Vaadates Maarja saatust, siis ilmselt ei olnud ikkagi tegemist toidumürgituse vaid väikese kuid vastiku viirusega...

Eile klubis oli teemaks vastaste osamängude kontreerimine. Väidetavalt peab agressiivse kontreerimise puhul olema õigus kahel korral kolmest, et see ära tasuks (see küll ei pruugi anda 67%, kuna kontraga välja tulnud osamäng on pea kindel põhi, aga +200/+300 puhul on alati oht, et keegi veel midagi hullemat korda saab). Kuigi loomulikult on tulemuse mõttes parem kontreerida neid asju, mis taha lähevad ja väljatulevaid mitte näperdada, siis nagu ütleb iidne bridžitarkus: kui su vastased ei võida kunagi ühtegi kontraga lepingut, siis tähendab see seda, et sa kontreerid liiga vähe. Kuigi jah, psühholoogiliselt on suht ebameeldiv märkelehele kirja panna tulemusi stiilis "-670", kuid kui sul õnnestub punktisumma tõsta 200 või suurema peale tänu oma kontrale, siis oled sa võitnud osamänguvõistluse. Nii siis hakkasimegi harjutama: kolmel korral üritasid vastased peale võistlevat pakkumist mängida nelja odavat ja kõik me need ära kontreerisime. Valim sai ideaalne: välja tuli üks, taha läksid kaks, seega siis tulemused +300, -710 ja +200, selmet võtta rahulikult +100, -130 ja +100.

punkte saime me neist jaotustest nii (max = 16, reaalselt 15 tänu vabale voorule):

+300 = 12 (keegi oli sama teinud ja keegi oli geimi välja lasknud) = 75%
-710 = 1 = 6,25%
+200 = 15 = 93,75%

seega saime neist jaotustest hoolimata vastaste poolt võidetud lepingust 28 punkti ehk siis 58,3%.

kui me oleksime need passinud, oleksid tulemused olnud:
+100 = 6 = 37,5%
-130 = 4 = 25%
+100 = 7 = 43,75%

kokku 17 punkti ja 35,4%.

järeldused võib igaüks ise teha...

teine eilse klubi iseloomulik faktor oli tugevate ristimastide üleküllus (mõnikord küll risti-pada kahemastilehtede).

Minul olid käes sellised asjad
♠KExxx
♥x
♦x
♣ÄKETxx

♠-
♥ÄExx
♦x
♣ÄKESTxxx

Leol oli
♠xx
♥x
♦Sxx
♣ÄKExxxx

ja vastastel
♠KTxxxx
♥Ä
♦x
♣ÄKE9x

ning
♠-
♥Sx
♦Sxx
♣ÄKESTxxx

Kusjuures kolm neist viiest lehest tulid ette samas voorus! Ma kahtlustasin küll, et vaba laud näitas üles veidi fantaasiat, aga esimeses voorus mängisid seda komplekti Kalma-Klaos ja Nigul-Toomere, nii et ma ei oska enam midagi arvata.

Lõpuks üks tehniline koht, kus ma idioodi kombel patserdasin (mitte et see väga maksnuks, aga pärast oli oi-kui-piinlik). Nimelt tehakse mulle kõrvalmastis avakäiguks kümme, mis on ilmselt singel või duubel, sest ma vaatan otsa mastile:

97x

ÄES6

no oli kahju seitse deblokeerida - pärast jäi mast niimoodi blokki, et ma ei saanud seda tempoga puhtaks lõigata - avakäigul pannakse kolmandast käest väike, üheksa kaetakse kuningaga (kaheksa ei kuku), seitset ei kaeta ja siis ma pean kätte vingerdama, et soldat realiseerida. Kui ma aga vaevunuks seitsme lahti blokeerima, siis saaksin pärast käia väikese käe S-6 kahvli suunas ja lõigata selle õnnetu kaheksa maha. Võimalik, et see läks maksma viis väikest punkti ja ühe koha. Õnneks kõigest kolmanda.

Nagu ikka, kipuvad kõik halvad asjad juhtuma kõige ebasoovitavamal ajal.
Reedel Kaldamägede pool Katani mängides oli kõik veel kõige paremas korras, pärast tegime veel paar jagu bridget ja siis hakkas katus otsas juba veidi ujuma, nii et sellele tuli suht kiire lõpp. Seejärel koju ja väsimus oli nii suureks kasvanud, et leidsin et tuleb magama minna (kell pool kaheksa õhtul!) - järgmine päev oli niikuinii plaanis hommikul kell kuus ärgata, sest oli ju vaja minna Tallinnasse Eesti paaride meistrikaid mängima. Tunni aja pärast hakkas mingi tsirkus kõhuhädaga pihta - magu otsustas tegeleda aktiivse enesetühjendamisega ja saatis kogu söödud kraami ahvikiirusel kas edasi või siis tagasi. Ja olemine oli nii sant, et ei suutnud ise midagi muud teha kui külili maas olla ja oiata ja eriti rõve ja valus oli siis, kui tahtnuks oksendada, aga mitte midagi lihtsalt ei tulnud. Nii pidigi Leole teate minu enneaegsest surmast edastama hoopis Maarja, sest ma puhtfüüsiliselt ei oleks suutnud telefonis midagi väga artikuleeritut rääkida. Kuna Maarja otsustas, et ilmselt oleks mõistlik mind põetama jääda (ma olin ikka vasakradikaalselt lääbakil), siis oli õnneks (või tagantjärgi targana äkki õnnetuseks?) võimalik Leole Andres partneriks pakkuda, nii et tal päris mängimata ei jäänud. Laupäeva hommikul üles ärgates tabas mind jälle uus üllatus - kogu häda oli jäänud eelmisesse päeva ja enesetunne oli suhtelist okei, kui välja jätta üleüldine suur nõrkus ja hallid ringid silmade ümber. Nii ma ei oskagi aimata, kas tegemist oli mingi lühikese ja kurja viirusega või siis toidumürgitusega, mille põhjustas midagi järgnevast menüüst: pasta bolognese, kohuke, kakao, siider, piparkook. Hea et niigi läks...
Laupäeva hommikul ärgates tekkis tunne, et kui kell ei oleks juba kaheksa, võiks ikkagi Tallinna poole liikuma hakata - kuigi nagu selgus hiljem lahkamisel, ka kell kaheksa ei olnud vist lootusetult hilja, kuna pool tundi hiljem helistas mulle Kõivukas, kes küsis, et ega ma ei tea, kas tee peal politseinikke leidub - ta nimelt hakkas alles siis sõitma (turniiri algus Dzinglis pidi olema kell kümme). Ma ei osanud midagi kosta, kuid tulemusi vaadates tundub, et pärale ta jõudis ja sai turniiril teise koha ja Eesti meistri tiitli (esimeseks tulid soomlased). Siinkohal siis õnnitlused talle ja Tihasele.

Tallinna asemel siirdusime Peedule, kus selgus, et bridžimängijatel on Aliast mängides sõnaseletustes metsik eelis mittebridžlaste ees (ennekõike kui teine pool ka sõnu võib arvata) ja lai ühine tutvusringkond on ka abiks. Mida peaks vastased arvama seletustest: "see millega me äravisetel julgustame!" (paaritu) või "pane kokku esimese jaotuse jagaja eestikeelne vaste ja see asi mis sherifil rinnas on!" (põhjatäht) või kui jõhkramalt ära teha, siis oli seletamisel kasu nii Liisa kui Mairi perekonnanimedest (vastavalt siis Miil ja Tempel). Loomulikult tuleb mõnikord abiks ka lai(em) silmaring: "tee kreeka võidujumala nimest verb!" (nikerdama - tõsi küll, väga rangelt võttes on ta võidujumalanna, aga see selleks - katsu muidu seda verbi kuidagi nii ära seletada, et puutööd õppiv vastane ei sekkuks).

Viimased uudised muidugi ütlevad, et Tallinnasse sõitmata jätmine ei pruukinud halb mõte olla: Ussisool jälle selline õnnetus, et tee on kinni ja laibad taga...

Jee - nad on mult hieroglüüfidelugemise kohustuse ära võtnud, nii et ma ei pea oma postitust kinnitama mingite totrate äraväänatud tähtede äraarvamisega!

Vahepeal on sotsiaalne kalender suht ummuksis olnud:
Neljapäeval oli Elina-Melli pool saun ja Hazienda (üks lauamäng, mille Arko välismaale minnes meie ruunata jättis). Ses suhtes on mäng lahe, et kolm korda olen mänginud ja senini pole aru saanud, mis seal võitev taktika on ja kuidas teistele paremini pahna keerata (ühe mängu ma siiski võitnud olen). Eks see selgu kunagi hiljem, kui üldse. Ajaloo annaalidesse läheb see õhtu hoopis sellega, et olin esimest korda Maarjale kaineks rooliks (kuigi nagu Riinu mainis - see kõlab väga veidralt) - tema jõi vahuveini, mina Värskat... Tegime ka ühe roberi Olli-Melli vastu (miinus 20 krooni), kus mul oli kahe esimese jaotuse peale null pada käes. Üldiselt see ei saa head tähendada, aga õnneks esimeses jaos oli Maarjal 1 pada avangu taga ÄESxxx ja vastane tahtis mängida 2 pada kontraga...
Reedel pidime Leoga mängima, saime vastaseks Hendriku-Erika. Mängust suurt midagi rääkida ei ole, see kulges täiesti ühte väravasse (päris sajaimbist võitu küll ei tulnud), aga vein (Tshiili oma) oli hea ning maasikaliköör (aitasin blondiinil seda lõpetada) saast. Järgmine päev helistas Leo ja "tundis huvi" et kuidas ma koju sain - mu kingad vedelevat endiselt tema juures koridoris. Tal oli muidugi ka päris hea teooria selle kohta - nimelt tema kingad olevat kuhugi kadunud. Nojah, eks ta ole, olingi õhtu lõpetuseks valed kaunad jala otsa tõmmanud ja astuma hakanud ning kuna ma üldiselt talviti saabastega käin ja vaid tol päeval erandkorras kingad jalga lükkasin, siis ei pannud tähelegi, et jala otsas midagi valesti oleks olnud. Seda hoolimata sellest, et meil on erinev kinganumber - tal 44 ja mul 45. Tegelikult ma saan ka 44 number kingadega käidud, aga need jäävad siiski reeglina pisut ahtaks ja seepärast eelistan 45t (meie kliimas ei ole mõtet "Kingpooli teha" ja varbaid välja lõigata).
Laupäev oleks äärepealt Kataniks läinud uute käsilastega (Argo ja Heli olla mängu soetanud), aga paraku tekkisid kiired kohustused vahele ja see plaan lükkus määramata ajaks edasi. Kunagi peaks tõesti oma tutvusringkonna baasil mingi võistluse korraldama, käsi on päris hästi tekkinud sellele alale.

vahepeal tekkisid paar head mõtet:

A) Miks Lauaviin nii sitasti maitseb? - seepärast et tegemist on Ostap Benderi poolt soovitatud taburetist aetava samaka vennaga, mida aetakse küll lauast, mitte taburetist (sellest siis ka nimi). Puupiiritus ühesõnaga

B) Kui Eestis on olemas (ma ei ole küll viimasel ajal enam näinud) viin nimega PingViin, siis Lätis võiksid nad müüa sarnase nimega veini - PingVins (seal on "vins" minu mälu järgi vein, i peal on küll pikenduskriips(ja ma ei tea ka täpselt, kas pingviin ikkagi on pingvins, aga mis ta muud ikka on)).

C) Sõnaseletus Uueks Aliaseks: Suur Valss, politseiniku laip. Kui sellega välja tulin kutsus esile küll ainult hämmeldunud pilke, aga püüdke ära arvata (auhinda ilmselt küll välja ei pane).

Sportlased möllavad jälle. Sedapuhku Inglismaal, kus viimasel ajal on suht tihedasti jalgpallurite kodudesse sisse murtud. Juhtunud nii, et Newcastle'i ründaja Shola Ameobi helistas politseisse ja teatas sissemurdmisest enda korterisse ning mingite asjade vargusest. Kümne minuti pärast helistas ta uuesti ja teatas, et tegelikult mingit sissemurdmist juhtunud ei ole, ta olevat eelmisel õhtul kodus sellise läbu kokku keeranud, et olevat sellest isegi segadusse sattunud.

Siinmail said lõpuks jõulud läbi - eile sai siis viimased kingid tehtud-saadud (kuigi raamatu peal oli kirjas "20 aastat hiljem", tundus et 20 päeva on paras viivitus). Ja jõulujärgsest kaalust on neli kilo kadunud, ning jõulueelne kaal on taastunud. Järgmine aasta jälle....

Sportlased olid vist jälle trennis, kui mõistust jagati - ja ajakirjanikud neid kiibitsemas. Kaia Kanepi pärl peale kaotust Kuznetsovale: "Kahju, aga aastas on 56 nädalat!". Krt, ajakirjanik võiks vähemalt nii palju inimene olla, et sellised asjad ära siluda (et piiga ullikesena ei paistaks), kuid ma kardan, et ta isegi ei jaganud ära, et neiu veidi patserdas. Minu meelest seletati seda umbes neljandas klassis, et aastas on 52 nädalat + natuke ja vahepeal kalendrireformi pole ju olnud.

Tartu Uusaastaka võistkondlik lõppes küll paremini kui algas, aga viienda kohaga ei saa ikkagi rahul olla. Ei vedanud ka, üks voor oli guljashijagudega, mis sattusid hullu läti tädi (Maia Romanovska) kätte. Üldiselt ma veidi pelgan selliseid inimesi, kes pakuvad seda, mis sülg suhu toob (Tartu klubiski on selliseid üksjagu), aga Maia on kahekordselt ohtlik, sest erinevalt enamustest "parteikaaslastest" oskab ta mängida kah. Aga ikkagi vastik, kui ta saab kätte 7-6 jaotuse, pressib sellega slämmi ja mina küll ei oska tõkkesse minna, omades trumbis KE-t ja 11pp avanud partneri vastas. Raisk, oleksin pidanud viis ära kontreerima...

Huvitav seis tekkis võistkondliku viimases matshis. Vastastel käis pakkumine nii (leht on ebaoluline):

1♦____1♥
3♥____3♠
4♣

1♦ oli rannakas, 3♥ lubas maksi ebaühtlasega ja neljast tuge, 3♠ ja 4♣ cuebidid. Ja nüüd sai see 4♣ pakkumine tagant kontra (pane tähele, et ärtuleping on selles suhtes juba "vales" käes). Peale kahte passi (et 4♣ pakkuja saaks rekiga ässa näidata) jätkasid vastased cuebididega, jõudsid kuude ärtusse ja laua ristikuningas lõigati avakäigust läbi. Ses suhtes muidugi ei olnud vahet, et 11 miinust oli neile sisse kirjutatud (me sattusime õigesse kätte ja slämmiga ei olnud raskusi), aga tekkis selline teoreetiline mõtteaine: kumb käsi peaks eeldama, et partneri lehe vastas ei ole kahte kadujat? St. kas avaja peaks ilma ristiemandata ruutukontrolli näitamisest loobuma või siis vastaja üritama avajalt teist cue'd välja meelitada?

juurdlesin selle seisu üle ja siin on minu esialgne analüüs:

Selles seisus (peale cuebidi kontreerimist, kui mäng on juba vales käes) on olemas järgnevad variandid:

A) cuetajal on Ä või renoo - st. mastis pole (kiiret) kadujat.
B) cuetajal on singel või KE - st. mastis on üks kaduja, kuid mitte kahte.
C) cuetajal on tühi K, kuid ta partneril on E või singel - st. mastis on üks kaduja, kuid mitte kahte.
D) cuetajal on tühi K, partneril ei ole kontrolli - st. kontra valguses tuleb arvestada kahe kadujaga (kui vastane pani kontra emandaga, siis palju õnne talle - lõppeks on siis slämm niikuinii alla 50%, sest äss on pigem ikkagi taga).
E) nii cuetajal kui partneril on kontroll olemas, ühel neist esimese ringi oma (see ei ole eriti tõenäoline ja ka mitte eriti huvitav variant)

Standardprotseduur on kontra passida, et lasta partneril esimese ringi kontroll rekontraga ära näidata - kuid kui tal ei ole esimese ringi kontrolli, tekivad ülalnimetatud probleemid. Selle lahendamiseks mõtlesin välja järgneva skeemi:

A) esimese ringi kontrolliga kontreeritud cue mastis, teeb teine uue kontrollipakkumise - see tähendab, et seal mastis küll erilisi probleeme ootamas ei ole, tüüpvariant on ässa vastas singel või kuningas.

B) teise käe rekk lubab singlit või emandat, näidates et selles mastis on tegemist ühe kadujaga.

C) teise käe pass näitab, et mastis on probleeme, nüüd cuetaja annab esimese ringi kontrolliga reki, ühe garanteeritud kadujaga teeb cue ja kahe kadujaga teeb signoffi geimis.

Loomulikult ei lahenda see skeem kõiki maailma hädasid, aga teeb paraja sammu selles suunas. Probleemiks näiteks võib olla, kui cuetaja partneril endal on singel, et siis kui anda rekk, ei saa teada, kas partneril oli äss või kuningas. Aga samas võib ka sellisel juhul passida ja kui partner teeb signoffi, siis mõnes seisus edasi minna - see peaks viitama singlile. Ja ilmselt ka muud variandid annab kuidagi (pool)intelligentselt lahendada, lõppeks cue-bididesse minek ei tähenda veel geiminivoo ületamist, minu ja Leo tavaline pakkumine on selline, et teha tugevas järgnevuses kõikides mastides cuebidid ära, pidurduda geimis ja tuvastada, et see on laudapanemisest päris kaugel.

Igatahes ma oleks tänulik, kui keegi viitsiks seda mõttelõnga edasi arendada või kasvõi välja mõelda, millised probleemid võivad esile kerkida - siis saan ise aju tööle panna.

Killuke Tartu Uusaastaturniirilt. Peale mängupäeva lõppu tahtsid kaks tüüpi minna kuhugi lõbutsema. Hakkasid siis uurima Tartu ööelu variantide kohta ja soovitati neile minna stripibaari, mis asub Zavoodi lähedal. Loomulikult see viimane sõna "lähedal" libises neil veidi kõrvust mööda. Sõidavad siis taksoga kohale ja marsivad stripibaari asemel kõrtsu sisse - asjaosalise kommentaar:

"Avasin ukse, kohe lõid ilge lärm ja lebra üle pea, stripist ei haisugi. Ja saali keskel seisab, käed laiali, hoopis Viks (alias Toomas Kiisk, selline 2x2 meetrit punase habemega bridgemängija)! Õnneks saime enne minema, kui keegi meid tähele pani..."

Peale taksojuhilt aru pärimist, et kuhu päraperse ta nad oma arust tõi, juhatati nad õigesse kohta, mis olevat paar maja eemal (häbi tunnistada, ma ei tea oma kodulinna stripibaaridest isegi mitte seda, kus nad asuvad). Sealnähtuga olevat tegelased täiesti rahule jäänud, nii et hoolimata vahepealsetest üleelamistest oli lool siiski happy end.

kui ikka mäng ei kulge, siis pole midagi teha... Tartu Uusaastaturniiri võistkondlik on meile alati selline hirmus kannatuste rada olnud, erandiks ei ole seegi kord. Viiendas voorus sain kaksikute vastu kätte päris hea lehe:

Äxxxxx
Kx
-
KExxx

avasin sellega 1 pada, Pihlalt 2 ruutut, Leolt neli pada, Indrekult viis ruutut. No mida perset, kui partneril on pada kunn ja kaks õiget ässa, siis seisab meil ju seitse, aga küsida ei saa (5NT on meil Josephine, küsides trumbipilte, kuue ruutuga võiks vast katsetada, aga hui seda teab, mis see veel täpselt tähendama peaks). Ühesõnaga 6 pada letile, vastane tõkkesse ei läinud. Lauda kallati:

KExxx
xxxx
Kx
xx

ühesõnaga - palju õnne. Läks üheta ja pärast selgus, et tegelikult võiks minna kaheta, sest vastaste risti on 5-1. Teises toas tuli 5 pada kontraga välja ja -14 IMPi oli sündinud. Ja edasi läks kohtumine samas võtmes ja tuligi 7:23 kest...

Kui palju võtab aega, et lahti saada üks suhteliselt turske tabalukk? Eile sai asi praktikas järele proovitud ja rõõmustage, rattalukkude omanikud – tavaline ketaslõikur (rellakas) kulutas selleks 5-10 sekundit. Omaette anekdootlik on ka põhjus, miks see katsetus ette sai võetud – nimelt hakkasin lukku lahti keerama ja mingi hetk tuvastasin, et minu käes on ainult võtme pea, sest see osa, mis luku sisse käib, on sinna ka jäänud.

Õhtul sai tegeletud juba tõsisema spordiga – nimelt oli mul viimane õppesõidutund ja sisuliselt kohe peale seda ARKi sõidueksam. Õppesõidul patserdasin veidike (ennekõike küsimus, et kas ja kuidas jalakäijaid üle tee lasta – nt. kui kaks last räägivad teisel pool vöötrada jupp aega juttu, kas peaks ikka seisma jääma või siis võib ka vaikselt üle hiilida nagu ma tegin), aga liigutasin autot suht normaalselt. Kõige markantsem nali juhtus siis, kui harjutasin käsipiduriga mäkketõusu (minu nõudmisel, kuna ma olin paarilt inimeselt kuulnud, et nad seda tahtvat ARKis ja mina küll ei mäletanud, kuidas see käib, kuigi mulle septembrikuus platsil oli seda tutvustatud). Peale kohalt minekut mainis õpetaja (mitte see, kellega ma tavaliselt sõitsin, vaid ta oli enda asemel ühe platsiinstruktori kohale läkitanud), et käsipidur on peale jäänud – minu ajus sai sõnapaarist “käsipidur peale” käsklus ja nii ma ta siis liikuvale masinale korralikult peale tõmbasingi. Peale õppesõitu korjati järgmine õpilane Betooni raudteeülesõidukoha juurest peale ja lasti ta mul ARKi ära visata ning peale veerandtunnist passimist hõikas keegi mu nime ja algas peale tõsisem osa. Eksaminaator (nime järgi H(arri?) Aas) oli selline vanemat sorti papi, pealtnäha suht tusase näoga – pärast selgus, et ei olnud tegemist inimsööjaga, pigem abivalmis eksemplar. Autos siis mainis, et “noh, sõidame liikluseeskirja, liiklusmärkide ja teekattemärgistuse järgi, mina ütlen kuhu sõita, kuidas sõita, vaatad ise!”. Lisaks kiire instruktaaž autos leiduvate vidinate kohta (nt. tagasikäik käis nii, et muljud käigukangi alla ja tõmbad siis enda poole) ja diisli omapära kohta (“rohkem gaasi, aeglasem käiguvahetus – teise paned sisse 20, kolmanda 40 peal, linnas sõidadki kolmanda-neljandaga”) ning minek. Kõigepealt ARKi juurest paremale välja ja siis vasakpööre Turu tänavale ning mööda seda edasi. Selveri valgusfoori juures anti juhtnöör, et sõidku ma edasi suure silla peale. Selle peale reastasin end suht tihedas liikluses eeskujulikult vasakusse ritta – ja seejärel keerasin vasakpöörderajale liiga vara ära – st. mitte sinna, kust otse sillale saab, vaid tänava jagu varem. Õnneks ei sattunud ma sellest paanikasse ja peale hetkelist kirumist leidsin, et “aga mis siis ikka, siit saab ju ka tegelikult” - mitte ei hakanud kuidagi tagasi pressima. Ma ise kahtlustan et sellega (reastumine ja seisu kiire ümberhindamine) võisin ma pigem hoopis plusse saada. Edasi läks asi naljakaks kätte – kõigepealt tuli minna üle silla ja keerata Pikale tänavale (kõige kaugemale vasakule). Ühest küljest on see mulle alati kõige ebameeldivam suund olnud, kuid teisest küljest justnimelt seetõttu olen ma seda kõige rohkem harjutanud. Ja õppesõidus olin ma kaks tundi varem tulnud justnimelt sedasama teed pidi. Mööda Pikka tänavat edasi, seejärel Pärna tänavale ja vasakpööre Uuele tänavale, kus parkisin. Seal eksaminaator oli mulle isegi veidi abiks – alguses soovitas, et ma ei hakkaks keerama, sest ma olen liiga lähedal (tõe huvides pean mainima, et ma ilmselt ei oleks julgenudki keerata, vaid oleksin nõks tagasi võtnud), seejärel andis ühes kohas, kui tundus, et ma veidi kinni olen, nõu rohkem gaasi anda tagasi minekuks (lumi raisk, ma ise arvasin, et olen juba vastu serva jõudnud). Kuna üldiselt tegin õigeid liigutusi (tegelikult tuleb mul külgboks suht hästi välja), siis jäi ta nähtuga rahule ja jätkasime Raatuse tänavani, kust keerasime kõigepealt kesklinna poole ja siis kohe Pikale tänavale. Ja jõudsime taas mu õppesõidumarsruudile (siis ma olin tulnud lihtsalt otse mööda Pikka tänavat), ning õnneks oli mul värskelt meeles, et pihta hakkab kolmekümne+võrdsete teede ala. Pika tänava lõpust üles mööda Roosi tänavat (nagu õppesõidulgi) ja Roosi-Jaama nurga peal pidin tõusult käsipiduriga ära minema (täpselt samas kohas!), ning seejärel keerama Puiestee tänaval vasakule ja Narva mäest alla Kroonuaia sillale sõitma. Jälle täpipealt sama marsruut, välja arvatud see, et õppesõidul keerasin Staadioni tänavale (nii on mugavam), aga kui eksamil üritasin sama teha, siis eksaminaator käskis ikkagi otse minna, läbi ringi. (Vallo täna hommikul vaatas kuskilt netist, et tema kohta kirjutatakse, et ta armastavatki väga ringe). Ring on selles kohas küll väga tinglik mõiste, parempoolsel real on puhas otsesõit. Aga kui ring, siis ring, parem suunatuli sisse ja tuima näoga edasi. Peale silda otse mööda Kroonuaia tänavat (niikuinii üks levinumaid marsruute, kus õppesõitude ajal sõita lasti, lisaks sellele sõidab Maarja sedakaudu tööle, nii et selle tänavaga erilisi muresid ei ole) ja Jakobi mäkke üles. Seal läks asi õppesõidust lahku – enne keerasin Veski tänavasse ära (nagu tavaliselt), aga eksamil lasti sõita mööda Kreutzwaldit edasi. Ei olnudki seda tänavat varem niipidi sõitnud ja kohe oli tulemas selline tüngakas, mille kohta Vallo mult täna küsida oskas (ju siis tema õpetaja oli taibanud teda hoiatada), aga mina ei olnud kuulnudki. Nimelt Kreutzwaldi tänavat pidi edasi sõites tuleks idee poolest anda suunatuld, sest ta kaldub veidike kõrvale ning otse edasi läheb hoopis Laulupeo tänav. See on aga üks neist asjadest, mida praktiliselt keegi kunagi ei tee. Õnneks ma aimasin halba, kui mulle anti juhtnöör “nüüd mööda peateed edasi” - ja kuna üleval oli tahvel peatee suuna kohta, leidsin et parem karta kui kahetseda ja panin suunatule sisse. Kui olukord oli läbi, küsisin, et kas ikka pidin siin suunda näitama ja sain vastuse, et pidin küll. Edasi siis kuni Tammsaare tänavani ja sealt vasakule raudteeülesõidukohale. Ja nüüd olime jõudnud täpselt sinna, kustkaudu teine õppesõitja mind ARKi ära viis – see küll ei ole päris nii hea kui ise sõita, aga ikkagi oluliselt parem kui mittemidagi. Kõigepealt linnast välja Ilmatsalu ringile ja sealt linna poole tagasi (kiirendamisega 70ni – see oli mu ainuke “maantesõidu” jupp eksamil) ja seejärel juhtnöörid pöörata teisele poole teed asuvasse tanklasse. No tore on, keerasime sinna ja tankisime masina täis (huvitav jah, koolieksami lõpuks lasti mul läbi autopesula sõita:)). Samal ajal kui eksaminaator arvet klaaris, tuvastasin, et olin peale parkimist jätnud peegli tagasi keeramata (parkides olin selle rihtinud tagumist ratast näitama) ja korrigeerisin kibekähku probleemi – täpselt sama vea olin ma muide teinud ka õppesõidul. Kiires korras mõtlesin välja ka vabanduse, juhuks kui eksaminaator hiljem selle teema juurde peaks pöörduma – nimelt olid peeglil küljes ka väikesed lisapeeglid, ma kavatsesin öelda, et vaatasin et taha näeb (nägi kah kusjuures) ja ei mõelnud korralikult läbi, et see on “tema” peegel, mida ma vaatan. Hiljem muidugi sellest probleemi ei tulnud, võimalik, et ta ise ka ei pannud seda tähele. Seejärel mööda linna serva edasi – tundub, et kõlakad, nagu talle meeldiksid ringid, pidasid paika – lisaks siis Anne ja Narva ringidele lisandusid Ilmatsalu, Viljandi, Riia ja Aardla ringid, Aardla ringilt linna sisse tagasi ja suht otse ARKi juurde välja. Viimasel hetkel tegin veel sellise asja, et ARKi juurde sisse keerates suretasin tõkkepuu taga auto välja – võtsin kogemata jala sidurilt – aga see vist õnneks ei lugenud. Eksaminaatorilt siis lõpuks küsimus, et kuidas ma oma sõiduga rahule jäin, millele oskasin kosta ainult et “nii ja naa”. Selle peale järgmine küsimus, et kas ma siis ei jäänud rahule ja tahaksin uuesti tulla, mille peale mina: “üldiselt tegelikult jäin, aga mõnede asjade, eriti pedaalimajanduse pärast oli küll natuke piinlik” - “Olgu, anna oma koolitunnistus siia, löön sellele templi peale ja saad kaks nädalat sellega sõita, load saad umbes järgmine reede kätte!”. Pedaalimajandusega oli jah selline asi, et võõra auto värk, esiteks ei asunud pedaalid nii mugavalt jala all kui õppesõiduautol ja siduri lahtilaskmisel juhtus mõnigi kord see, et ta liiga ruttu üles tuli. Üldkokkuvõttes tuleb tunnistada, et õigus oli neil, kes väitsid, et ARKi eksam on lihtsam kui kooli oma – väga palju stiilipunktide kallal ei norita. Näiteks jalakäija üle tee laskmine – üritasin mingite vanemate naisterahvaste lähenedes enne sebra seisma jääda – eksaminaator arvas, et lasku ma edasi, kui nad endas sprinteriverd ja jooksulusti ei leia, siis olen ma ammu enne neid sealt rajalt läinud ja kui leiavad, siis tabavad nad kah ainult auto tagumist otsa. Peamine oli ikkagi lähtuda märkidest ja näidata välja, et sa ei ole rooli lastuna ohtlik endale ja teistele. Nii et siis sellega on nüüd sedapsi (ainult lõppastme koolitus veel vaja läbi viia) – kokku läks siis täiesti nullist alustades 59 sõidutundi (mis on reaalselt 25 minutit) + 4 koolieksami ja ARKi vahel (muu praktika puudus, ainult paar korda käisin Getziga platsi peal parkimist harjutamas). Aega kulus neli kuud, aga sinna sisse jäid kolm kolme-neljanädalast pausi erinevatel põhjustel. Pole paha vana ja andetu inimese kohta. Nüüd siis tuleb hakata pöialt hoidma Vallole, kel sama asi varsti ees. Üldse on see viimane aeg läinud kuidagi paberite hankimiseks – suvel ülikoolidiplom, nüüd juhiload. Järgmisena peaks vist päevakavva võtma hullupaberid ja tõutunnistuse.

Lempsi saunas tekkis joomise käigus arutelu Läti meistripallide üle - kohalolnud spetsialist teatas, et neil on kasutuses laias laastus meiega sarnane süsteem. Selle peale improviseerisin väikse äraarvamismängu enda meistripallide kohta: nimelt olen ma saanud veidi üle 250 kuldse MP, aga mitu neist olen ma saanud mängides paaris kellega muuga kui Leo (ja mitme inimesega need on tulnud).
Nüüd rehkendasin ise kokku, kuidas need jagunevad:

3,5 Aivar Tihane (juunioride EM 2002)
3 Ants Soosõrv (Eesti paaride MV 1998)
3 Hannes Linnamägi (Tallinna Festival Invitational 2003)
2,5 Maarja Oras (Mixed Transnational 2008)
2 Margus Tuvikene (Eesti juunioride MV 2003)
2 Jaak Strandberg (Viru Bridge GP 2005)
1 Triinu Viilup (Eesti segapaaride MV 2005)
1 Jaanus Mae (Viru Bridge GP 2008)

Ja ongi hetkel kõik - 8 inimest ja 18 palli. Tõe huvides tuleb muidugi mainida, et vähemalt Aivarile võiks mõne palli juurde rehkendada küll - mõnedel A-Liiga etappidel olen ma temaga umbes sama palju mänginud kui Leoga - aga samas summast oleme me alati rohkem saanud ja summas olen ma alati Leoga rohkem mänginud.

Kohapeal üldiselt väga mööda ja väga pihta ei pakutud (keegi ei arvanud, et mõlemad numbrid nii väikesed on), mu mälu järgi sai vist kõige lähemale Ildze, kes ennustas et 10 partnerit ja 25 palli.

Pikka aega pole kirjutanud - laiskus mis muud. Nüüd siis vahepeal väike kokkuvõte, millega ma jälle hakkama olen saanud:
Õnnestus Maarjaga paaris Tartu segapaarikalt oma järjekordne teine koht saada - õigemini seekord teise-kolmanda koha jagamine. Olime nimelt Pihla-Indrekuga nii võrdsed, et mõlemal sessioonil saime täpipealt sama tulemuse. Ja Erika-Hendrik jäid natuke ette. Ühes jaos esimeses sessioonis õnnestus mängida nagu noor jumal:

♠ Ä2
♥ Txx
♦ Äx
♣ KETxxx

♠ Exxxxx
♥ Kx
♦ KS9xx
♣ -

avas partner ülevalt 2 ristit, vaatasin oma lehte ja otsustasin pakkuda mittesundiva 2♠. Selle peale sekkus järgmine käsi 3♥ga (kallis odava vastu) ja kui kaks passi minuni jõudsid, pakkusin 4♦ (võimalik, et DBL oleks parem valik, aga see selleks). Partner korrigeeris nelja patta ja jäin seda mängima, avakäiguks sain ♠10. Ühesõnaga – leping oli veidi optimistlik, aga šanssidega – arvestama pidi kahe kadujaga ärtus (äss on 100% taga) ja vähemalt ühega padas, seega ruutu tuleks kadujata piirata. Avakäik ütles, et ♠K on praktiliselt kindlasti ässa taga, aga ma tuvastasin ohu, et kui avakäik oli tehtud kombinatsioonist ♠T9x (ilmselt küll mitte), siis ei oleks asja emandani läbi laskmine eriti hea mõte – käiakse ärtu läbi ja kui see mast juhtub olema 6-2, siis kolmandat ärtut lüües edutub vastastele teine tihi trumbis. Seega panin ässa (kavatsusega mängida nii, et kui soldat kukub, loodan ruutu 3-3le, löön kolmanda ruutu ära, risti löön kätte ja mängin pada emanda alt väikese) ja kui midagi huvitavat ei juhtunud, kütsin väikese pada järgi – see võeti eest kuningaga ja käidi ärtut, minu kuningas võeti tagant ässaga ja jätkati järgmise kahe pildiga, millest viimast vastane vahele lõi, ning pidin selle emandaga üle lööma. Hakkasin siis Westi kätte kaarte paigutama: ♠T9 duubel ja ♥ÄESxxx olid teada, järelikult pidi tal olema viis kaarti odavmastides. Kui tal on duubelruutu, siis ainuke šanss lepingu võitmiseks oleks leida talt täpselt ET duublis ja masti ladvast mängida (muidu jääb teise kätte pidur), seega oleks minu jaoks oluliselt mugavam, kui tal see mast oleks kolmene. Kui tal ei ole emandat, siis tuleb masti lihtsalt lõigata, kui on, tuleb teha tagurpidilõikus. Seejärel mõtlesin, et miks ta tegi nii ebamugava käigu, et käis pada T9-st (ikka variandid, et lauda pannakse kõrge pilt soldatiga ja ma ei lahenda seda masti ise kunagi kadujata) – võtsin siis südame rindu ja tegin ruutus tagurpidilõikuse (arvestades, et kui mast on 4-2, siis lähen kaheta ainult siis, kui tal on täpselt needsamad ET duublis või siis ei ole neist kumbagi. Istuski nii nagu pidi ja leping väljas, huhh…

Peale jõule, mis õnnestus suuremate hädadeta üle elada pidutsesime paar päeva Lempsi pool. Seal pakkus tasuta tsirkust Leo, Aivari ja Ildze suusaretk - nimelt otsustasid nad Käärikule põigata. Läksin siis kaasa rummi libistama (suusatada ma oma haige küünarnuki pärast niikuinii ei saaks) ja kiibitsema. Lõbus oli juba see hetk, kui nad üritasid suuski alla panna - Ildze sai omadega enamvähem hakkama, aga Tihasel ja Leol oli sellega jupp tegemist - väitsid, et nad pole aastat viis suuskadega sõitnud. Nujah, lõpuks olid siiski suusad õigetpidi all ja võeti suund metsa vahele, kust kuskil poole tunni pärast väsinult ja lumiselt (urin tüüpide aadressil, kes kohe peavad laskumise lõppu kurvi tegema) kuid õnnelikuna välja jõuti.

Aastavahetus oli selle aastatuhande rahulikeim - vana aasta viimasel päeval tuvastasin 37,9 palaviku. Seega siis õhtul kell kaheksa magama, pool kaksteist tunnikeseks ülesse ja tagasi magama. Uni on ennegi mu haigustega imesid teinud ja ka see jäigi ühepäevaseks...

Haige peaga pidin hakkama ka mälumänguküsimusi tegema - nimelt mõttemängude mitmevõistluse jaoks, osales 12 paari, kellest enamuse kokkupuude mälumänguga suhteliselt põgus. Piinlik ennast kiita, aga sellega sain suurepäraselt hakkama - 30-st küsimusest ei tulnud ühtegi täisringi. Kuigi rohkem kui pool saali vastas õigesti ära vaid kuus küsimust, ei tulnud ka ühtegi nulliringi, soolosid oli kah ainult 2 (+üks sodiaagimärkide tundmise peale, kus kahepunktivastuseid ei tulnud). Esimene koht sai 40/60st, teine 35, ülejäänud juba alla poole. Selline eluke siis...