Viimasel ajal tundub, et Allahi viha alla on sattunud tegelased, kes vastaseid ei austa ja liiga suure suuga lubadusi välja käivad. Laupäeval sai Olli sünnipäeva tähistatud ja seal vedeles ka malelaud. Peale paari rummi ja džinni drinki, leidsin ma, et nüüd olen ma küll piisavalt ebakaine, et ka paar mängu pidada. Elin (kes oli ka kindlasti kõike muud kui kaine) oli rõõmsalt nõus ja eks hakkasime siis mängima. Pihta hakkas eriliselt ülbe psühhoterror laua taga, stiilis et "nüüd hakkab siis surumine ja küll ma su lõpuks ikka ära surun", "liigutan nuppe ja ootan kuni sokk midagi ette paneb" ja "hmm, no siit seisust ma peaks sult küll midagi kätte saama" - no kui miski veel mu võitlusvaimu tõstab, siis "sulatsemine" laua taga. Kui suits hajus, siis selgus, et mul on platsil 2 etturit ja vanker vankri vastu - aga siis lasingi etturi kiiresti ära korjata ja kiibitsatena tegelenud Mell-Oll ütlesid, et tegu on viigiga. Tuli nõustuda (mis mina ka malest tean?).
Pühapäeval jätkasin Eesti võistkondlike mälumängumeistrikatega. Enne seda oli Tiit juba aasta aega lubanud, et tema võistkond lööb laua lagedaks (tegelikult isegi mitu aastat, aga kahel eelmisel aastal jäi nende punt teiseks). Ka mängupäeva hommikul esinesid reipad ja enesekindlad avaldused teemal, et "edu, loodame et te vabana oleva teise koha ikka ära suudate võtta", ning peale mängu esimest, ajaloo blokki "no ma ütlen teile, ärge meid ajaloo järel juhtima laske, SEE on meie nõrgim blokk!". Edaspidi enam mäng neil nii hästi ei kulgenud ja viimase bloki ajal olid näod laua taga juba hästi pikad ja õnnetud. Tulemuseks see, et me küll ei suutnud seda "vabana olevat" teist kohta võtta (eelviimase küsimusega vajusime kolmandaks), kuid neid siiski edestasime. Veel täbaramalt läks teisel enesekindlal pundil - Vallo omal nimelt, kelle üks liige (mitte Vallo) avaldas arvamust, et küsimus saab olla ainult üks - kas tuleb kuld või ei tule. Ei tulnud, tuli kuues koht... Nii et ei tasu teps mitte hõisata enne õhtut...

PS - ma ei taha väita, nagu Elin ei mängiks must paremini malet (isegi kui me mõlemad ebakained oleme) või ülalnimetatud võistkonnad ei oleks minu omast tugevamad - esimeses olen ma 100% (tegelikult ta hoiatas mind korra, et mul on matt ühega peal ja korra mainis, et ta pani mull tuld, kui ma jupp aega lauda olin põrnitsenud ) ja teises 75% kindel. Aga lihtsalt ma tunnen teatavat kahjurõõmu sest kekkamist pole ma kunagi üleliia sallinud - kui juba lõugu laksutad, siis kinnita seda ka oma tegudega!

eilse päeva toredaim mõttetera, pärit Rait Männikult vastuseks ühele ideele, mis ma välja käisin:
"Kiirpilgul ma ei näe selles plaanis küll vigu. Miks mitte - halvimal juhul läheb lihtsalt untsu. Ja siis on samamoodi nagu praegu"

Teisipäeval juhtus veider lugu - mõtlesin, et peaks korraks koolis ka käima, ning kooli jõudes selgus, et seda tulebki sõna otseses mõttes teha. Nimelt leidis õppejõud, et kuna on käes ilus kevadilm, siis tuleks teha väike ringkäik mööda Tartut ja vaadata rahvusliku liikumise tegelastega seotud kohti - ehk siis maju ja ausambaid. No ja siis nii juhtuski. Õppejõud on muidugi üsna omapärane eksemplar, eriti just ajaloo osakonna kohta - selline umbes minuvanune tütarlaps (olemise järgi oleksin pakkunud, et pigem isegi nõks noorem, aga guugel andis sünniaastaks 1976 - lõppeks tegelikult ei olegi tähtis see, kui vana sa oled vaid see, kui vanana end tunned), kes mõjub igati reipa ja positiivsena. Nii jalutasime karjaga Toomemäest ülesse Ado Grenzsteini maja juurde, kus ta rääkis üht koma teist Grenzsteinist. Siis küsis ta, et kas keegi teab, millise hästi tuntud lastelaulu too on kirjutanud. Kui selgus, et keegi teab (loomupärane tagasihoidlikkus takistab mind mainimast, et see olin mina), siis üritas ta seda entusiastlikult meile deklameerida. Ega ta seda päris hästi ei mäletanud, aga üritamise eest teenis plusspunkti igatahes. Ühesõnaga lahe. (ahjaa, lastelaul oli "Uhti-uhti uhkesti")

Veidike stirlitzlikku luuretegevust ja õnnestus oma Tartu klubi ajalugu kaustikute ja internetiarhiivide abiga täiendada. Loomulikult kõiki lünki täita ei õnnestunud, puudu on järgnevad tulemused: aasta 1997 (siis septembris tulin Tartusse, kuigi esimest korda võitsin Tartu klubi ülikooli sisseastumiseksameid tehes suvel), 1998 jaanuar - oktoober, 2000 teine pool, 2001 esimene pool, 2002 segapaarikad ja 2004 esimene pool. Tuvastatud tulemuste järgi tuleb välja selline pilt:

Olavi Oja.......61,63 (2)
Meelis Kuldkepp.60,12 (1)
Ants Soosõrv....60,01 (1)
Aivo Lokk.......58,46 (1)
Leo Luks........57,82 (129)
Vallo Kask......57,60 (25)
Lembit Dalberg..57,20 (3)
Maarja Oras.....56,99 (24)
Triinu Viilup...55,95 (8)
Ines Piibeleht..55,32 (2)
Aare Klaos......54,59 (2)
Andres Kuusk....54,09 (1)
Oliver Loper....53,57 (1)
Indrek Kuusk....52,36 (4)
Tuul Sarv.......51,67 (4)
Marko Kolk......51,49 (1)
Eve Harju.......50,75 (5)
Lauri Tammiste..50,16 (1)
Kati Koido......48,61 (1)
Mihkel Allik....46,79 (1)
Kadri Tuulik....44,71 (1)
Toomas Sildvee..44,52 (1)

Üle 65%-seid tulemusi tuli:
Leoga 12, Valloga 4, Triinu ja Maarjaga kummagagi 1

ühesõnaga - üle kümne korra olen paaris mänginud ainult kolme partneriga. Kuigi tõe huvides tuleb mainida, et kui mul kunagi õnnestub saada täielik pilt sündmuste üle, siis nihkub sinna gruppi ka Olavi Oja ja ma kahtlustan, et keskmine protsent temaga mängides oli veel kõrgem, kui nende kahe tulemuse põhjal võib arvata. Nimelt jäi ühte lünka temaga mängitud Tartu paaride meistrikas, kus me minu mälu järgi kütsime täiesti nagu läbi rukki, nii et ta viimasest voorust ei viitsinud osa võttagi, sest esikoht oli juba kotis. Tol ajal oli ka Tartu klubi tase tegelikult kehvem - paare oli rohkem (standard oli natuke üle kolmekümne paari), samuti oli suhteliselt palju suvalisi patsreid ja selle tagajärjel olid protsendid päris kõrged.

Leidsin netist mingi koha, kus saab oma käidud Euroopa maad ära värvida (kahjuks küll mitte kohtade vaid tervete riikide kaupa). Tegin siis asja ära ja väga laheda kujuga elukas tuli välja:









mis ära värvitud riikidesse puutub, siis Slovakkias olen viibinud ainult läbisõidul, Taanis niisamuti. Portugali panin ka kirja väikeste kõhklustega - Madeira ideoloogiliselt on Portugal, kuigi ta on pigem Aafrika kui Euroopa ja antud kaardile ilmselt ära ei mahuks. Ungaris ja Venemaal olen käinud ainult "serva peal" - St. Peterburis ja Tatas, mis on mõlemad üsna siinpoolse piiri lähedal. Muudes olen ikka pikemalt kohal viibinud ka.

Väikeseks õiendiks üle-eelmise postituse suhtes - Vallo pole kunagi väitnud, et selle paari koht oleks A-Liigas (Ta väitis täpselt seda, mis mul plogis kirjas on. Või siis umbes-täpselt). Tegelikult ma kahtlustan siiski ka seda, et "selle paari poolest" A-liigasse saamine on hoopis laiem teema kui konkreetse paari esitus konkreetsel turniiril. Üks hea võimalus on hinnata bridgemängija taset ka selle järgi, millises võistkonnas ta mängib. Üldiselt moodustuvad võistkonnad laias laastus sama tasemega paaridest/mängijatest, see on umbes samasugune turg kui elukaaslase otsingudki - toimub mõlemapoolne nõudlus ning pakkumine ja kõik peavad suhtkoht rahule jääma (kasvõi parema puudumisel). Seega on paari enda tasemest üldiselt tingitud ka tema võistkonnakaaslaste tase (jah, ma tean et võiks tuua ka vastupidiseid näiteid, kui keegi on kuskil võistkonnas ilmseks veduriks või piduriks, aga siis tulevad mängu muud kaalutlused. Nimelt ei tasu unustada ka seda, et bridgemäng eeldab inimestevahelist suhtlemist ning võistkonna koostamisel on oluline ka sobivusfaktor - sa võid ju olla hirmkõva, kuid kui sa võistkonna sisekliimat rikud, siis sinuga ei arvestata ja sa libised mööda spiraali allapoole, kuni jõuad kohale, kus su mänguoskused võistkonnakaaslaste jaoks su isikuomadused kompenseerivad). Ja võistkonnakaaslaste tasemest tulenevalt eeldaks tolle paari A-Liigasse pääsemine kollektiivset eneseületust, sellest, kui ainult nemad oma parima (ja veel enamgi) teevad, ei piisa. Et saada A-Liigasse, peaksid nad lisaks enda heale mängula olema ka tugevamas võistkonnas - kuid selleks, et nad võetaks kuhugi tugevamasse võistkonda, peaksid nad mängima paremini (üldiselt siis, mitte antud turniiril). Ning ei tasu ka unustada, et kuigi nad edestasid butleri poolest ühte paari kummastki A-Liigasse pääsenud võistkonnast, olid nad siiski kahe A-Liigasse mittepääsenud võistkonna kahest paarist tagapool.

"Ära alahinda paksu kassi" on küll vana tõde, kuid viimase aja sündmused viitavad sellele, et alahinnata ei tohi ülepea mitte ühtegi kassi, olgu ta siis vana ja paks või noor ja kleenuke. Meie kodusel tippkiskjal ei ole mingi probleem uksi avada, eriti vannitoa oma (talle meeldib kraanikausis lösutada) ja oma nördimust kassikindlalt suletud uste vastu avaldada sellega, et hüpata vastu seda. Kahel käpal püsimine ja paar sammu on ka loomulikust intelligentsist selged (tea kuidas nimetada kassi ja surikaadi ristandit? Surikassiks?). Nüüd siis on lisandunud uus oskus - vannitoa kraani avamine. Ikka hammastega kinni ja sikutama, viimane kord kui Maarja mind protsessi vaatama kutsus, oli selleks ajaks kui ma tagatoast kohale jõudsin, vesi juba väga ilusti voolamas. Ja Katani õpetasime talle ka selgeks, et kodus oleks pidevalt käsi (käpp) võtta!

Jälle bridži paradoksid - mängi kuidas mängid, kui Allah otsustab, et sina ei pea turniiri võitma, siis sa seda ei võida ka. Eile mängisime ilmselt selle aasta parima Tartu klubi (teineteisele etteheiteid ei tekkinud) ja tulemuseks oli mingi närune 49%. Esimese poole järgi oli see vast ca 70, aga siis pani kaardijumal oma kaitsva käe sokukeste pealaele ja seda sealt ära ei võtnudki. OK, ise oleks saanud õnnestunumalt teha mõned asjad, aga kui vastastel pole endal õrna aimugi, mida nad laua taga teevad, kust siis meil peaks olema. Kõige veidram voor oli paari vastu, kes selle aasta B-Liigas said plussbutleri ja Vallo on avaldanud arvamust, et nende pärast võiks see võistkond ka A-Liigas olla (minu arvamus selle kohta on mõnevõrra erinev, isegi A-liiga pehastumise taustal näib C-liiga neile suhteliselt paraja paigana ja võib-olla isegi see on üle pakutud).

1.jagu: avab vastane 1♦, mina 1♥, teine vastane 1♠, Luks (passinud käest) 3♣ (♣+♥ tugi), avaja kordab 3♦ ja minu 4♥ lõpetab pakkumise. Hoolimata sellest, et partner on kallis tsoonis kolmandal korrusel pakkunud, käib tüüp enda masti, pada ja vaatab mulle vastu seis Ex vastu ATx-i. Ei osanud õigesti panna.

2.jagu:vastased pakuvad ühepoolselt 1♦ - 2♣, 2♦ - 4♠. Selgub, et 2♣ on Stayman ja 2♦ näitab, et neljast kallist ei ole. Hui ma suutsin ära arvata, et Staymani eesmärk oli välja selgitada, kas partneril kinnisele padamastile neljast toetust ei ole, ja seetõttu kinkisin kaitses tihi.

3.jagu: tõsine pakkumistuigerdus, mulle juba peaaegu tekkis kahtlus, et nad kas viskavad näppu või on õige lepingu ära kuulnud (tõenäoliselt siiski mitte, teades asjassepuutuvate inimeste süüdimatust).

x.......Leo.......y........Lauri
1♣......1♠........p........3♠
p....... p.......3NT.......p
?

ja tüübil on käes leht:
♠Tx
♥ÄKxx
♦Äxxx
♣ÄKE

ja kui iga valge inimene passiks selle 3NT, siis too pakkus 4♥ - ja saigi lauda neljase ESTx-i trumbis, ruutu singli ja viienda risti. Täitsa p... ma ütlen, ja jään endiselt oma arvamuse juurde, et mida inimesed, kes sel moel pakuvad, ära on teeninud.

Nädalavahetusel osalesin mõttemängude mitmevõistluses paaridele, partneriks Marko Kolk (alias Saarlane). Arvasin, et sellest tuleb üks naljakas üritus, ja selgus, et mul oli jälle õigus. Osaleti nimelt viiel alal - mälumäng, kabe, bridž, sudokude lahendamine ja male. Nagu mind paremini tundvad persoonid ilmselt teavad, siis kolm ala viiest on mul suhteliselt kõvad, aga malest ja kabest tean ma umbkaudu sama palju kui siga pühapäevasest päevast. Saarlane neid muidugi jagab suhtkoht hästi, aga kahjuks alade spetsiifika on selline, et temal ei õnnestu mind endaga kaasa tirida, kui me kumbki ühe mängu mängima peame, erinevalt mälumängust ja sudokude lahendamisest, mis olid siiski tunduvalt rohkem paarialad. Aga noh, sarnane probleem, et keegi mõnda asja ei oska, oli ilmselt kõigil paaridel. Minu teadmatus nuputõstmismängudes oli muidugi selline, et leidsime kõige parema olevat küünilist taktikat kasutada: mina esimesel laual tanki ja tema teisel laual punkte korjama. Takkajärgi võib nentida, et see osutus ilmselt ainuõigeks variandiks, mis meile mõlemal alal 10. koha ja kokkuvõttes pronksi tõi. Aga nüüd lühiülevaade alade kaupa:
1. mälumäng
küsimused tegid Naruskberg-Männik suure kiiruga valmis (st. standardmõistete järgi suure kiiruga, neil oli siiski kaks päeva enne mängu umbes pooled olemas; minu ja Vallo poolt tehtavate mängude küsimuste koostamine tavaliselt alles algab sel ajal (heal juhul)). Mis siin salata - ei sobinud mulle see komplekt - liiga palju oli popkultuuri (ja telekat mul ei ole), esticat (ei huvita) ja sport oli küll raske, aga minu jaoks sobimatu profiiliga (no ei huvita, kuskohas Jane Salumäe oma maratoni võitis, see küll ei olnud ainuke vihje, aga ülejäänud olid ka suhtkoht kasutud - eelmise aasta tenniseturniiri võitjad, et selle linna kaks jalkaklubi olid riigi meistriks tulnud 99 ja 00 (või umbes nii), et linn kandideerid 2020 olümpiale; ja Katarina Wittu me ka pildi järgi ära ei tunne). Õnne oleks võinud ka olla tsutt rohkem (kaks korda sain oma pakkumisega väga lähedale, aga selgus et vastuseks oli "see teine mees") ja Saarlane kahjuks ka mu lünki hästi ei täitnud. Aga noh, kolmas koht 50%-ga ei ole ka mitte katastroof. Naljakas oli see, et kuna küsimuste tegijad olid ära, siis viis mälumängu läbi Erika. Aga hästi viis - mingit probleemi tal seal küll ei tekkinud (ma olen ikka N korda kehvemini juhitud mänge näinud), välja arvatud see, et ühe korra suutis vale komplekti laiali jagada - kuid kuna see jõudis kõigile samal ajal kätte, siis sellest midagi halba ei juhtunud.
2. kabe
esimesel laual tangis, enamus mu mänge lõppes sellega, et mingi hetk korjati mult kolm nuppu ära (kas siis kombinatsiooniga või jätsin lihtsalt ette). Seitsmest mängust 2 ikkagi võitsin ja Saarlane lisas 4,5, kokku 10. koht ja mina jäin küll rahule.
3. bridž
issanda loomaaed ei ole teps mitte ühevärviline. Paar paari mängisid umbes esimest või teist korda elus seda mängu ja tüüpiline pakkumisjärgnevus oli väga naturaalne: üks avas oma pika mastiga (punktide arv oli suvaline, ma nägin 1 ruutu avangut seitsme ja 1 pada avangut viie punkiga), teine pakkus oma masti ja esimene passis. Tavaliselt ka midagi väga hullu neil ei juhtunudki. Kõige naljakamate asjadega said hakkama hoopis paarid, kes bridget iga nädal mängivad (või peaaegu iga nädal). Ühel juhtumil oli mul käes:
ÄExx
T9xxx
x
ÄEx
partner avas 1 ristiga (tugev) ja ma oleks sellest jaost kõike muud uskunud kui seda, et vastane lõpetab 1NT-s kontraga. Aga nii see täpselt läkski ja kuigi ma tihi müüsin oli 1100 päris abiks.
Teises jaotuses mängis Saarlane (alumise kaardiga) 4 pada (avas sellega, hull selline):
Sx
STxxx
xx
ÄES8


ÄE9xxxx
x
Ex
Txx

sai avakäiguks risti üheksa - emand võeti tagant kuningaga. Risti jätku võttis ta lauda ja lõikas pada - näppu. Nüüd on vastasel ära võtta veel 2 ruutut, ärtu ja nad saavad anda ka ristilöögi, kuid pihta hakkas hoopis tsirkus. Tagasikäiguks tuli uus pada, mis tõstis tihide arvu juba üheksani. Ristile kadus ära ärtu ja järgnes ruutu emanda alla, mis sai tihi. Trumbitõmmete peale hakkas tekkima juba ka pseudosund üheteistkümnendaks tihiks, aga (enam) vastane ei eksinud.
Kokku saime 67% ja esikoha, kusjuures mitte üldsegi pika varuga.
4. sudokside lahendamine
jagati kätte kummalegi 13 sudokut, mille iga lahendamine andis punkte 1-3....23-25. Kahe peale pidi siis lahendama võimalikult palju erinevaid. Kuna Saarlane sellel alal just üleliia osav ei olnud, siis tegime nii, et mina võtsin teise ja tema esimese lehe. Porisin mis ma porisin, aga mingi hetk tuvastasin, et ma olen omadega veidi rappa pannud, sest ühte lisaklausliga sudokut olin lahendanud hoopis kõrvalasetseva sudoku lisaklauslit vaadates. Õnneks suutsin 5 minutit enne aja lõppu saavutada seisu, kus raskema poole kuuest sudokust olid neli juba ära lahendatud ja siis täitsin kiiresti kergema poole need sudokud, mis Saarlasel olid lahendamata jäänud (ja kergema poole raskeim jäi ka tegemata - õnneks ta oli raskuselt kaks järgmist ära teinud ja lihtsamate tegemine oli suht kiire lõbu). Seega jäi meil 3 tegemata ja Tuule-Andrese vastu ei saanud (nad siiski mõlemad käpad ja puudu jäi neil vaid üksainus), aga teine koht oli päris abiks.
5.male
siin tuli küünilise taktika eelis päris hästi välja - mina esimesel laual tangis sain seitsmest mängust ühe viigi ja kuus kesta. Ühe mängu oleks võinud/pidanud ka vähemalt viigiga lõpetama, kuid panin lipu ette. Et sarnast viga vältida, siis pakkusin viimases mängus vastasele kahe enametturi juures targu viiki - parem väike võit kui suur kaotus. Saarlane jälle korjas seitsmest kuus ja tulemus oli täpselt samasugune kui kabes: 6,5 punkti seitsmest ja kümnes koht.
Kokku andis see kõik meile kolmanda koha - Tuul-Andres võitsid pikalt ära, teised olid Jüri Raidväli-Eino Vaher, kellele me kaotasime poole kohapunktiga, neljandad Ants Särgava ja Meelis(? võimalik et tal oli mingi muu eesnimi) Tätte, kes meile kaotasid omakorda ühe kohapunktiga (aga olid ainsad, kes said kaks alavõitu - mälu ja male). Ühesõnaga - läks hästi. Tea, kas äkki peaks järgmiseks aastaks marginaalalasid treenima hakkama, sest tegelikult jäi mulle endale mulje, et ma küll jagan neid, aga ei oska - kui ma mingi lollusega hakkama ei saanud, siis algseisust tulin enamasti suht normaalselt välja, aga kesk- ja eriti lõppmäng olid ikka suhteliselt lootusetud. Eks see paista...

Taas tuli veenduda vene vanasõna "ne imei sto rublei, a imei sto druzjei" paikapidavusest. Eile üritasin leida täpselt neljandat kätt Katani mängimiseks, aga kahjuks oli mind selles suhtes väga vastikult sisse visatud ja tekkisid isegi väikesed raskused. Õnneks polnud hullu - kui 15 inimest blokivad või pidurdavad või ei võta toru, siis alati võib leida kuueteistkümnenda, kes heameelega käpaks tuleb.
Mis mängu endasse puutub, siis mina olen 100% ilma laienditeta versiooni pooldaja - ei teki mingeid veidraid muutujaid, mis kogu seisu pahempidi keeraksid ja kõik on hoomatav. Seekord sai siis kasutatud kahe ressursi taktikat (puu ja kivi, lisaks oli mul vilja "11") ja see töötas ka imehästi. Ma kahtlustan et vana hea "pane-külad-nii-et-kõik-ressursid-oleks-olemas"-taktika ei ole ikkagi parim võimalik viis selle mängu mängimiseks - vähemalt teatud platside puhul kindlasti. Arvestades, kuipalju on neid mängulaudu mu tutvusringkonnas olemas (kümmekond vist, võibolla isegi rohkem), siis peaks äkki kunagi sellel alal mingid vabas vormis võistlused korraldama, vähemalt tundub huvitav mõte olevat.

kujutleme, et pakkumine käib nii:
Sina 1NT, partner 3NT. Pass-pass ja avakäigul olija kontreerib. Põgeneda või mitte? Ühest küljest sul nagu klappi ei ole ja kontra viitab, et avakäijal on kinnine mast, millega ta varitses (või siis poolkinnine ja kõrval äss ja veidi agressiivsust loota, et muudest mastidest 9 tihi kokku ei tule). Teisest küljest - äkki ta blufib, sest kui tal oleks mast sisse kasseerida, siis võiks ju südamerahuga passida ja lepingu taha korjata ja mitte riskida sellega, et vastased jooksu panevad. Samas selles seisus kontraga bluffida on ka ohtlik, sest äkki vastased otsustavad ära kannatada, kuna neil ühtegi teadlikku klappi ei ole. Ühesõnaga tekitaks selline kontra niivõrd palju häma laua ümber, et keegi ei võiks enam milleski päriselt kindel olla.

Miks mul selline mõte pähe tuli: A-Liigas võtsin kätte lehe, mille kogu väärtus oli kuues ruutu nelja tõmbega. Esimene käsi ja kõik odavas, otsustasin et "vaataks, mis saab" ja passisin, edasi pakkusid vastased:
pass.... - 1♣ (poolakas)
1♦ (neg) - 1NT (vist 18-20 BAL)
2♣(relee)- 2♦ (pole neljast kallist)
2NT......- 3NT

ma suutsin kogu pakkumise ajal lõuad kinni hoida (mul oli neli korda võimalik oma ruutuga häält teha) ja nüüd vastavalt oma põhimõttele, et parem väike pluss kui suur miinus, passisin samuti ja kasseerisin kuus tihi sisse. Pärast Tihane (kes oli selle matsi ajal mu partneriks) arvas, et oleks võinud tala ära panna, vaevalt Läti noored putku panevad, neid tundes. Võib-olla, aga ma oma arust olin teinud oma lehega geniaalse pakkumise, õigemini küll mittepakkumise, siis ma ei näinud põhjust siit jaost veelgi rohkem välja pingutada. Teises toas oligi avatud 3♦ ja Olaf-Sven jõudsid 4-3 ärtuga 4♥ lepingusse, mille vastu kaitset pole, nii et kogu selle kontra afääriga oleksin ma võitnud täpselt ühe IMPi (11 asemel 12).
Samas Kurig kasutas ka varitsustaktikat ja kontreeris ka 3NT ära, Padari-Mäeker arutasid, et kas ja kumb pidi ära jooksma. Mina ei tea.
Ise olen ma ainult ühe korra sellise mastiga kontreerinud, aga siis oli Luks mingi saastaga avanud ja vastased ei aimanud, et kontra tuli mu enda masti pealt. Tavaliselt on olnud ikkagi hea taktika lõuad pidada ja tihid sisse karpida (Parimal juhul oli mul mast koguni kaheksane), sest kunagi ei või ette aimata, kes viiest kallist või seitsmest odavat varjanud on.
Samas suutsin ma A-Liigas vastase 3NT-le ka ühe pantrikontra anda. Nimelt omasin käes umbes 4432 jaotust kolmese padaga ja ainsa pildikaardina risti ässa. Partner avas 1♠, mille ma passisin ja siis pakkusid vastased:
2♦-3♦
3♠-3NT

Mulle see värk eriti ei meeldinud, sest esiteks tundus, et jõud on neil piiripealne ja teine tuba ei pruugi geimi jõuda, ning kuigi on võimalik, et 3NT neil taha läheb, siis tunneksin ma end ikkagi mugavamalt kui nad mängiksid 4♦, saagu sellest siis mis saab. No ja kui ma kontreerin ja nemad passivad ja ma teen -400st -550, siis mind ehk maha ei lööda, isegi kui teises toas Tihas-Lemps geimi on jõudnud. Seega kontreerisin, arvates et ilmselt vastane taandub 4♦-sse (pakkumine viitab ka sellele, et emb-kumb neist võis veidi venitada ja kui mul on ruutu vastumäng ja lööme pada lahti, siis võib 3NT paha olla), mis ka juhtus. Nimelt oli see, kellelt pidurit küsiti, oma Ex-i piduriks lugenud ja kuigi muidu oli leht neil hea, siis hakkas ta veidi põdema. Kahjuks oli partneril Sxx ja kahepeale tekiks pidur. 3NT kontraga oleks olnud isegi 650 ja Tihas-Lemps mängisid 3♦, nii et mu väike gämbling kukkus hästi välja. Kiire matemaatika ütleb, et pakkusin vastasele +7 asemel +11 ja tulin tagasi nulliga, nii et teoreetiliselt ei oleks midagi väga hullu, kui ainult üks kord kolmest pihta läheks - vähemalt niikaua kui vastased ei rekontreeri (Kui teine tuba on geimis, siis ilma ületihita on delta neli seitsme vastu, ületihiga kuus seitsme vastu).
Eilses Tartu klubis oli ka üks huvitava poindiga jagu, mängid alumisest käest lepingut 6♥:
♠Kxx
♥Sxx
♦-
♣ÄKExxxx

♠ÄESxx
♥ÄKTxx
♦Sx
♣x

Vastane alustab ruutu ässast, mille sa kinni lööd ja käid ärtu soldati, mis saab tihi. Kas teisel korral ka lõikad?
Kahjuks muidugi Sula Melli vastu võttis selle soldati ära (kaotas juba veidi aega ja paljastas emanda asukoha), nii et see intriig jäi ära. Võib-olla ongi mõistlik soldat sisse kasseerida, sest vastasel on padas üks tihi rohkem ja pole mõtet riskida (ma ei tea, kuidas neil pakkumine oli), kuid kui padaäss paigutada väljamängijale, siis on näha, et leping kuidagi taha ei lähe - VÄLJA ARVATUD siis kui sa peetad ärtu soldati ja seejärel väljamängija lõikab uuesti. Halb lugu on muidugi siis, kui väljamängijal oli üheksane mast, aga siis oleks ilmselt võimalik valida muid mänguplaane. Väljamängija seisukohast vaadates aga tuleks võibolla teine ärtu tipust mängida sest neljanda E98x-iga vms. (ärtukliberid olid tõesti väikesed) võiks inimene soldati võibolla ära katta ning kui selgubki, et neljane oli ees, siis saab kolm tõmmet teha ja ristile teise ruutu ära visata ning täpse mänguga piirduda, samas kui väga piinlik oleks taha käia, kui tagant tehti peetamine Exx-i või Ex-iga, nii et tegu tegelikult väga paljude võimalustega seisuga.

Meil Leoga juhtus samas jaos teistmoodi veider lugu: avasin Nordist 2♣, Leo2♦ (relee, ma ei tea, miks vastased oma 11 ruutuga suud lahti ei teinud) ja nüüd tuvastasin, et täitsa p... lugu, oleme jälle järgnevuses, mida tuleb ette kord kahe aasta jooksul. Mõtlesin ja mõtlesin ja pakkusin 3♠ (süsteemselt täiesti õigesti, kusjuures) - lubades 3307 jagu ja maksi. Leo küsis ässa ja kuningat, sai ühe ässa ja kaks sama värvi kuningat ja hakkas põdema, et kas ma renoo olin 100% ära fikseerinud. Igatahes tuvastas ta, et pada peab mul Kxx olema (sama värvi kuningad, mäletate) ja kindlustustamiseks pani ainult 6♠. Ei kukkunud ka halvasti välja, aga nats veider oli küll