Tuesday, May 27, 2008

Sageli lööb mus välja harjumus vajalike asjade asemel tegeleda millegagi, millest erilist tolku ei ole, aga mulle endale lõbu pakub. See nädalavahetus jälle - selmet eksamiks õppida otsustasin taastada oma meistripallide registri - st. kus ja kellega (kellega võistkonnas) ja kui palju neid saadud on. Õnnestus asi tuvastada aasta alguse seisuga ja ühte tabelisse panna. Sees on loomulikult väikseid vigu - näiteks on üsna raske hinnata, kellega koos ma olen MP saanud, kui see on tulnud individuaalses sarjas ja partnereid on mul seal päris mitu olnud. Aga siin see nüüd on - minu u. 600 palli 2008 1. jaanuari seisuga ja kellel kui paljudega miskit pistmist on olnud (sulgudes paaris mängides saadud pallid):

1. Leo Luks.........449 (426)
2. Aivar Tihane.....126,5(22,5)
3. Olavi Oja........126,5(21)
4. Vallo Kask.......64,5 (31)
5. Lembit Dalberg...50,5 (4)
6. Toomas Talviste..48 (0)
7. Marko Kolk.......38 (0)
8. Ants Soosõrv.....30 (25)
9. Karlis Rubins....26,5 (7)
10.Sven Sester......22 (0)
11.Toivo Jullis.....18 (3)
12.Tüüve Jugandi....18 (0)
13.Maris Matisons...12,5 (0)
14.Marko Tenn.......10 (4)
15.Maksim Karpov....10 (2)
16.Aare Klaos.......10 (0)
17.Jaanus Maripuu...10 (0)
18.Ao Lellep........9 (0)
19.Hannes Linnamägi.8 (6)
20.Maarja Oras......7,5 (7,5)
21.Tanel Tärgla.....7,5 (0)
22.Ildze Straume....7 (5)
23.Margus Tuvikene..7 (5)
24.Gints Rubenis....7 (0)
25.Tõnis Pleksepp...6 (0)
26.Ines Piibeleht...5 (5)
27.Hannes Nirk......5 (0)
28.Meelis Kuldkepp..5 (0)
29.Aarne Rummel.....5 (0)
30.Ivar Kalma.......5 (0)
31.Tanel Kõivupuu...5 (0)
32.Tuul Sarv........4,5 (4,5)
33.Lars-Ake Varg....4 (0)
34.Triinu Viilup....3,5 (3,5)
35.Eve Harju........3 (1)
36.Kadri Tuulik.....3 (0)
37.Kalev Kalma......3 (0)
38.Lauri Tammiste...3 (0)
39.Ivo Mägi.........3 (0)
40.Igor Trishkin....3 (0)
41.Siiri Suits......3 (0)
42.Jaanus Mae.......2 (2)
43.David Vozabal....2 (2)
44.David Muradjan...2 (2)
45.Liga Brikmane....2 (2)
46.Urmas Hallika....2 (2)
47.Jaak Strandberg..2 (2)
48.Marek Kolk.......2 (1)
49.Aivar Tani.......2 (0)
50.Marlen Tärgla....2 (0)
51.Alvis Berzinskis.2 (0)
52.Edite Klidzeja...2 (0)
53.Oliver Loper.....2 (0)
54.Mairi Tempel.....2 (0)
55.Endrik Arumägi...1 (1)
56.Arvi Rootsmaa....1 (0)
57.Jaan Linnamägi...1 (0)
58.Peter Jonsson....0,5 (0,5)

lisaks on 2MP-d laekunud individuaalturniirilt

Wednesday, May 14, 2008

Silja Paavle plogist (http://silja-muidumtted.blogspot.com) leidsin MEGA-asja:

Vabariigi Valitsuse Ametlik Anagrammofon

ANDRUS ANSIP - PARUN ISSAND
IVARI PADAR - PIIRAV RADA
URMAS PAET - PETA SURMA
TÕNIS LUKAS - SÕIN KALTSU
SIIM-VALMAR KIISLER - MARKSISMI RAVILEIL
JAANUS TAMKIVI - MATKIV SIUNAJA
JAAK AAVIKSOO - SAJA VAIA KOOK
LAINE JÄNES - NÄLJA ESINE
JUHAN PARTS - PUHJA NARTS
HELIR-VALDOR SEEDER - ORELLEHISED VARRED
MARET MARIPUU - ERI TUUMAPARM
REIN LANG - LANGNIRE
URVE PALO - PELUORAV
JÜRI PIHL - JÜRI PIHL (see nimi on meie hinnangul valmis anagramm).

Tuesday, May 13, 2008

VOL 1: Jaanuar 2008. Enn Küngile vaja kirjutada aines "Eesti varauusaeg" väike kirjatöö puudutud seminari asendamiseks. Vello Helk'i raamatu "Jesuiidid Tartus" ainetel. Kirjutasin töö valmis, võtsin näppu läksin eksamile. See läks hästi, aga õppejõud küsis peale eksamit, et "Aga millist raamatut te siis ikkagi lugesite?". Pidin oma ehmatuseks veenduma, et kirjatöös oli Vello Helk'ist sujuvalt Vello Salo saanud: pealkiri tuli tööle peale ju viimasena ja kuna töö ise oli valmis, siis aju tegeles muude asjadega, tööle asus autopiloot ja kuna usuasjad ja Vello olid juba olemas, siis Salo ei olnudki enam kaugel. Õnneks õppejõud jäi uskuma, et ma olengi selline hajameelne udupea, nii et ei tekkinud küsimust, et kas ma äkki olen oma töö kellegi pealt maha viksinud.

VOL 2: Eile pääsesin ülikoolis kerge ehmatusega. Nimelt oli vaja kirjutada (taas Enn Küngile!) aines "Eesti uusaeg" kirjatöö mingi raamatu põhjal. Raamatuks valisin Rein Helme "1812. aasta Eestis ja Lätis" ning kirjutasin vastavalt mahule (lõpuks pidin küll veidi otsi koomale tõmbama, et asi neljale leheküljele ära mahuks) töö valmis. Töös olin ma kasutanud autori kohta väljendeid nagu "R.Helme teeneka sõjaajaloolasena" ja kohati rääkinud temast minevikuvormis, nagu ta oleks surnud. Pool tundi peale töö ära andmist tabas mind aga tõsine külmavärin - ma jagasin ära, et kui ma kirjutasin autorist, siis tuli mulle pähe mitte Rein Helme vaid Hannes Walter ja selliseid epiteete kirja pannes olin ma justnimelt viimasele mõelnud (hea, et ei hakanud tõmbama paralleele raamatutega, mida ma Walterilt olen lugenud ja neid Helmele omistama). Tööle jõudes oli juba paras paanika, nii et ma ei olnud enam kindelgi, kas selle "1812..." raamatu oli kirjutanud Walter või Helme. Tööl veendusin, et õnneks siiski Helme. Edasi uurisin asja edasi ja selgus, et Allah on oma kaitsvat kätt taas minu pea kohal hoidnud: Helme on tõepoolest samuti põhisuunalt sõjaajaloolane ja ta suri 2003 vana-aasta õhtul (mingi kukkumise tagajärjel, kui ma õigesti aru sain). Ma pean oma häbiks tunnistama, et kuigi mul tema kohta absoluutselt kõige vähimatki halba pole arvata, olin ma natuke rõõmus et ta surnud on. Seda loomulikult oma isekatest lühiajalistest huvidest lähtudes, tegelikult ma oleks üldiselt märksa rõõmsam, kui ta seniajani elaks - mitte et ma teda tunneks, aga vanuse järgi ei olnud ta üldse mitte nii vana (49) ja selliseid inimesi ei ole sugugi mitte üleliia palju, kes midagi põhjalikult uurida viitsivad.
Huvitav oleks olnud muidugi Küngi nägu näha, kui oleks selgunud, et ma olen jälle autoriga puusse pannud - vestlusest teise õppejõuga selgus eile, et ta oli mu eelmisest eksamist ära fikseerinud ja "taga rääkinud", nii et kui teine õppejõud mu kirjatöö peal mu nime nägi, siis olevat tal käinud ajus väike plõks, mis mu näo ja nime kokku viisid. Seda ma poleks eluilmas osanud aimata, et ajaloo osakonnas mind teatakse, kui välja jätta muidugi kõikide ajaloo üliõpilaste suurim abimees Ene Leies ja nüüd võib-olla ka Mait Kõiv, kelle seminarides ma olen ohtralt suud pruukinud selle kevadsemestri vältel.
Ahjaa, hiljem kui ma olin oma kergenduseks veendunud, et Helmega läks täppi, helistasin emale, et küsida, kas Hannes Walter ikka on surnud. Selgus, et vähemalt seda ma mäletasin õigesti, nad olevat Helmega üsna üksteise järel siitilmast lahkunud. Ja ema suutis lambist ära öelda (5-sekundilise mõttepausi järel) sõna "furaaž" tähenduse, mille mina suutsin alles Helme raamatu lõpuks kontekstipõhiselt välja tuletada. Kõva, ma ütlen!

Sunday, May 11, 2008

eelmisel esmaspäeval tekkis mul (alumise kaardiga) äraviskeprobleem. Õnneks suutsin seisu hästi välja lugeda:
.....Tx
.....Exx
.....-
.....-
E9..........x
ÄK9.........S
-...........x
-...........xx
.....-
.....Txx
.....T
.....T

lepinguks oli 3NT ja käik oli parempoolse vastase käes, kes käis pada. Nägin et nüüd on tal võimalik Maarja padaga sisse visata, kuid kuna mul oli ärtu positsioon lugeda, raalisin välja, et kui ma viskan ära mõlemad odavmastitegijad, siis saab Maarja teha ohutu väljaviske ärtuemandaga ja ma saan oma ärtu kümnega viimase tihi (väikest ärtut ei tohi ära visata, sest siis kukub emanda käigu puhul ka kümme maha ja üheksa jääb tegema). Plaani varjuküljeks on muidugi see, et kui Maarja eksib ja käib väikese ärtu, siis tekib väljamängijale üllataval kombel kaks odavmastitegijat. Nojah, väljamängija muidugi läks lihtsama vastupanu teed ja võttis oma tihid ära ning Maarja sai 2 viimast.
Siis olin 2 päeva omadega väga rahul, kuni minuni jõudis äratundmine, et ma tegelesin purihamba eemaldamisega pärasoole kaudu: antud lõppseisus võin ma südamerahuga ära visata kaks ärtut (kasvõi kümne, et partner kindlasti emandat ei käiks) ja väikese ärtu käigule (mida teisest käest on märksa lihtsam teha) ilmub väljamängijalt küll soldat, aga rõõmu on tal sellest vähe: kui ta sellele tihi jätab, saan mina kaks tihi odavmastides, kui ta selle lauda võtab, saab Maarja viimase tihi.
Huvitav point antud jaos on see, et kui väljamängijal on väikese risti asemel väike ärtu, siis ei ole meil mitte kui midagi teha selle vastu, et ta meile vaid ühe tihi loovutab - padakäikudele kipun ma sundi jääma ja kui ma hoian kolmandat ärtut käes (väljamängija viskab viimasele padale ära teise odavmasti kaardi kui see, mille ma eelviimasele viskasin), siis Maarja käest ärtu emanda käik ei aita masti kinni blokeerida - kätte on tekkinud odavmastitegija (kui tal seda ei oleks, siis ajaks emand masti blokki küll), järelikult peab Maarja käima väikese ärtu ja väljamängija peab lihtsalt ära arvama, kas mängida sellele, et mul on E või 10.

Thursday, May 08, 2008

Individuaalturniirid bridžis on üks väga veider teema. Päris õige bridž ta tegelikult nagu ei olekski ja üldiselt ma hoidun neist kõrvale. Sageli ongi selle bridživormi vastasteks pigem kõvema tasemega mängijad, kuna aeg-ajalt ajab MHO (Middle Hand Opponent, sometimes also known as partner) lihtsalt harja väga punaseks. Seepärast on veider, et Kotkas näib asi vastupidi olevat - kui lõppes kevadsari, siis tekkis tavapärane küsimus, mis saab edasi? Üks kaalutud variantidest oli individuaalturniir - rahvas on suhteliselt sõbralik ja omavahel hästi läbi saav, keegi kellegagi ei karju ja näiteks saaks inimesi õpetada ja meistripalle mugavalt välja jagada. Huvitaval kombel tundus, et idee poolt on pigem tugevam kiht Kotka kontingendist (nt. mina, Mell, Andres) aga rahvas üldiselt ei pooldanud. Maarjast ma saan veel aru (temal oleks sellest kõige rohkem kaotada), aga ülejäänutest üldiselt mitte - tavaliselt ongi keskmikel üks motivatsiooniallikaid individuaali mängimiseks see, et saaks ka tugevate partneritega mängida.

Friday, May 02, 2008

Sattusin esmakordselt elus orienteerumisneljapäevakule. Nendele, kes ootavad infot selle kohta, et ma oma profiili ühe ala võrra laiendanud olen, pean ma siiski paraku pettumuse valmistama - sõna "sattusin" kasutamine postituse alguses oli täiesti õigustatud ja kirjeldab olukorda suurepäraselt. Nimelt otsustas potentsiaalne äi oma sünnipäeva tähistada muuhulgas väikse jalgsimatkaga Peedu-Vapramäe radadel ja me Maarjaga sättisime end ka seltskonna hulka. Ühesõnaga - paar grillsardelli kehakinnituseks sisse, seltskonna peale pudel viina kaasa ja minekule. Metsa jõudnult võeti laulgi ülesse (ikkagi Hellero taustaga bande)ja ilm oli suurepärane - ühesõnaga super! Metsas siis järsku vaatasime, et kari segaseid lahti lastud - mingi imelik seltskond silkas vasakule-paremale, mööda radasid ja puude vahelt läbi. Kiire kalkulatsioon kalendriga ütles ette (tõenäoliselt) õige vastuse - ilmselt on orienteerumisneljapäevak Peedule toodud. Tundus ka, et meie seltskond (laul ja pudel) ehmatab jooksuhimulisi veel rohkem, kui nende oma meid (OK-OK, see viimane on väike liialdus) - igatahes paar tükki üritasid meist mööda lõigata. Vaatasin siis kogu seda sibamist ja ei jõudnud (järjekordselt) ära imestada, mis paneb igatsugu tegelasi (seal oli ka selliseid, kes olid minust oluliselt suuremad) kaart näpus kõige järsemat mäekülge pidi ülesse murdma. Ma saan aru küll, et liikumine on üks igavesti hea asi (vähemalt teoreetiliselt), kuid vaimselt on selline "tervisesport" siiski väga kurnav: sa pead minema kindlaksmääratud ajal ja kohas starti, seejärel siba metsas ringi kui segane (ja saad kirja mingi tulemuse, mis untsu minnes võib sind masendada), seejärel pead sa tagasi koju (või kuhugi mujale) navigeeruma - ise väsinud ja higine ja siis läheb veel jupp aega aega, enne kui sauna/dushi alla jõuad. Ebamugav, noh. Ja kui end jooksmisega mitte piitsutada, vaid punktid ükshaaval läbi jalutada - siis tekib küsimus, et miks sa niisama metsas jalutada ei või, vaid pead selleks kaardi ja kompassi ja marsruudi valima? Loomulikult võib ka kõigele sellele soovi korral vastu vaielda ja tuua välja pooltargumente, aga minusuguse paksu ja mugava inimese jaoks kaaluvad miinused plussid kindlasti üle. Nii et hoolimata paljulubavast avalausest pean kinnitama, et selle alaga ma tegelema hakata ei kavatse ning oma looduses viibimised kavatsen ka edaspidi vana hea kava "päike, seltskond, jalutus, piknik" järgi läbi viia.