisekliima ja töömoraal on märksa parem kui paaril Olaf-Sven ning samas Leol ja Olafil mäng klapib väga hästi.

Ühesõnaga, praegu on selline mõttetu tunne peal, eks näis, mis sügise poole paistma hakkab. Elu igatahes on seni õpetanud, et kui asjad vinduma hakkavad, on parem pigem lõpetada.

Elul ei ole enam maitset - tundus, et tahaks midagi head õhtuks ja seega sai Konsumis riiulite vahel slaalomit lastud. Ainsaks isutavaks asjaks osutusid silmud, aga nende puhul hakkas juba rahast kahju - paarisajagrammine purk maksis 80 raha ja ligi kilose suhteline hind oli küll oluliselt parem, kuid see tundus ikka nats liiast olevat...

Lisaks sellele tuvastasin, et ma olen ilmselgelt vale alaga tegelema hakanud: humanitaarkalduvustega inimesed ei mängi bridži! Möödunud kolmapäeva järel tuli Anuga jutuks, et tudengiklubis käivad reaaltaustaga inimesed ja tegin siis väikese reha, mis liiki seltskond seal täpselt on selle aasta jooksul näole andnud. Tulemused nende 44 inimese kohta, kellele ma mingi eriala oskasin omistada (mis ei pruugi küll 100% pihta minna, aga enamvähem ikka):

13 x füüsika (+ 2 materjaliteadus)
12 x IT/matemaatika/statistika (+ Mell, kes enne pokkeristaariks hakkamist kirjutas mingeid koode)
5 x arst
4 x juura (+ Erika, kes enne tekstiili peale minekut TÜs selle ala hingekirjas oli, aga see ei lähe vist arvesse...)
3 x bioloogia/geneetika
2 x majandus
1 x ajalugu

pick the odd one out...

Elu toob igasuguseid üllatusi: tuli poodi üks klient, kes meilt ka nädala alguses läbi oli käinud ja surus mulle soojenduseks pihku jupi suitsuvorsti - eelmise korra hea teeninduse eest. Vorst igatahes oli ka väga hea :)

Vaatamata näilisele vee üleküllusele, on Tartu kanti ründamas põud! Piisas mul ainult avaldada Maarja õe elukaaslasele (huvitav, kas vanadel eestlastel oli olemas ka sõna, mis tähendas vabaabikaasa õe vabaabikaasat, u. stiilis "vallaskälimees" vms?) arvamust, et elu ilma kraaniveeta on paras pornograafia (ma tean, mida ma räägin), kui koju minnes tabas ka meid "rõõmus" üllatus, et kraan ei tahtnud vett kätte anda. Ja järgmisel päeval tööle jõudes oli ka sealne veevärk streigirežiimil. No aru ma ei või - õnneks viimased kaks asja lahenesid päeva jooksul.

Tartu paaride MV-l leidub iga aasta keegi, kes otsustab hästi mängida ja meid pingutama sundida, see aasta siis Tali-Kibena. Allpool on siis kirjas jooksev seis enne viimast etappi, mis võtab arvesse viit paremat tulemust ja mida keegi peab tegema, et tabelis tõusta.

1. Luks – Naber 60,33 (6. tulemus 50,93)

2. Tali – Kibena 59,88 (6. tulemus 50,00) – esikohaks peavad saama 2,25% rohkem kui Luks-Naber, minimaalne piisav tulemus 53,18%

3. Toomere – Nigul 56,05 (6. tulemus 44,44) – esikohaks vaja saada 21,4% rohkem kui Luks-Naber, minimaalselt 72,33%, teiseks kohaks 19,15% rohkem kui Tali-Kibena, minimaalselt 69,15%

4. Tempel – Klaos 54,11 (6. tulemus 45,14) – kolmandaks kohaks vaja saada 9,69% rohkem kui Toomere – Nigul, minimaalselt 54,13%.

5. Sula – Ojassalu 53,98 (6. tulemus 49,72) – kolmandaks kohaks vaja minimaalselt 54,77 (+10,33), neljandaks kohaks 0,65 rohkem kui Tempel-Klaos (eeldusel, et nad saavad vähemalt 49,07%)

6. Taube – Poolakese 53,47 kolmandaks vaja minimaalselt 57,31 (+12,87)
7. Kurusk – Hütt 53,45 kolmandaks vaja minimaalselt 57,4 (+12,96)
8. Ulp – Toomere 53,33 kolmandaks vaja minimaalselt 58,01 (+13,57)
9. Kaldamäed 53,04 kolmandaks vaja minimaalselt 59,45 (+15,01)
10. Saks-Padari kolmandaks vaja minimaalselt 62,35 (+17,91)

Vanadus hiilib kontidesse - hankisime eile Maarjaga pudeli veini (+ viinamarjad + sõira), et õhtul mugavalt aega viita ja selgus, et me (ma) ei jõua/viitsigi seda ära juua. Veel hullem - hommikune olukorra hinnang andis tulemuse, et mul (!) oli isegi üks klaas poolikuks jäänud - ja tegu oli mitte üldsegi halva veiniga. 30 ei ole naljaasi, ma ütlen teile!

1. aprill õnnestus peaaegu nii üle elada, et keegi lolle nalju ei teinud. Kuni päris õhtuni välja, kui me pidime Iirimaaga BBO-s matši mängima. Logisin end siis poole üheksaks sisse ja selgus, et asi algab alles tunni aja pärast - Piret küll vabandas sellega, et ta oli ajavööndid sassi ajanud (iirlased on meist kaks tundi taga, mitte üks), aga niikuinii passis ta hoopis ühe silmaga kalendrit. Ja mängu algus venis veel pool tundi, kuna ühel vastastest tekkis probleeme internetiühendusega. Vähemalt matši me võitsime tänu kahele slämmideltale...