Eile õhtul nägin telekast reklaami, kus väideti, et Eestil läheb hästi, ollakse Euroopas teisel kohal alkoholismis (asjaga lähemalt tutvudes selgub, et tšehhide järel - hui ma usun, et sommid ja eriti vandid vähem joovad). See selleks, tegemist ilmselt pidi olema alkoholi antireklaamiga ja hoiatusega, et isegi intelligentne väike veinike (pildiks olid täiesti normaalsed inimesed ja mõistlik seltskondlik tinistamine) akumuleerub suurteks kogusteks. Nojah, mul tekkis selle peale küll veinituju, aga kuna ei viitsinud pudelit lahti korkida, siis asendasin selle klaasikese punase vermuti ja jääga. Päris hea oli, aga reklaamikampaania korraldajatele võib mainida, et nad põrusid täiega!

Täna klubist tulles (õnnestus võistkondlikult Tartu meistriks tulla) tuvastasime, et meie auto esiklaasil on mingi paber. Selle peale tuli meelde küll, et piinlik lugu, parkimiskell ununes meil tõepoolest panemata (teadagi esimest korda). Ja just siis, kui end ühe korra lõdvaks lased, karistataksegi ära! Nutt ja hala ja vandumine ning viskasime pilgu peale, mis nad meilt siis tahtma hakkavad. Autopesula reklaam oli hoopis, huhh... hästi ajastatud tüüpide poolt muidugi!

Ja issanda loomaaed on kirju, täna klubis said siis old-timerid hakkama selliste asjadega, et siga ka ei näksi. Kõigepealt avan mina 2 ärtut (mitte mingit alerti ei ole), tüüp siis küsib, et mis see on - loomulikult tal on viiene ärtu ÄKTxx mul taga. Peale jao lõppu tegi siis Leo talle üsna teenitud (st. kurjas) toonis märkuse, et kuna meil on süssikaart laual, siis paluks sellega tutvuda ja mitte küsida naturaalsete pakkumiste tähendust, kui endal pikk mast taga on.

Kohe järgmises (hiljemalt ülejärgmises) jaos tõusis rambivalgusesse partner: nimelt on ta sooritanud 1 pada ülepakkumise mastiga, kus oli neli kilakat (kõige kõrgem kaart oli maksimaalselt seitse). Jõudsin 3NT-sse, partner tegigi pada ässa avakäigu ja enne kui ma olen lauast kaardi mänginud (seal on K9 duublis ja mul on EST8x) lendab pada neli ilmatuma lätsuga vastu lauda (ja seda saadab nina alla pomisemine). Tegin kah märkuse, et mida ma sellest kõigest arvan, edasise matshi pidasid inimesed end suht normaalselt ülal.

Nädala alustuseks kaks jaotust - üks vana ja teine uus:

Siin siis kõigepealt jagu, kuidas meil õnnestus kaitses väljamängija panna kõigepealt sundi ja siis pseudosundi.

Uus jagu on nädalavahetuse võistkondlikult. LHO avab (kõik odavas) 1 pada, partner kontreerib, RHO passib ja sul on käes selline leht:


♠ÄKST9x
♥Äxxx
♦Sx
♣E

Tundub, et käes on jõulud, kuid peale minu passi normaalses tempos läks vastane kahte ristisse lehega

♠Exxxx
♥Sx
♦Ä
♣ÄSTxx

kahte ristisse. Seda me kontreerida ei osanud (300-500 eest), lõpuks jõudsin nelja ärtusse ja mängisin valele plaanile ning käisin taha.

Teises lauas lahendati probleem, kuidas jääda unelmate lepingut (1 pada kontreeritult) mängima, elegantselt (loe: üsna eetiliselt kahtlase manöövri abil). Nimelt jäädi minu lehega paariks minutiks transsi ja passiti alles siis. Avaja passis samuti ja tulemuseks oli 800. Mina oleks igatahes küll kohtuniku kutsunud kui see asi meie lauas aset leidnud oleks - iseasi, mis see asjaga ette võtaks.

Kunagi kui miljonimängus käisin (anno 2005), pidin endale tegema konto Sampo panka. Siis võtsin sealt raha välja ja lasin konto sulgeda - või vähemalt nii ma ise arvasin. Nüüd aga jõudis mu üle-eelmisesse elukohta Õnne tänaval (õnneks on mul seal trepikojas tutvused sees) kiri pangast, kus nad rääkisid midagi uuest programmist "Isekas", millest ma tegin järelduse, et minu mälu ja ajalooline tõde ei pruugi päriselt üks-ühele vastavuses olla. Täna käisin siis lõunapausi ajal pangas uurimas, et mis toimub ja kas saab selle arve siis lõpuks kinni panna. Vastu võttis mind kena ja väga meeldiv tütarlaps, kes kuulas mu loo ära ja leidis, et arve saab kinni panna küll. Aga ta lubas, et lisaks sellele saab ta mu tuju heaks teha - nimelt on mul arve peal veel 3,5 tuhat raha järel... Raha nagu maast leitud ja tuju tegi heaks küll. Kuna neiu oli tore, võtsin vaevaks täita ära ka sedeli "kiida teenindajat" - ja temagi reibas tuju paranes silmnähtavalt veelgi ja ta pakkus mulle ekstra komme tee peale kaasa. Suisa kahju, et ma selle arve ikkagi ära sulgesin. Aga ma pean meeles...

Eile Kotkas tutvustati mind uue kokteiliga, mida ma siinkohal kõigile soojalt soovitan .... mitte juua. Asi sai alguse süütust lõmpsimisest Melli ja Olliga, kes lubasid mu õlleklaasi džinni valada ja lõppes sellega, et kolmandasse vooru naases viimatinimetatu baarist, kaasas klaas, mis pidi sisaldama poolt liitrit Bocki ja 12 cl Liviko džinni (no mida veel, oleks siis mingite õilsate kraamidega tegu olnud!). Peale paari lonksu veendusin, et ainuke, mis mind päästa suudab on Kelluke, sest ilma pealejoogita sellist asja küll võimalik tarbida ei olnud. Klubi lõpuks oli klaas tühi ja huvitaval kombel ei juhtunud midagi halba ei mänguga ega ka mitte järgmisel hommikul mu peaga. Aga sellest hoolimata annan nõu sellist kraami mitte jooma hakata.

Tundub, et Madeira jaotused sel aastal uudistekünnist ei ületa - ei tunne endas mingit viitsimist neid uuesti läbi kaevama hakata,kuigi patserdamiste sekka eksis sisse ka tõeliselt ilusaid jaotusin, näiteks see, kuidas meil Leoga õnnestus küll anda avatihil väljamängija singelkuningale, kuid selle-eest panna ta mängu lõpuks progresseeruvasse pseudosundi. Kurat see kõlab nii hästi, et selle jao ma äkki siiski kunagi üles otsin.

Nädalavahetusel mängisime GP-finaali ja ma pean ütlema, et nii kehvasti kui seal, mängisin ma viimati ilmselt siis kui ma olin veel U-20. Lisaks sellele olid kõik valed otsused vääääga kallid - näiteks otsustasin peale pakkumist

2♣__p__2♦__DBL
3♣__?

umbes sellise lehega:

♠xx
♥ESx
♦Äxxxx
♣xxx

pakkuda kallis tsoonis 4♦, mis üheta keris. Partneril on aga:

♠ÄSxx
♥Kxx
♦KSTx
♣xx

ja halb uudis on see, et vastastel ei tule välja kolm ristit (mida vist praktiliselt kogu saal mängis) ja 4♦ üheta annab baranka (parim tulemus vastaste liini oli 1NT täpselt = 90 pts). Veel hullem, 3♦ täpselt (kui meil seda mängida lastakse) annab meile 100%, sest meie liini parim tulemus oli 100!

ja selliseid asju oli veel. Laupäeva lõunaks olime igatahes uhkelt tagant kolmandad, kuid siis hakkasime vaikselt ja visalt ülespoole rühkima ja õhtu saabudes olime tõusnud teiseks. Pühapäeval jälle kukkusime lõunaks kuskil kuuendaks, kuid lõpuga tõusime taas teiseks - seda ennekõike konkurentide ebaõnnestumiste tõttu. Uskumatu lugu, arvestades minu poolt näidatud mängu taset...

huvitav, et ka Pärnu karikal oli sama efekt - hommikul olid kõik küünte ja hammastega kallal, aga pigem teenisime viimastest voorudest. Ju siis üldine bridžialane vastupidavus on nii hea, et laseb lõpus taset (olgugi kehva) üleval hoida, samal ajal kui teised hakkavad veel hullemini mängima.

Esmaspäeval Tartu võistkondlikel meistrikatel mängisime jälle vahelduse mõttes hästi. Veider lugu oli see, et meie lauas pakuti 5 slämmi - meie 2 ja vastased 3 - ning mitte ükski neist ei tulnud välja.

Esimeses pingutasid vastased natuke üle lehtedega:

♠ÄKxx
♥ÄS9x
♦ÄSxx
♣x


♠Exx
♥Ex
♦KEx
♣ÄKxxx

ülemine käsi avas 1♣ ja pärast hakkas alumine käsi kapteniks, küsis järgi ässad ja kuningad ning hoolimata ühe puudumisest pani 7NT. Leping suurem asi ei olnud ja meie õnneks ei istunud asjad piisavalt hästi, nii et läks üheta. Teisest küljest olid asjad piisavalt head selleks, et 6NT välja tuleks, mis ka teises toas juhtunud

Teises jaos pakkusime lihtsalt:
♠ESx
♥Kxxxxx
♦Ex
♣Kx


♠Ä
♥ESx
♦ÄKSTxxx
♣ÄS

ülemisest käest avades:
1♥___4NT
5♣___6♥

kahjuks selgus, et kuigi ärtu on 2-2, on ruutu 3-1; avakäigu teeb ruutusingliga käsi ja ♥Ä on ta partneri käes ning ruutu löök tuleb sisse. Nagu jagu oli, tuli mängida hoopis kuut ruutut (mis läheks taha, kui ärtu oleks 3-1 ja ärtu äss oleks kolmeses käes). Õnneks teises toas juhtus sama.

Teises matshis ronisid kõigepealt slämmi vastased:

♠ÄSxxxxx___♠KEx
♥Kxxx______♥Exx
♦ÄK________♦Sxxx
♣-_________♣xxx

1♠___2♣___2♠___3♣
6♠

otsustasime Leoga tõkkesse mitte minna ja see osutus heaks valikuks, kuna ärtus tekkis meile kaks tihi. Teises toas kontreeriti juba 5♠ ära!


Ja meie selle matshi slämm oli selline:
♠xx
♥ÄS8x
♦ÄExx
♣KSx

♠ÄKES
♥K9xx
♦Sxx
♣Äx

jõudsime nende kaartidega 6♥-sse, selgus et meil on trumbikaduja (kuigi vastane käis neljanda emanda alt avakäigu, ei olnud kuskilt võtta inspiratsiooni, et see õigesti kinni püüda pärast seda) ja ♦K ei lõikunud. Oleks saanud küll võita, mängides sellele, et neljase trumbi käes on täpselt selline kaart:

♠xxxx
♥Exxx
♦Kx
♣xxx

siis saaks peale kaht trumbiringi mängida nii, et elimineerida risti, tõmmata ära neli pada ja visata vastane trumpemandaga sisse, aga noh, ruutu lõikus tundus lihtsama variandina.

Teises lauas aga juhtus hämmastav-kummastav asi - nimelt kui meie võistkonnakaaslane oli trumpemandaga tihi saanud, pani ta ise ♦K lauale! Nii see välja tuligi....

Kolmandas matshis me targu slämmi ei roninud, küll aga tegi seda vastane. Ma andsin küll Luksile shansi meie füüsiline trumbitihi magama panna, aga ta ei kasutanud seda (ja kui ta oleks seda teinud, poleks ka midagi hullu juhtunud, sest üheta läheks leping niikuinii).

Mul oli käes selline leht:
♠Sx
♥xx
♦xx
♣ÄS987xx

ja pakkumine käis (mina teiselt käelt teadagi)
1♣__3♣__DBL__p
3♠______4♠
4NT_____5♦
5♥______5NT
6♠

leidsin, et iga äss on arvel, ja panin siis oma ainsa avakäigul lauale, lauda ilmus mu taga selline kaart (kontra on selle lehega suht nadi pakkumine, ise pakuksin 3NT aga aktsepteerin ka varitsuspassi (tsoonsus on võrdne)):

________♠xxx
________♥xx
________♦ÄSxx
________♣KTxx

ja minu kergenduseks oli nii partneril kui väljamängijal masti. Uurisin siis natuke pakkumist ja selgus, et vastane küsin nelja ässa ja laud arvas, et 5♥ küsib kuningaid (väljamängija kinnitas mu kahtlusi, et tegelikult ta küsis oma arust trumpemandat). Kuna käik märgid näitasid, et ♠E on Luksi käes (ja kui tal seda ei olegi, pole niikuinii kiiret), siis käisin uue risti, sest kui väljamängijal on kuues ÄK padas, edutab löök emandaga mu ♠S-le tihi. Luks lõigi emandaga ja pärast sai veel ♦E-ga tihi kätte, leping kaheta. Nali oli aga selles, et Luksi ♠E oli kolmas ja kui ta lööks väiksega (mida mõni vähem mängumees teha võiks) kaoks meie trumbitihi. Slämmis pole madalalt löömisel muidugi vähimatki pointi - kui emand tihi saab, on leping niikuinii taga, sestap pole mõtet lüües koonerdada.

Kui kõik ausalt ära rääkida, mis ma Madeirast arvan, siis tuleb tunnistada, et seal oli ka sel aastal äärmiselt tore ja kindlasti tahan sinna veel tagasi minna. Kuigi osa toredusest võib kanda kontrasti arvele – seal oli õhutemperatuur kuskil 25 alla ja ookean 20 peale, ning hommikusöögilauas hotelli terrassi peal jääkülma šampust limpsides jõudsid minuni uudised, et Eestis on paar miinust ja taevast tuiskab alla mingi ebamäärase konsistentsiga ainet – arvan ma, et 90% selle saare võlust tuleb ta enda arvele panna. Aga jah, niipea kui tagasiteel Riia ilma nägin, tekkis küll mõte, et nahhui mul oli vaja tagasi tulla – kontrast oli ikka päris jube.

Ainuke tüütu asi on sinna kohapeale navigeerimine. Kuidagi ei õnnestunud saada paremat logistikat kui see, et minnes tuli meil kuskil 7-8 tundi öösel Stanstedi lennujaamas kügeleda ja tulles oleks see aeg olnud mingi 15 tundi (siis võtsime lähikonnast hotelli De Salis – kahjuks neil seal mingeid hotelli kirjadega meeneid ei olnud, mida oleks saanud kodumaale Indrek Salisele kaasa võtta). Hotellis sai lõpuks ära kasutatud ka Katani Asustajate mäng, nii et ei saanudki see ilmaasjata siit kaasa veetud…

Lendamine on üldse inimestele maksimaalselt ebamugavuks tehtud – see perssekukkunud Ryanair lubab pagasisse toppida ainult 15 kilo träni, mis tähendab et hoolimata kahest käsipagasist olid meil tõsised kaaluprobleemid ja nii mõnigi pudel madeirat jäi kodumaale kaubanduskeskuste riiuleid kaunistama. No ebaõnn… Lisaks sellele, et nad kaaluga pedereerivad, õnnestus mul sattuda mingi ülbe teenindaja otsa. Nimelt kui tahtsin enne lennuki peale minemist kontrollida, palju mu käsipagas kaalub ja selleks kasutada üht check-in kassat (kus ei olnud mitte kedagi lähikonnas), siis tädi leti taga mitte ainult ei hakanud selle peale pröökama, et „Here is a check-in area!“ ja osutama saali pandud kaalude suunas, vaid kattis näidiku kinni, et ma kohe mitte mingil juhul ei näeks, palju see näitab. Kui ma talle seletasin, et ega mul ei ole kahju sellest 50 pennist, mida nad kaalumise eest võtavad, vaid mul lihtsalt ei ole puhtfüüsiliselt ühtegi inglise raha taskus, siis oli vastuseks tige pilk ja kuri urin… Huvitav, kas peaks ta peale kaebuse kirjutama Stanstedi lennujaamale (või on need inimesed leti taga lennufirmade palgal? siis peaks kiusama Easyjetti) – mitte et see midagi muudaks või nii, mul endal on suht savi, aga äkki saab talle mõne ebamugavuse põhjustada.

Kaks veidrat lugu reisi peal juhtus ka. Esimene oli, et kui me Madeirale lähenesime, siis olid ilmaolud sellised, et piloot väitis, et üritame maanduda hoopis Porto Santol (naabersaar) – õnneks siiski poole tunni jooksul läks asi nii palju paremaks, et saime ikkagi õige saare peal maha. Ja teine oli see, et Riia vahel liiklemiseks hoidsime me Lempsi sappa. Sinna minnes oli see igatahes hädavajalik (me ei teadnud, kus see lennujaam täpselt on), tagasi tulles oli kah abiks (ma olen küll Riias üsna palju käinud, aga mitte kunagi nii, et ise oleks autoga orienteeruma pidanud). Aga juhtunud nii, et kui me üle Daugava saime, siis pressiti meile piisavalt palju vahele ja Lemps kadus silmist. Mis seals’ ikka, keerasime otsa Brivibase peale ja hakkasime Eesti poole törtsutama, samal ajal kui Lemps ise oli kuskil kogemata kombel vale teeotsa võtnud ja jõudis Riiast välja alles hiljem.

Madeiral sai sel aastal suhteliselt palju turistitatud – kohe esimesel õhtul oli päevakorral welcome-drink mingis vanas ja väärikas veinikeldris. Tuvastasin, et roosa vein on seal saarel väga hea ja pekipirukatel ka midagi viga ei ole (kuigi Maarja selles teises asjas väga ühel meelel ei olnud). Kuna reisist oli kogunenud juba paras jetlag, otsustasin enne sissejuhatava paarika algust korraks pikali visata. Kui oli aeg kaarte mängima, pidas mu autopiloot Maarjaga maha väidetavalt umbes järgmise kahekõne:

M – Tõuse üles, aeg on turniirile minna!
AP – Ei tõuse!
M – Kohe hakkab!
AP – mis siis?
M – Ütlen siis Leole, et sa ei tule?
AP – Mida kuradit, ei ütle midagi, muidugi tulen kaarte mängima!

Ise ma sellest kahekõnest küll midagi ei mäleta. Turniir läks küll paremini kui eelmine sissejuhatav üritus, saime koguni ca 43%. Ainuke hea asi oli see, et ühe 7NT panime ära (5-3 pada ja 6-4 ruutuklapiga), aga jaotustest ja bridgest üldse kirjutan võib-olla kunagi hiljem. Kui viitsin.

Järgnevad päevad kulgesid üldiselt programmi – „hommikul bassein, päeval turistitamine – õhtul mäng“ järgi. Selle õhtuse osa oleks võinud muidugi vahele jätta ja jätkata turistitamist. Testisime järgi paar kohalikku söömakohta, eriti nende kalaosakondasid. Üldiselt olid turistirajoonis praadide hinnad kuskil natuke peale 10 euro, aga igasugu veidraid asju oleks võinud ka märksa kallima hinna eest tellida (me väga ei tahtnud). Muuhulgas proovisime järgi kohaliku rahvuskala espada (inglise keeli vist black scabbard fish), mis nägi välja nagu mõrvarlik süvamereangerjas (umbes meeter pikk, madujas, pungis silmadega ja tõsised tapjakihvad suus). Taldriku peal nägi ta välja nagu kala ikka, midagi väga epohhiloovat ta ei olnud, aga täitsa aus söömapala, kõlbas süüa nii koos grillitud banaanidega, mis pidi Madeira rahvusköögi leiutis olema – kuigi söömakohas figureeris ta nime all Espada Capri, kui ka ilma. Maarja proovis järele ka mingi tursaprae sibulatega – see oli vintske, mina testisin tuunikalasteiki – see oli superhea. Igasugu mereollust oli kaubamajades nii et ulus, juba ainuüksi tuunikalakonserve oli paarteist erinevat tükki + pasteedid.
Mis veinidesse puutub, siis avastasime sellise asja nagu Vinho Verde. Alguses ma kahtlustasin, et tegu on mingi noore valge veiniga (Verde tähendab minu tagasihoidlike portugali keele teadmiste kohaselt rohelist), aga asja guugeldades selgus, et see on ainult pool tõde. Tegemist pidigi olema noorte veinidega, mida tehakse mingis Portugali põhjaosa piirkonnas, aga nad ei pea ilmtingimata valged olema, vaid võivad olla ka punased või roosad. Igatahes oli tegu vägagi hästi joodava asjandusega.

Linna peal tegime ühe väikse tiiru turistibussi katusel (õigemini teisel korrusel) ja korra tulime kesklinnast jala hotelli (ca 3-4 km). Mulje oli selline, et olulisel kohal on kolm asja – nikerdused (majadel), maadeavastajate kujud (tänavanurkadel ja platsidel) ja vohav troopikataimestik (igal pool). Väidetavalt olevat Funchalis (Madeira pealinn) olemas ka botaanikaaed, kuid mulle tundus see asi kahtlane – mu meelest oli kogu see linn üks suur botaanikaaed, parkideski olid puudel sildid küljes, et kust kohast nad pärit on. Natuke kooserdasime läbi ka turistipoode, need olid suht sisult sotsialistlikud, vormilt rahvuslikud (st. umbes sama ideega kui igal pool mujal maailmas). Ma leidsin vähemalt hea asja, millega müüjad kaugemale peletada – nimelt tahtsin osta endale särki, millel oleks suurelt peal Madeira lipp. Kuskil seda ei olnud, kuigi üks müüjatest soovitas mul osta neilt tavaline särk ja Madeira lipp ning need kokku õmmelda, siis selle õnge ma ka ei läinud.

Neljapäeval korraldati bridgemängijaile õhtusöök mingis vanas kindluses (renoveeritud muidugi) koos kohaliku rahvatantsuansambli esinemisega. Kuigi see oli kirjas nime all „typical dinner“, tuleb tunnistada, et ta oli ikkagi ebatüüpiliselt kehv – vähemalt nii leidsime me Sulev Ulbiga mälestusi kõrvutades (temal eelmisest, mul üle-eelmisest aastast). Aga noh, süüa ja juua ikkagi midagi sai ja oli hea, soe ja lõbus.
Reedel otsustas pool meie seltskonnast minna mägedesse matkarajale (neid on kogu saar täis, kohalikud kutsuvad neid levadadeks), meie Maarjaga ning Sven-Kairi aga võtsime ette väikese paaditripi Kolumbuse laeva koopial. Mõlemad pooled jäid oma valikuga rahule (kuigi mul tundus, et matkajate irve oli nats läbi hammaste pressitud, kuna see oli suht väsitav retk olnud). Laev iseenesest oli lahe, aga ma vean kihla, et Kolumbusel küll nii vinget mootorit ei olnud. Tee peal õnnestus isegi delfiinid ära näha – või vähemalt natuke neist. Mingeid hüppeid veest välja ja saltosid nad ei teinud, lihtsalt mingi hetk ilmusid laeva kõrval välja ja näitasid uimi natuke.
Laupäeval võtsime Lempsiga kolme peale takso koos juhiga ja lasime end hommikupoolikul mööda saart ringi sõidutada. Kui võrrelda kahe aasta taguse retkega, kus me auto üürisime ja Tihase rooli tõstsime, oli see ilmselt märksa parem (kuigi kallim) variant. Tüüp vedas meid igasugustesse lahedatesse kohtadesse saare idaosas, mida ise ei oleks pruukinud kuidagi üles leida. Tõsine lemmik oli mingi koobas, kuhu laine sisse pressis ja kui koobas täis sai, siis pressis lõksujäänud õhk end sealt välja, tekitades päris korraliku duši. Loomulikult suurim veesammas kerkis ikka siis, kui meie sealt kõrvalt läbi jalutasime. Aga ka muud vaated olid täiesti suurepärased, näiteks nii ilusaid vikerkaari, kui olid mägede vahel, pole mina veel kohanud (ilma lünkadeta ja kõik seitse värvi erksalt näha). Taksojuht kiitis sõidu peal mingit kohalikku likööri nimega Poncha (kuigi ta ise ei pidada jooma), seda vedasime ühe pisikese pudeli kodumaale kaasa, eks mõnel külmal talvepäeval saab järgi testitud, kas see ikka tõesti külma vastu aitab. Kuigi ma pean tunnistama, et tema kangus (25 kraadi) tekitab mus teatavat skeptitsismi.

Kuigi bridž (mis oli formaalselt peamine põhjus Madeirale minekuks) oli suhteliselt ebaõnnestunud, jäin ma reisiga igatahes väga rahule ja nagu ma Maarjale mainisin, kui arutasime, mis jäi saarel veel tegemata – „pole hullu, ega me siin viimast korda ei ole!“. Kindlasti lähen sinna veel tagasi!

Nii, Madeiramaalt tagasi (ja juba kahetsen, arvestades mis kõnts siin vastu vaatab). Reis oli super, kuigi bridžimäng suhteliselt ebaõnnestus ja lendamine on ikka üks p...sselastud transpordiviis. Mingi hetk teen ka pikema postituse, aga praeguseks üks jaotus, kus me tegelikult pakkusime päris hästi – kuid kumbki ei julgenud enda peale lõplikku vastutust võtta ja jätsime seepärast hea seitsme pakkumata.

Lauri - Leo
♠ÄKxx____♠Exxx
♥STx_____♥-
♦ÄExx____♦KSxx
♣Kx______♣ÄESTx

pakkumine käis nii:

1♣_(1♥)_2♣_(2♥)
p_______2♠
3♠______4♣
4♦______4♥
4♠______5♣
5♦______5♥
6♣______6♠
p…
tõlge siis selline:
1♣ = tugev (kuna olime odavas tsoonis, siis 17 silma ühtlasega läheb 1♣ avangusse)
.........2♣ = NAT, FG
p = pole midagi pakkuda (mängime siin trahvikontrat)
.........2♠ = 4 pada
3♠ = NAT (mul on küll absoluutne minimum, kuid päris head kaardid kui partner ärtu singli leiab – ja tõenäoliselt on mul kõnts võimalik ka järgmisel ringil ära näidata)
.........4♣/4♦/4♥ = cuebidid
4♠ =OK, meil on kontrollid, kuid vaata ise edasi, ega ma eriti slämist huvitatud ei ole
.........5♣ = esimese ringi cue ristis, ei tahtnud mult ässa küsida, kuna ta ei saa hästi teada, kas mul on kasutu ärtuäss, samuti võib ♣K olemasolu segaseks jääda
5♦ = esimese ringi kontroll ruutus
.........5♥ = esimese ringi kontroll ärtus, lootuses, et ma pakun 5NT Josephine’i ja ta saab oma padaemanda ära näidata
6♣ = ♣K, tundus, et partneril on vaja seda kaarti teada saada (ma ei olnud kindel, kas me oleme kindlasti slämmi teel või võime veel viies peatuda, kui mul ristis midagi ei ole ja pada on niru), Josephine tegemine ühest küljest ei tulnud pähe ja teisest küljest see ei pruugi lahendada küsimust, mis saab ruutukadujaist (meil on täpselt 4-4 padaklapp ja kui partneril on viiene risti ei pruugi ärtulööke jaguda) või kas ta ootab mult paja ÄKE-t. Vähemalt hoiab 6♣ esialgu pakkumise lahti
.........6♠ = resigneerunult, kuna tundus, et mu padakvaliteeti pole võimalik teada saada

Tegelikult oleks olnud siin kaks head variant suur slämm ära pakkuda. Esimene on juba nimetatud Josephine’i variant ja teine see, et Leo peaks mulle tegema veel 6♦ cue – näidates tõsist suure slämmi huvi. Selle peale ma ilmselt oma kaardiga pakuksin 6♥ = minu leht sobib seitsmeks ja ärtus jõudu raisku ei lähe, lootuses et Leo taipab, et pada ÄKE-ga ma paneksin kohe 7 täis (kui tal neid vaja on) ja kui mul pole ÄK-t, siis teen 6♠ signoffi.

Ei ole hea see vastutuse veeretamine…