Spordiajakirjanikud said toreda naljaga hakkama. Nimelt oli (vist Postimees OnLine's) nupuke pealkirjaga, et "Saksamaa jalgpallikoondis sattus seagripipaanika keskele". Ja pealkirja kõrval oli loomulikult pilt Bastian Schweinsteigerist. Kui seni on kogu aeg tekkinud arutelusid teemal, et mida see nimi tähendab, siis nüüd on ilmselt see probleem lahendatud - "seagrippi" loomulikult!

Teine naljakas spordiga seonduv kild tabas mind ennast. Nimelt sattus minuni ankeet Eesti Spordi Biograafilise Leksikoni asjus (kui neil ausatest sportlastest puudu jääb, mine tea, äkki topivad minugi sisse), kus küsiti igatsugu asju. Kuna ankeet oli standardne, siis pidin minagi vastama küsimuste kohta oma pikkuse ja võistluskaalu (!) kohta. Krt, ma oleks ennast pooleks irvitanud. Seda enam, et ma alustasin võistlusspordiga aastal 1994, mil ma olin mõnevõrra pisem kui praegu - huvitav, kas ma peaks oma keskmise kaalu panema? Ja kuna bridži on võimalik mängida elu lõpuni, siis kui nt. 50 aasta pärast tuleb sarnane küsimus ette, mis ma siis vastan? Või peaks neile kirjutama "raskekaal"? Igatahes panin oma tsentneri hektarilt ilusti kirja, tehku sellega mis ise tahavad.

Riia Ring ajab loomad hulluks. Eile panin päeval tähele, et meil on tagahoovis jänes. Kusjuures üsna pirakas (kuigi kängurumõõtu päriselt välja ei anna) selline. Istus rahulikult alajaama kõrval ja mõlgutas omi mõtteid, mingi hetk loivas nurga taha rohulapikese peale (nii palju kui meil seda rohtu on). Õhtul kui hakkasin ust kinni panema oli jälle platsis ja minu liigutamise peale pani volksaki-volksaki taas nurga taha punuma. Võtsin siis täna igaks petteks fotoka tööle kaasa, aga looma pole enam näinud, ju ta siis pimedal ajal kasutas ära hõredama liikluse ja tegi linnast vehkat (või läks Tammelinna aedadesse seiklema).
Hommikul lehti lugedes selgus, et pikk-kõrv ei olnud teps mitte ainus loomariigi esindaja, kes siinkandis seiklemas käis - nimelt oli üks noorpõder otsustanud, et läheb Lõunakeskuse lillepoodi visiteerima (see on meist ca pool kilomeetrit eemal). Läbi akna. See lõppes talle kehvasti, veristas end klaasides ära ja heitis hinge (nagu uudise kommenteerijad arvasid - ilus surm, keset lilli, tegelikult oli pilt päris võigas).

Nüüd veel midagi kategooriast "useless trivia". Vaatasin nimelt naljaviluks üle segapaarika tulemused sellisest vaatevinklist, et milline paar mängis kõige rohkem jaotusi välja (sest idee poolest on kahtlases saalis ikka natuke kindlam välja mängida kui kaitsesse jääda, idee siis selles, et pigem jääb mängima tugevam pool ja pigem on just tugevama poole saatus enda kätes) ning samuti, kui palju jagusid mängisid naised, kui palju mehed.

nüüd siis mingid pingeread (18 paari, 72 jaotust):
väljamängijaks jäämine:
1. Irene - Tanel 48
2. Triinu - Kurig 43
3. Uuring - Parker 41
...
16. Kork - Kork 31
17. Pihel - Indrek 31
18. Roosipuu - Toonekurg 30

ja kui asi taandada indiviidide peale, siis on tipp selline:
1. Irene 30 (st. ta mängis välja koguni 41% kogu turniiri jaotustest!)
2. Uuring 24
3. Kurig ja Pilli 22

Selgus, et kogu turniiri peale mängiti sugude kaupa välja suhteliselt võrselt, naised olid väljamängijaks 332s, mehed 316s jaotuses.
Siin siis paarid, kus mängis kõige enam naispool:
1. Irene - Tanel 62,5%
2. Roosipuu - Toonekurg 60%
3. Rummel - Rummel 58,52%

ja meespool:
1. Piibeleht - Karpov 63,64%
2. Suits - Võhandu 58,33%
3. Kirsimäe - Pilli 57,89%

Loomulikult ei pruugi see statistika mitte midagi näidata (oli jagusid, kus mängijaks oli ainult ühe sugupoole esindaja, samuti võisid varieeruda süsteemid) ja ennekõike on see täiesti kasutu, kuid lõbus sellegipoolest.

Eile saime kätte oma elutoa sektsioonkapi. Sellega seoses loen sõnad peale kõigile, kes peaksid kunagi sarnast asja hankima hakkama: enne ostmist on kasulik kõigepealt ära mõõta koht kuhu see läheb (seda me tegime) ja seejärel ka poes vaadata, kas ostetav ese sinna ka mahub (see osa jäi meil vahele). Hommikul kodus vaatasin, et huvitav, kas see vahe kamina ja akna vahel on tõesti NIII väike ja poes tundus asi päris kahtlaseks minevat, kui pikima detaili pikkuseks (st. sektsiooni laiuseks) öeldi 2.30. Kodune mõõtmine andis tulemuseks, et kamina ja akna vahe on ainult 2.10 - 2.15, nii et see tegi meele üsna mõruks, pani kiruma ja sundis mõtlema plaan B-le. Kui pakid juppidega kohale tulid, siis selgus, et shansse siiski natuke on - nimelt oli seal antud sektsiooni laiuseks 2.24 ja "katusepaneeli" servad ulatusid natuke üle kappide äärte (ja sellel kõrgusel oli meil juba ruumi rohkem varuks, sest kamin ja aknalaud enam ei seganud). Nii et siis jäime ootama tõe hetke kokkupanijate saabumise näol (väiksemaid asju võin ma ka ise nikerdada, aga tundus, et selle elaja kokku panemine sisustaks mul tõenäoliselt terve nädala ja tundus olevat mõistlik natuke raha ohverdada, et mõni asjatundja selle enda peale võtaks). Ja kui asjaks läks, siis selgus, et meie mured olid täitesti asjatud - paar sentimeetrit jäi veel varugi. Vedas, sea kombel vedas... Ilmselt oli monteerijate tellimine ka päris mõistlik mõte - neilgi läks kahe peale üle kolme tunni aega, kuigi ei pidanud niiväga leiutama hakkama, kui mina seda tegema pidanuks...

Vaatasin laupäeva õhtul uudistest, kuidas Moskvas miilits geiparaadi eos lämmatas ja mõtlesin, et huvitav, kuidas need miilitsat sõimavad, näiteks kas väljend "Kuradi peded!" kuulub nende repertuaari...

Teine sarnane assotsiatsioon tekkis mul lugedes täna Pulleritsu plogist (mitte et ma väga fänniksin tema kirjutisi, aga Vallo on pidev lugeja ja nii minagi aeg-ajalt aadressiriba pealt selle lingi avan) mõttearendust teemal, et tänapäeva elustiil soodustab meeste viljatust (istuv eluviis ja kitsad püksid). Seal oli ka kommentaar doktor Mardnalt, kes sõnastas, et "mis loodusest rippuma loodud, see ka rippuma peab!". Mulle tuli kohe pähe mõte: "Ahaa, seepärast siis ongi osadel taburettidel auk keskel!"

Segapaaride MV-lt laekus pronksmedal. Kusjuures eelmisel aastal, kui tulemus oli oluliselt kehvem, mängisime oluliselt paremini, see aasta eksis ikka sisse palju vigu. Õnneks õnnestus nõrgematelt vastastelt suhteliselt palju punkte kätte saada (muidu on see tavaliseks komistuskohaks) ja kobaga pooleks kolmandaks sattuda. Veidrama poole pealt juhtus seal selline asi, et kõrval peeti samal ajal Silva meetodi koolitust, kus osales ka üks mu väga ammune vaimselt mitte kõige stabiilsem klassiõde. Hoolimata sellest, et ta polnud mind kohanud 15 aastat, oli ta endiselt mu vastu püha viha täis (ma võin suhteliselt vastik olla kui mulle närvidele käia, tarkus et sellistest inimestest on parem kaarega mööda käia, on minuni jõudnud hiljem), lubades mind soojenduseks surnuks piinata ja seejärel leidis, et teeb mulle hoopis bridžis pähe. Ülejäänud bridžimängijate huvides loodan, et ta seda väga tõsiselt ei ürita...

Eile sai korraldatud suurem kolimisüritus - eesmärgiga siis vedada Ujulast Vedule raskemat sorti kola nagu klaver, külmkapp ja pesumasin ja õhtuse plaaniga teha väike istung grilli ja õllega. Selle viimase plaani juures oli selline väike nõks, et varustus tuli kõigepealt hankida. Maarja isa soovitas meile käia Selveris ja hankida roostevaba grill, nii tegimegi, mida aga seal polnud oli grill (hoolimata et hinnasilt selle olemasolule viitas). Võtsime siis ühel teenindajal hõlmast kinni ja tema kinnitaski kurba uudist, mille me silmad olid juba fikseerinud. Tõsi küll, ta pakkus ka väikese lootuskiire - nimelt olevat neil kaubapäev ja olevat väga tõenäoline, et päeva jooksul meie poolt otsitav grill ka lattu jõuab. Andsime siis talle mu telefoninumbri ja seejärel järgnes pikalt vaikust kuni viis minutit enne nelja jõudis kohale teave, et kaup on kohal. Delegeerisin siis kõrvalt ühe plekksepapoisi end ostutehingul esindama ja aparaat saabuski. Edasi purjetasime Ujula uulitsasse, kust ladusime träni autosse. Hoolimata sellest, et gravitatsioon pidi meile teoreetiliselt abiks olema, oli klaveri vedamine endiselt äärmiselt vaevarikas tegevus, külmkapp ja pesumasin olid sellega võrreldes tõeline käkitegu, muudest asjadest pole mõtet rääkidagi. Selgus, et kandvat jõudu sai organiseeritud üsna täpselt (kuus meesterahvast) ja laadimisprotseduur kulges üsna sujuvalt. Mahalaadimine läks veel hõlpsamalt - ei olnud enam vaja tulla trepist kolme korrust allapoole - ja asi, mille pärast ma kõige rohkem muret tundsin, nimelt klaveri vedamine teisele korrale, lahenes väljajättemeetodil. Nimelt jätsime selle punkti päevakorrast välja ja asendasime punktiga "klaveri vedamine esimesele korrusele" - nimelt on meie "trepikoda" nii kitsas, et ülalnimetatud pilli transportimine oleks nõudnud parajaid imetegusid. Vahepeal oli Urmas pannud kokku konstruktori (ehk siis meie uue udupeene grilli) ja peagi said kokku ka viimased jublakad ja õhtu mitteametlikum osa võis alata. Selgus, et üsna õige kogus sai hangitud ka liha (seda oleks vast nats rohkemgi võinud olla, aga nälga keegi ei jäänud) ning õllesid (viimase õlle avasin, kui abiväge tagasi Tartusse viimas käisime).

Nüüd siis olengi sisuliselt maakas (Ujulasse on jäänud veel nipet-näpet) ja mul on hea meel oma kottu kolimise üle. Ainult veidi on muret kassiniru pärast - kuigi me üritasime teda säästa suuremast shokist ja tulime talle õhtul eraldi järele, oli ta esiteks üsna närviline (no selge ka - mingi bande tuli sisse ja vedas kõik minema) ja seejärel üsna vastumeelselt meelestatud oma kasti mineku suhtes (sest see teadagi tähendab autosõitu ja see omakorda on selge ohumärk, et midagi head tulemas ei ole) ning mul tuli tema veenmiseks kasutada jõumeetodeid. Kui Vedule jõudsime, siis ta kadus kohe mingite asjade vahele ja kuigi öö veetis ta meie aknalaual (ja hommikul käis korra voodi juures kontrollimas), siis hommikul oli ta taas kadunud kui tina tuhka. Ehk harjub ära (kus ta ikka pääseb).

Esmaspäeval sai Tartu bridžimeistrikate esikohtade arv võrdsustatud teiste kohtade omaga - kui mu arvepidamine tõele vastab, siis on seoses pättoni võitmisega mul mõlemaid 17. Ja veidral kombel kolmandat kohta endiselt ei ole (kuigi on olemas kehvemaid). Jaod olid kohati päris jõhkrad - nii oli esimeses kaheksajaotuselises matshis kõigepealt Leol käes 6-5 kallid, seejärel mul kolmes jaos järjest mingid 6-5 mastid ja siis kui ma järgmine jagu kurtsin oma igava 5-4-2-2'e üle, anti kohe kätte 5-5-3-0. Nii mängiks või isegi.

Kolimisprotseduur on vaikselt kuid vääramatult liikvele läinud: hankisime Vedule paar konstruktorit (vitriinkapp ja raamaturiiul), mida on iga päev tulnud kokku ehitamas käia ja sellega seoses oleme autoga sinna igatsugu träni kohale vedanud. Eile üritasime siis tapetseerida - kuigi me erilised remontimisfännid ei ole, olid ühe toa seinad sellised, mis nõudsid viivitamatut sekkumist. Nimelt oli seal peal helesinine tapeet hobustega. Ei armasta ma ei kiiskavat sinist ega ka mitte hobuseid ja seetõtttu leidsime, et see tapeet läheb. Ja teadagi on kasulikum tapetseerida enne sissekolimist, sest siis saab ka mööbli sinna tuppa kohe ära varuda. Kuna minu kokkupuuteks tapetseerimisega on olnud abikäe rollis olemine ja Maarjal pole sedagi, siis leidsime, et hädasti oleks vaja kedagi kogu protsessi juhendama. Alguses mõtlesime Mairile, kuid kuna talle asjastus ei sobinud, siis sai selleks Tomm, kui üks süüdlasi selles, et me Vedule kolisime (tegi reklaami, et kannatab elada küll). Koheselt selgus, et füüreri hankimine oli päris hea mõte. Ma nagu mäletasin, et tapeedipanemine mingi eriline kunst ei olnud - laias laastus lõika paanid valmis, võõpa kliistriga üle ja löö seina, ainult nurkadega on rohkem mässamist; kuid selgus, et asi on ikka hulka maad hullem. Nimelt oli varem olnud tegu sirgelt ülalt alla jooksva mustriga, mis tähendas seda, et polnud väga oluline, kuskohast sa uue paaniga alustad - nüüd aga olid mingid jubinad tapeedil, mis tuli omavahel tsüklisse ajada (ega see ülihästi ei õnnestunud, aga nii enamvähem). Teine halb asi oli ka, et eelmine tapeet tuli maha kraapida - ja jälle sama teema, et oleks võinud ka paremini, aga enamvähem sai hakkama. Tomm lükkas protseduuri käima ja lõi ka ise aktiivselt kaasa ning peale kolme-neljatunnist võitlust saimegi toast jagu (ainult borde on vaja veel panna). Ilmselt oleks ta panus väärt, et teda nädal aega järjest joota, aga juba mu esimene sellealane katsetus kukkus läbi - selgus, et on inimesi,kes ei joogi Aleksandrit!!! Mu meelest väga üllatav juhtum...

Asjaajamise ajastamises olen ma endiselt ületamatu - üritasin eile minna Kodakondsus- ja Migratsiooniametisse, siis selgus, et see on avatud igal tööpäeval, välja arvatud iga kuu esimene neljapäev! Vean kihla, et kui ma oleks otsustanud sinna minna üleeile, oleks selgunud, et see erandiga päev on iga kuu esimene kolmapäev.

Teine neljapäevane nädalalõpp järjest (neljapäeva õhtu - pühapäev) oli päris tegus. Põhiürituseks oli Druva-10 tähistamine Lempsi pool. Kuna too on andunud golfifanaatik ja Otepää golfiklubi klubihoone põlenud ülemine korrus paistab talle koju kätte, siis tekkis tal mõte, et peaks võistkonnale väikese demonstratsiooni tegema, kuidas golfimäng käib. Saadeti meid siis asjatundjaga ringi jalutama ja vahepeal lasti palle toksida. Pikkade löökide harjutamine kukkus mul üllatavalt hästi välja, lõpuks ikka võtsid enamus palle ilusa kõrge kaare sisse ja panid saja meetri märgi taha lendama - tõsi küll, suhteliselt suvalises suunas, aga esialgu olin rahul sellegagi. Tuju tegi heaks küll.

Hiljem jalutasime edasi ja nägime, kuidas lööb avalööki Tartu Rocki peatreener Indrek Visnapuu. Lõi küll natsa viltu (ja seetõttu pidi lööki kordama ja sai ka trahvilöögi), kuid ma miskipärast usun, et paarisaja meetri kauguselt vastu CRAMO silti kõmatanud palli üle oli tal rõõmu päris palju (aga võib-olla ta sihtiski soojenduseks seda silti?).
Hiljem järgnes joomine ja söömine - söök oli hea, eriti suurepärane oli kalavalik - mingid kuivatatud elajad, kahte sorti silmusid ja Olafi poolt kohapeal ära suitsetatud koha ja angerjas. Seejärel tuli väike matsh Druva tegevliikmete (Leo-Sven ja Olaf-Tihas) ning eksliikmete (Vallo-Saarlane ja Toits-Lemps, viimane on küll tegevliikmete killast, aga ekskäsilasi tuli kohale vaid kolm ning leidsime, et võib kasutada juhust treenimaks Tartu pättoniks). Eksid võitsid 16 jagu ca 20 IMPiga. Järgnes jälle hulk joomist ja Tihase lauamängu Alhambra testimine, millest küll keegi väga midagi aru ei saanud.

Esmaspäevane pätton kulges naljakalt - kaks korda otsustasid vastased meie läbipassitud osamängu vastu odavas tsoonis kolmandal korrusel võitlema tulla, ühel juhul lõppes see 1100, teisel juhul 1400-ga (OK, seal nad esialgu võitlesid teisel korrusel, kuid omavahel võideldes jõudsid nõks kõrgemale). Veider jah, et kui vastane avab ühe ruutuga, partner paneb 2 ärtut vahele ja sul on käes leht:

KSxx
x
ÄESTxx
ET

siis usud sa ilmselt kõike muud kui seda, et nad tahavad kolme ruutut kontraga mängida, ma sain ainuüksi trumbimastis rohkem tihisid kui nemad kõikide mastide peale kokku (5 vs 4) ja tegelikult oleksime võinud ühe tihi veel rohkem saada.

Luks
mängis ühes jaos hästi välja

aga noh, kohe järgmine jaotus jättis ta tihi võtmata märksa proosalisematel asjaoludel - ei pannud tähele, et kolme mastiringiga oli kõrvalmasti kaheksa tihipoisiks edutunud...