Huvitav, kas alkokeeld osutus siis niivõrd tõhusaks abinõuks, et sündmused paari päevaga maha rahunevad? Kuigi kui vaadata kinnipeetute arvu - siis mitmesaja ekstremisti ja ässitaja elimineerimisel võiks ju riiukukkede arv võrdelises sõltuvuses niisamagi kahaneda.

asju, mis on silma jäänud:
üldiselt välismeedias pigem vandaale taunivad sõnavõtud, va. Schröder - aga tema teadagi on otsapidi gaasikraani otsas, mida nad Venemaalt Saksasse tõmbavad
meeldiv toetusavaldus aserite kogukonnalt Eestis - hädas näed, kes on su sõber. Peaks tänutäheks mõnikord mõnda aserite söögikohta külastama... kas keegi oleks veel käpp tulema?
Poola Katõni komisjoni avaldus, et Poolas peaks samuti nõukaaja mälestusmärgid maha võtma, kuna Tallinna sündmused näitavad, et need on ainult ettekääne millele iganes
Politseile tõeliselt kasulik PR - austus nende vastu peaks tõusma nii neil, kes näevad neid seadusliku korra kaitsjatena kui neil, kelle pea ei võta kinni muud, kui seda mis sinna kinni pekstakse. Kui pidi olema karjakaupa soovijaid politseid abistama, siis vähemalt ehk tuvastatakse, et selle asutuse erastamine Falckile ei pruugi hea mõte olla
Ansip vs Savisaar 1:0. Ansip vähemalt julges midagi ette võtta, Savisaar aga üritab end igati Eesti võimust distantseerida. Nõustun Oja Petsiga - Savisaar on silmakirjalik ja valelik, peaasi et saaks Tallinna pumba juures penskaritele 30 seeklit välja kaubelda ja valimistel neilt ja venelastelt hääled sisse kasseerida. Ikka kohe väga on vaja saata venelastele "signaale", et tema ongi nende messias, selle asemel et asi resoluutselt kontrolli alla saada ja pärast praavitama hakata. Rannamäe mainis telekas, et on näinud kahte rahvamäsu ja teine neist, Göteborgis, kus politsei oli väga leebe ja mõistev, oli läinud absoluutselt kontrolli alt välja.
eestlaste keelekasutuses on sõna "venelane" praktiliselt asendunud sõnaga "tibla"

Loodame, et terve mõistus võidule pääseb ja laamendajad maha rahunevad. Lõpetuseks kaks lugu mis mulle kogu selle jamaga seoses meelde tulid:

1) Integratsiooniraha oleks mõistlik laiali jagada bridgeliidule. Miks? Sest juhtunud ca 5 (võibolla ka 10) aastat tagasi lugu Vilniuse turniiril, kus üksteise kallal saagisid Trishkin, Karpov ja Levenko ning tegid seda sulaselges eesti keeles

2) 1917 oktoober (uue kalendri järgi november), telefonikõne:
- Smolnõi kuuleb!
- Aljoo Smolnõi, kas teil õlut on?
- Ei, õlut meil ei ole...
- Aga kus on?
-Talvepalees on!
- Uraaaa!!!

Lugedes uudiseid Tõnismäel toimunud märulist (hea et mul telekat ega raadiot ei ole, sai vähemalt öösel rahulikult magada) tekkis mul tunne, et väga raske on mitte muutuda ksenofoobiks. Loomulikult ma armastan teha rassistlikke nalju ja mulle ei meeldi globaalne küla ja rasside-rahvaste segapudruks muutumine, kuid samas olen ma väga tolerantne kõiksugu rahvsute suhtes: ma tunnistan igaühe õigust olla soomlane, venelane, juut, lätlane, neeger või kes iganes - aga täpselt niikaua, kuni see on ta rahvus, mitte ei muutu "elukutseks". Lihtsalt valus on vaadata, kuidas koguneb kari sisserändajaid, kes soovivad muuta väljakujunenud kordi ja tavasid lihtsalt põhjendusega, et neid (immigrante) on juba palju tekkinud. See oleks nagu ma läheksin kellegi poole külla, aga mulle meeldiks seal nii, et sätin ennast sisse ja seejärel kutsun veel paar sõpra endaga sinna ja hakkan asju omal moel korraldama. No ei tohiks ju asjad nii käia, aga paraku mõnedel seda va ülbust jagub. Maarja juhtis tähelepanu, et vandaalid nägid välja nagu tavalised noored inimesed - noh, needsamad, kes kaubanduskeskustes jõlguvad ja muidu igavlevad ja aega surnuks löövad. Ja grupimõistuse omapära on see, et pigem sarnaneb selle intelligentsitase grupi madalama otsa kui keskmisega, nii et pole ime, et igavlev vene pööbel sai alkoholist ja ilusast soojast ilmast tiivad selga ja hakkas lammutama, mis vähegi ette jäi. Taktikaliselt oleks kuju demonteerimiseks ilmselt sobivam aeg olnud varasem (kehvem ilm, mis ei lase massidel hästi koguneda, sest isiklik mugavus on ju ka teadagi tähtis) ja esmaspäev (töö-koolinädal ees, ei saa mitu päeva järjest linna peal laaberdada), aga vähemalt ära ta veeti, hea seegi. Parem üks kord asi teravaks lasta kui pidevalt mingi vene terrori ja väljapressimise käes kannatada. Venelastele oleks paras keset Punast Väljakut püstitada mälestusmärk Batu-khaani vägedele, kes peksid Saksa ja Leedu vägesid ja ei lasknud neil Vene vürstiriigikesi vallutama tulla (OK, see on pisike liialdus, kuid point peaks selge olema), saavad siis kah aru, kui mõnus on vaadata, kuidas kari mongoleid seal ümber oma tantsu tantsimas käib.
Huvitav, kas vantidel endil, kes lammutamas käisid ka pärast seda piinlik on? Sügavalt kahtlen, pole see rahvus...

Eile mängisin üle pika aja taas individuaalturniiri. Seda mitte küll päris vabatahtlikult - Padari helistas ja ütles, et ühte kätt on vaja - kuid mitte ka üleliia vastumeelselt. Lõppeks ilm oli ju ilus (tähtis faktor kodust väljumise ja õhtuse koju navigeerumise juures) ja vaba õhtupoolik ja väike bridgenälg... Kuna esmaspäevase etapi vahele jätsin, siis ei pidanud ka tulemuse pärast põdema ja sain keskenduda õllejoomisele ja kaartide tihisse pildumisele.
Rahvast oli vähe nagu alati - no ei ole kellelgi (peale Sula) erilist huvi seda bridgemängu vormi harrastada. Iseenesest nõustun ühe noore kommentaaridega, kes ei tahtnud varukäeks minna, et:
A) oleks siis kõik omad inimesed nagu Kotkas, aga mingite suvaliste pässidega ka mängida ei taha
B) kannatagu nad nüüd ise, et nii lolli turniiri teha otsustasid

Igastahes Padarile ma mainisin, et järgmine aasta võib selle turniiri ilmselt lihtsalt eriliste südametunnistuspiinadeta ära jätta, mis siis et "teised klubid ju teevad individuaale".

Klubi algas hästi - sain kätte ühe vana võla, mille ma olin maha kandnud (õigemini olin ma selle maha kandnud juba sel hetkel, kui ma selle välja andsin), ühesõnaga ootamatu tuhande raha tekkimisega.

Mängu tase oli individuaalile omane, ühesõnaga kehv. Oleks ma mingit tulemust jahtima läinud, siis oleks võinud kohati päris kurjaks ja kohati päris õnnelikuks saada. Kohe esimeses jaos kontreerisin ära vastaste Staymani ja mu partner (hilisem medalivõitja) arvas, et see on väljavõtuks. Nii ta pakkuski 3♥, sai kontra ja minult singelemanda toetuseks. Tulemus oli -800. Teises jaotuses ei suutnud ta keskmängus käia masti, mida ma olin pakkunud, vaid ründas "laua nõrka". Vahe oli umbes 2 tihi.
Teises voorus kõigepealt partner avas kolme padaga ja parandas minu 3NT nelja patta. Toetuseks oli mul renoo (muud mastid olid head) ja kuna käivitus löögiveski, siis käis ta kolmeta. Seejärel patserdas ta taha 2♥ (no suutis leida võimaluse paljude trumpide loovutamiseks) ja viimaks ei jaganud ära tekkivat positsiooni (kui avakäiguks tuli kõrvalmastikuningas ja seejärel lõppes avakäijal peagi ka trump, siis on ohutu tolle kõrvalmastiga kätte tulla) ja kaotas tempo ning tihi või paar. Õnneks polnud oluline.
Seejärel pressisime partneriga (hilisema võitjaga) ära 21-punktise geimi, järgmises jaotuses mängis ta mingi null-shansi peale ja kaotas tihi (tala ja maksi vahe, sest mängisime NT-d pada asemel) ja viimases toimus vastase ja partneri poolt suurepärane ruutumasti lahendamine. Mäng oli NT ja mast jagunes tal:
KE543 - ÄT82
alustas kümne(?!) käimisekga kunni alla, et "mast lahti blokeerida - iseenesest õige mõte, et 10- ja 8 tuleb deblokeerida, kui meil mast 3-1 olema peaks, kuigi tal on kõrvalmastis sisek pikemasse kätte olemas. Aga kui nüüd Süd krohvi viskas, siis oli kadunud variant neljas soldat Nordilt maha saagida, ühesõnaga - tehniliselt õige on alustada kaheksaga. Seejärel käis ta KE alt väikese ja Nord ei vaevunud S97-st suurt vahele panema. Seda aga väljamängija tähele ei pannud (või lihtsalt ei hoolinud sellest) ja ta mängis ässa! Istu ja imesta...
Järgmises voorus orgunnisin ise osamänguvõitluses -800 (kehvasti mängisin kah, aga ka 200 oleks saast olnud). Siis tulid vaba voor ja üks normaalne voor ning alles seitsmendas voorus üllatas vastane jälle sellega, et ronis pada klapi ja nelja ässa pealt slämmi (kokkumänginud paar kusjuures). Ei tulnud välja, isegi mitte üheta ei läinud. Teises jaos seisab neil 5 mõlemas odavas, aga meil 3♥. 3♥ mängisimegi.... Põhjus oli selles, et inimene ei taibanud, et Ranna-Ruutus saab mõlemat odavat näidata risti pakkumisega ja pakkus kõigepealt ruutut. Eks ta on siis järgmine kord (loodetavasti) targem. Viimasest kahest ma ka erilisi ekstsesse ei mäleta (ilmselt õlled tegid oma töö) ja kokku laekuski üllatavalt kõrge % - tervelt 54. Mine tea, äkki peaks Võsul Eesti individuaalil ka kätt harjutama minema (reaalselt võttes niikuinii ei lähe).

Käisin nädalavahetusel sõbralikus lõunamaises vennasvabariigis Lätis kaarte mängimas. Loomulikult oli esimeseks asjaks, mis mind seal vastu võttis kohalik ilm - vastik ja kõle ja taevast sadas alla mingit ollust, mis oma konsistentsilt oli kuskil lörtsi ja vihma vahepeal. Mängukohta jõudmiseks oli esimeseks probleemiks õige trammi leidmine. Tänu Aivarilt saadud juhtnööridele teadsin ma, et õige sõiduvahend liigub numbri 4 all ja tõepoolest õnnestus mul väikse vaevaga lokaliseerida selle peatus. Siis aga tekkis probleem: mängukoht asus üle jõe, kuid tramm tuli sealt suunast - samas aga teisel trammiteel (kus minu loogika kohaselt trammid peaksid teistpidi liikuma) olid peatuse sildile märgitud mingid muud numbrid, igatahes nelja seal küll ei olnud. Ja et minu häda veel suuremaks teha, siis tuli teisest suunast ka kohe vajalik tramm. Otsustasin siis teha kiirreageerimist - hüppasin trammile, kavatsedes sõita paar peatust edasi, lootuses et peagi tuleb vastu ka vajalik peatus. Nojah, ja siis tegi tramm lihtsalt ringi ümber bussijaama ja hakkas õiges suunas liikuma. Esimene tõke edukalt ületatud. Edasised juhtnöörid sisaldasid, et pean trammiga üle raudteesilla sõitma ja siis keerab see vasakule ja umbes teine peatus peale seda on õige. Sõitsin trammiga üle raudteesilla, tramm keeras paremale. See sundis tähelepanu tõstma ja silmad lahti hoidma, kuid kui ta peale järgmist peatust vasakule keeras (ja peatuste nimed ei sarnaned kuidagi sellega, mida mulle oli öeldud), tundus, et kõik on kontrolli all. Ainukeseks ohuks olid maamärgid (lage roheline plats, suured inetud hooned ja Maxima poeketi reklaam - ma olin seal korra varem käinud ja mulle meenus, et midagi sarnast oli mängukoha juures küll). Aga mis seals' ikka, ega reklaam pole veel pood ja inetuid hooneid on Riias küll, küll mõne lageda platsi ka leiab. Sõitsin siis 2 peatust edasi, aga tramm hakkas keerama mingi Lasnamäge meenutava asumi poole (Imanta). See tekitas mus kahtlust, et juhtnöörid võisid olla veidi sussaaninlikud ja seepärast tulin igaks juhuks ülejärgmises peatuses maha ja helistasin Aivarile, et aru pärida. Väga palju ma targemaks ei saanud, aga tundus, et tagasi tulemine ei saa viga olla. Istusin siis trammile, sõitsin ühe peatuse (kuna järgmiseks peatuse nimeks öeldi midagi muud, siis ma pelgasin, et mingi jõnks tuleb jälle sisse või jääb selles suunas üks peatus vahele. Pühapäeval tagasi tulles muidugi selgus, et peatus oli ikkagi õige, lihtsalt Läti tava on panna eri suundades peatustele erinevad nimed) ja viskasin teise peatusevahe jala (seda khm... ollust sadas ikka veel pidevalt) ja tundsin end Kolumbusena, kes on avastanud Ameerika, kui ma lõpuks mängukoha tuvastasin.
Mäng kui selline oli mõnus, sai suhteliselt normaalselt mängitud, peamiseks probleemiks oli süsteemi kramplik meelespidamine - 1♣ ja 1♦ avapakkumised olid omavahel ära vahetatud, 1♣ peale mängisime ülekandeid ja 1♦ peale kontrollivastuseid. Ühe korra oleks äärepealt unustanud ja 1♣ avanud, viimsel hetkel korrigeerisin 1♦ peale. Takkajärgi tark olles oleks vist parem olnud see ära unustada, sest slämm läks ju taha (kõrvalmast 6-1, 5-2-ga on variandid ja 4-3 puhul on leping suht ladvast). Ühe slämmi käisin lollisti taha, aga sellest allpool.

Tagasiteel üritasid mingid 2 mustlast mult raha välja meelitada - jutt selline, et nemad autoga ja bulgaariast ja väga sõbrad jne. ja kas ma ei leiaks neile midagi bentsu jaoks. Et neist lahti saada, kahisin järgijäänud 1- ja 2-santiimised mündid (kokku 5 santiimi) ja mainisin tuima näoga, et mul pole üldse mingisugust muud raha järgi jäänud. Näha oli, et uskuma nad ei jäänud, aga mis neil ikka parata.

Aga nüüd slämmist. Mängisin Südist 6NT lehega:
♠ ÄKET
♥ ÄEx
♦ KExx
♣ Äx

♠ xxx
♥ STx
♦ ÄSx
♣ Kxxx

avakäiguks väike ärtu, tagant võeti kuningaga ja käidi ärtu tagasi. Seejärel võtsin ära ärtu, kaks pada, neli ruutut (avakäigu tegija viskas ära 2 ristit) ja kaks ristit ning käisin pada, millele eest tuli väike. Nüüd siis hakkasin leiutama, et mida padaga pihta hakata: avakäijal oli ruutu duubel ja neljane risti, mis tähendab, et ärtu-pada on mingit pidi 4-3. Arvasin, et pigem siis ikka käis neljasest ärtust välja, muidu oleks ta äkki võinud ristit käia ja mängisin tipust, see oli teadagi vale. Aga kus siis viga sai tehtud: enne kolmanda ärtu võtmist pidin mängima neli ringi ruutut, et anda talle võimalus kolmas ärtu ära visata. Kui ta seda teeb, siis on võimalik jaotus kokku lugeda. Loomulikult ta peaks olema võimeline mu tihid kokku lugema (ma olin näidanud kolme kontrolli) ja taipama, et ärtut peab ta iga hinna eest hoidma, kuid iseasi on, kas ta seda ka teeb. Ühesõnaga siit 2 moraali:
A) kui hakkad tihisid karpima, võta kõigepealt ära see mast, kuhu vastased PEAVAD äraviskeid tegema
B) kui oled kaitses, loe kokku väljamängija tihid ja see, mitu äraviset sa tegema pead. Ühtegi masti, kus väljamängijal on tõmme (tõmbed) ei tasu renooks visata, sest siis pead sa niikuinii sooritama äraviske kõrgele kaardile tolles mastis ja lisaboonusena lased väljamängijal jaotuse kokku lugeda

Ülejärgmises jaotuses jõudsin jälle slämmi, kus oli üheksane trumbimast ilma emand-kümneta. Tõmbasin ässa, tagant kukkus kümme. Seepeale tundsin, et jälle on kindlasti asi nii vastikult korraldatud, et tuleks lõigata, kuid otsustasin endale kindlaks jääda ja tõmbasin emanda tagant maha. Huhh....

aga vähemalt matsi me võitsime, 16 jagu lõppesid skooriga 74:47, hiljem tuvastasin, et mina olin neist 16-st jaotusest 11-s väljamängijaks jäänud

Eile lõppesid Tartu paaride meistrikad kuna heitlus esikohale oli pingeline, tuli viimane etapp ära võita (ja nii suure protsendiga kui võimalik). Ja teist sarja järjest läks see edukalt korda - kui Talvesarja viimasel etapil laekus 66%, siis eile tuli isegi 67% ning üldvõiduks piisas (oleks piisanud vist isegi 58-st). Abiks oli muidugi see, et eile enamus vastaste imelikke tegusi sai väärilise palga, mitte nii nagu tavaliselt, et nad oleks sellega ära pääsenud või koguni teeninud.
aga jah - istu ja imesta loomariigi kirevuse üle:

1. jaotus:
Luks lahendab lõppseisus masti:
Sx - ATxxx

käib väikse, paneb lauast kümne ja see saab tihi - vaenlane ei viitsinud KE-st vahele panna

3. jaotus

Luks avab Wilkosziga, vaenlane paneb 4NT (odavate valikuks). Leht on tal:
♠ -
♥ Äx
♦ KT9xxxx
♣ Äxxx

partner "üllatuslikult" valib 5♣ ja siis mängivadki seda, minul on KESx vastas.

4. jaotus

vastane avab 1♦, saab 2♥ vastuse (FG) ja nüüd küsib ässasid ja kuningaid, ning saades 2 ässa ja 1 kuninga maandub viies ärtus. Leht on tal:
♠Exx
♥ÄSx
♦Exxx
♣ÄES

istus keskeltläbi kehvasti ja partner ka ülihästi ei mänginud, käis kaheta (10 tihi ikka on, kui natukenegi tihide võtmisele keskenduda)

5. jaotus

vastane valib klapi asemel ebaklapi ja teeb lisaks kõigele muule revoki (see viimane küll midagi ei maksnud)

6. jaotus

kõntsaga tõstetakse partneri mittesundiv 2♥ kolme. Tulemus kaheta (kallis tsoonis)... kui turniiriseis oleks kehvem olnud, oleksin sellele isegi kontra andnud

7. jaotus

Luks lahendab masti
ÄKx STx

käib lauast soldati, väike-väike-väike. Jao lõpul selgub, et vastane oli kaval ja peetas emandat.

9. jaotus

1♠ avapakkumisele on vastas:
♠ -
♥ Kxxxx
♦ Exxxx
♣ Kxx
vaenlane kaotab kallis tsoonis balansi ja jõuab 3NT-sse. Mõned olid selle küll ka kuidagi välja lasknud, aga meie vastu keris kolmeta.

10. jaotus

vastane avab, teine küsib ässasid ja kuningaid ja paneb 5NT (kuna 2 kuningat on puudu - tegelikult oli partner kuningaid valesti vastanud ja puudu oli neid koguni kolm). Kuna ma vale kuninga alt avakäiku ei teinud, siis oli ainult 12 tihi (2 lõikust istuvad), kui käiksin vale kunni alt, tuleks 13.

13. jaotus

vastane ei vaevu masti 13-ni lugema ja vaatab, et kümne tõmbele üheksa küll kukkus, aga kaheksat mitte (ma olin selle varem signaaliks mingile pildile visanud). Järelikult mast ei tee... :P

14. jaotus

1NT vastu tehakse avakäik lehest:
♠ S9x
♥ Äx
♦ Sxx
♣ Äxxxx

avakäiguks risti äss ja hüvasti sidemed...

15. jaotus
nelja kaardi lõppseisus on vastasel võimalik võtta tihi, samas mastis Luks lauda kinni visata ja saada oma lõikesse jäänud pildiga tihi. Aga loomulikult sai selle tihi laud, järgmises tihis visati ta ise seal mastis sisse ja tuli käia lõikesse

16. jaotus

1♣ - 1♦ järel ei suuda vastane lehega:
♠ ÄKx
♥ KTx
♦ ÄKSxx
♣ Äx
teha muud pakkumist kui 3♦. Partner toetas ja tuligi 3NT asemel 5♦ mängida. Kuigi väljamängija sooritas minu vastu õnnestunud hiina lõikuse (ristis oli tal Ex ja ta käis emanda välja, mida ma viienda tühja kunniga ei katnud), siis rõõmu oli sellest vähe, kui leping lõpuks kaheta keris (üheta mäng oli ka triviaalne - muud mastid olid elimineeritud ja kui ma nüüd ärtut käisin, ei tohtinud kunni peale panna - seda enam et äraviset ei olnud)

17. jaotus
vastane läks kõntsa lehega härjaks kätte, küsis ässa, küsis kuningat ja pani 5♥. Mõtlesime välja (vähemalt) 2 mänguplaani, kuidas 11 tihi saada, aga väljamängija valis sellise, mis andis 10. Kusjuures tegu ei olnud eriti normaalse plaaniga.

18. jaotus
otsustas vastane ahneks (VÄGA ahneks) minna ja tegi mingi lõikuse (kuna avakäigumast pidas tal hästi)... paraku tegi Luks kaitses õige lülituse ja varre 3NT läkski taha (kui see välja oleks tulnud, siis oleks meil üsna nutune skoor olnud)

20. jaotus
oleme kallis tsoonis 4♥ ära pressinud, nüüd üks otsustas et kui partner on paar korda pada pakkunud, siis tuleb tõkkesse minna 4-3-3-3 jaoga (pada ei olnud neljane). Partner muidugi oli kuuenda tühja KS-ga härgamas käinud (kallis tsoonis!) ja nüüd ei suutnud meie pakkumisest välja lugeda, et Luksil peab olema kolmas padaemand... muidu oleks tõke isegi kasulik olnud (kuigi väga kehv tulemus sellegi poolest), nüüd punkte ei laekunud

21. jaotus
läks vaenlastel vahelduseks pihta - 12 silma ja viiese kalliga avanguks pass ja pärast ka mittesundiv (isegi mitte kutsuv) pakkumine... sai pakutud vastavalt tihivõtmisvõimetele ja 2♥ tuli täpselt, saal teadagi neljas ja taga

22. jaotus tegime ise vahelduse mõttes kala - mu kõrgelt austatud partner suutis mulle esimese äraviskega anda signaali masti, mida ta kindlasti ei tahtnud... peale seda ei uskunud, et tal üldse mõni pildikaart käes oleks, aga näe, oli ja 3NT tuli pahadel ulgudes välja

nii et ei saa öelda, et vastased hiilanud ei oleks, õnneks Allah oli üks kord ka armuline ja karistas enamuse käkke ära.

Ajakirjandus on masendavalt nüri - jälle jahuvad nad 13. reede teemadel, nagu selliseid kuupäevi vähe oleks olnud. Viimane oli vist oktoobris, kui mu mälu mind ei peta ja Postimehes kirjutas Lauri Vahtre korralikult selle tekkimise tagamaadest (Templiordu hävitamine 1314, see oli ka 13. oktoobril, mis oli reedene päev). Võiks ju arvata, et teema on ammendunud, aga ei - jälle mingid "huvitavad" küsitlused, et kas tegu on ikka tõesti õnnetu päevaga ja kas inimesed kardavad 13. reedet. No kaua võib...

positiivsete asjade sekka võib kanda eilse Kotka klubi, kuhu tuli kohale 10 paari. Enamasti tekitab masendust see neljapäevane lasteaiakasvataja mängimine, et kanda hoolt selle eest et inimesed ikka kohale tuleksid - küll on ühel mingi häda, küll teisel, mõni ei viitsi jne. Ja tavaliselt on siis neljapäeva hommikuti tunne, et peaks poe kinni panema, kuna kedagi see ei huvita. Samas on jälle kindel seltskond käijaid ning mõnus seltskond ja need inimesed suudavad õhtuti tekitada piisavalt hea tuju, et järgmise korrani vastu pidada. Ja noh, kui keegi ei taha käia, ei saa ka sundida, lihtsalt kahju on...
Luksi kursustelt oli ka kaks paari kohal, nagu arvata oli said nad oma kogemustele vastavad kohad, aga vähemalt tundusid esialgu entusiastlikud olevat. Mängida nad veel küll ei oska, kohati ikka tundus eriline udus rabistamine olevat. Aga noh, kui inimesed on olemas, siis mängima saab neid õpetada, halb on see, kui inimesi kuskilt ei tule. Selles suhtes teeb Luks vähemalt head tööd, et viitsib orgunnida kohta ja õpetada algajaid, tüüpiline Eesti bridgemängija suhtumine on aga paraku selline, nagu Türi (või mõne sarnase Kesk-Eesti koha, täpselt ei mäleta) mingi gümnaasiumi direktoril. Kui Luks teda agiteeris, et pangu koolis ring käima, vajus tollel mokk töllakile ja hakkas kostma vingumist ja hala teemal "ei tea, kas keegi õpetab ja ei tea, kas noored ikka tahavad jne.". Kui bridgemängijate käest küsima hakata, et mida nad on teinud selle heaks, et inimesed Eestis bridget rohkem ja paremini mängiksid, siis ilmselt enamus peaks end samasuguseks töllmokaks tunnistama.

Laural oli ikka tuline õigus, kui ta kunagi väitis: "lolle ei künta ega külvata, need sünnivad ise!" Võtan lahti Postimehe veebilehekülje ja üleval on väike pilt mingist säravast tüübist, kes käed võidu märgiks üles ja laiali on lükanud ("ma olen nii suur, ma olen nii vägev, ma olen parim!"). Vaatan siis nuppu - tüüp rõõmustab selle üle, et ta tunnistati Anna Nicole Smith'i lapse isaks. No aru ma ei või - hunnik tüüpe, kes kaklevad selle kahtlase "au" nimel, kes nimelt oli pornostaarile (kes elu jooksul ilmselt tõesti üsna mitu km. m... on imenud) lapse ära tegi ja siis lapse isaks kuulutamise puhul välja näha nagu kutt oleks just USA presidendiks valitud... Selge see, et tibi jättis lapsele kopsaka rahasumma päranduseks ja asi sellest alanud, aga inimeste nürimeelsus on ikkagi üks asi, mille üle ma imestamast ei väsi.

Üldse on väga veider, mis asjad ületavad uudistekünnise - ntks. Postimehe rubriik "elu": pealkirjad sealt: "Ott Aardam vigastas tulistamisstseenis kätt", "Selgus Anna Nicole Smithi lapse isa", "Itaallane kõnnib truuduse märgiks 1000 miili", "11. aprilli horoskoop", "Victoria Beckhami magu on kahanenud", "Jon Bon Jovist tehakse nukk", "Julia Robertsi abielu on kriisis", "Itaallannad otsivad tõsielusaatest poegadele pruute". Selline see elu meil siin siis ongi....

Möödas on siis parasjagu nädalajagu ja vahepeal pole olnud mingit inspiratsioonipalangut, mis kirjutama sunniks. Ega nüüdki, aga kuna rahvas nõudis, et ma oma kesk ööd pähe turgatanud teooria jumala kohta kirja paneksin, siis üritan seda ääri-veeri meenutada. Mitte et see eriti kerge oleks - ega pea pole prügikast, et kõik mõtted kinni peaks.

Teooria tekkis sellest, et hakkasin mõtlema, kas mitu tuhat aastat tagasi nõuti kõikvõimsalt jumalalt (kui selline asi eksisteerib) ja omistati talle samasuguseid karakteristikuid kui praegu. Selles suhtes on sõna "kõikvõimas" kaunis mugav, et sinna alla annab ära mahutada mida iganes. Kui loodusnähtustega seotud jumalate välja mõtlemist saab lihtsalt ette kujutada - no kui on mingi västrakujuline asi taevas (välk), siis peab seal taga olema keski, kes selle västraga virutab, siis omnipotentse (kas pole tore sõna?) jumala väljamõtlemisega võiks olla jupp tegu.

Aga teooria oli selline, et kauge esivanem nägi unes, et ta võib teha, mida iganes tahab. Ärkas siis hommikul üles ja vormus ta peas olendi kuju, kes nii saabki. Kuna selge on, et see käib kaugelt üle inimese piiride, siis tuli välja mõelda üliinimene, kes ristiti jumalaks. Ja nüüd ongi kogu inimkonna areng käinud seda teed, et jumalat ehitada. Kuna inimkeha modifitseerimine ei ole kerge, siis on mindud jumalale atribuutide lisamise teed, ehk siis ehitatud masinaid. Ja nõuded jumalale kasvavad pidevalt, seoses sellega, mis juba tehtud on. Näiteks jumala poolt saadetud ilmutused = televisioon, aga kui telekas on juba olemas, siis "õige" jumal saaks seal kanaleid vahetada tugitoolist väljumata - st. tekkis kaugjuhtimispult. Ja Jumalale omistatavad vaimsed nõudmised on ka sellised, mille poole tuleks püüelda, aga nagu kõigi ilusate ideedega (nt. kommunism või anarhism) on - paberi peal on kõik küll tore, aga reaalsuses ei toimi - vähemalt mitte olemasoleva inimtõuga.

Ühesõnaga "jumal" on olemas ja kasvab ning areneb pidevalt - seda koos inimkonnaga, mis teda loob. Ja ilma inimeseta pole ka jumalal mingit mõtet - ei saa ju tõsiselt võtta teooriat, et jumal lõi inimese, lihtsalt selleks et oma peegelpilti vaadata. Ja siis andis ta peegelpildile elu, et vaadata, mis edasi saama hakkab. Ja nüüd hoiab inimeste käitumisel silma peal. Mu meelest kõlab see nagu eriti haige meelelahutusprojekt. Pigem see karistav/kasvatav/manitsev funktsioon tuleb sellest, et ühiskond on vaja kuidagi koos hoida, aga iga indiviidi kontrollimine on teadagi kulukas - seetõttu on parem kui igaüks iseennast valvaks ning vältimatu karistus on täpselt paras asi, millega lapsi ja mõtlematuid inimesi hirmutada - mõtlev inimene ei käitu asotsiaalselt (kui tal muid plaane pole, aga selliste plaanide vastu ei anna midagi parata).

tundub, et ma olen oma heietustega üsna laiali valgunud, nii et ilmselt on parem ära lõpetada. Aga jah, nagu kõik on vist juba aru saanud - ei sobi mulle see semiidi jumalatüüp, kus on üks ja ainus jumal ja üks ja ainus õige tee (mis on defineeritud sellesama jumala poolt ja läbi).

Eile sai käidud Brahmsi "Saksa reekviemi" kuulamas. Iseenesest enamasti tore kuulata, aga kuskil poole peal tabasin, et mul on üsna härra Jourdain'i muusikamaitse ("Kas seal orkestris ka laevapasun on? Laevapasun on minu lemmikpill, sest tal on kõige kõvem hääl!"). No nii hull see ka ei ole, aga mulle tõesti meeldib selline "võimas" muusika, millele on kerge heroilisi stseene taustaks ette kujutada. Õnneks seda oli ka natuke (seepärast see mõte mulle pähe tuligi). Sealt edasi tekkis mul veel teine idee ka (mõtelge ainult, tervelt kaks ideed päevas!) - sellised süvamuusikateosed võiks kirjutada mõnes väljamõeldud keeles. Lugu nimelt selles, et ma ei saa saksa keelest mitte muhvigi aru ja laul oli minu jaoks paras umbluu (ja sellise muusika puhul ei ole ka ilmselt muud keeled kergelt arusaadavad). Saksa keel on aga harukordselt inetu kõlaga ja teos tõenäoliselt ei kannataks, kui saksakeelne piiblitõlge asendada juhuslike, kuid selle eest meeldiva kõlaga silpidega ja publik ei peaks kuulama neid i- ja e-tähti, millest saksa keele vokaalistik suures osas koosnevat näib. Kolmas idee tekkis mul muidugi ka (aga see jääb juba uue päeva, st. praeguse kirjutamise aja sisse) - kui reekviem on kirjutatud piiblitekstile (ja on pehmelt öeldes jutuna üsna vähepakkuv, pealegi ei jõudnud nad sellega just kaugele ja kippusid samu lõike kordama), siis võiks kohandada seda muusikat tekstidele, mis moodustaksid mingi huvitava loo või siis oleksid tänapäevasemad. Näiteks inimõiguste deklaratsioonile - oleks juba aeg mingi sürreaalne juutide jumala sõna asendada millegagi, mis põhineb inimesel. Oma jumalateooria tekkis mul ka (džinn kasemahlaga teeb imesid), aga kuna kellaaeg on hiline, siis sellest võib-olla mõni teine kord - eeldusel et ma suudan seda meenutada.

Veider lugu bridgekonventsioonide mailt: esmaspäeval rääkisin Valloga töö juures, et nad Nirgiga mängivad sundiva passi järgnevust pööratult. Ma teadsin, et maailma tipud teevad sama moodi, aga me ei suutnud välja mõelda, mis selle eelised on. Sama õhtu krooniks oli jaotus, mille tagajärjel me Leoga pöörasime ka vastused sedapidi. Lugu nimelt selline, et ta avas 1 ruutu, vastane pani 3 pada vahele ja ma jaotusliku kuid nõrga lehega kontreerisin väljavõtuks. Teine vastane tõstis 4 pada ja Leo kontreeris, kuna ei soovinud kõrgemale pakkuda. Tulemuseks teadagi baranka...

Õnnestus nädalavahetusel Eesti võistkondlikud meistrikad bridges ära võita. Andis järjekordse positiivse laengu ja tundub, et seda mängu võib edaspidigi mängida. Leoga mängisime tegelikult päris hea turniiri, hoolimata viimase aja kokkumängu nappimisest süsteemiga ei puterdanud ja kui mõnes kohas jäigi teravusest puudu, siis see sai korvatud lihtsalt rutiini pealt - lollusi tuli sisse väga vähe. Nüüd on liiga läbi, peaks hakkama trenni tegema :P
Bridž on selles suhtes tore mäng, et lühikesel distantsil võib kõike juhtuda, aga pikal maal tulevad tasemevahed siiski välja. Nii võibki selle aasta A-Liiga kokku võtta: "ei miskit uut Eesti bridžis". Meie võit oli oodatav (kuigi see ei olnud broneeritud, tundus et kaader on siiski kõige tugevam), seda enam et Lemps ja Tihane (eeldatav nõrgim lüli) tegid suurepärast tööd ja teised ka ei maganud. Medalitele kaklesid need, kes pididki ja kuigi neljandaks jäi see punt, keda ma ise pidasin peakonkurendiks võidule, ei ole ka selles midagi põrutavat. Ülejäänud võitlesid ellujäämise eest ja mõned jäid ja mõned saavad aasta aega B-Liigas vormi koguda (või Otepää vanamehed pigem alla käia), teised ilmselt saavad aga aasta armuaega. Eesti bridgeliigad sarnanevad Inglise jalgpalliliigale, sest traditsiooniliselt on üles kõrgliigasse tulevatel võistkondadel jupp tegu püsima jäämisega (8-võistkonnalise A-Liiga ajastul on 12-st üles tulnud võistkonnast 9 kohe sama teed tagasi läinud). Ilmselt on ikka see mäng, mida mängitakse hoopis erinev. Kui Laura küsis mult peale Tartu mälumängumeistrikaid, et mitmes meistritiitel see mul on, siis lugesin kokku - bridges 3x Eesti (nüüd siis juba neljas), 1x Läti, 10x Tartu ja 3x Eesti juunioride; mälukas 1x Eesti ja 3x Tartu, kokku siis 22 meistritiitlit. Ja ma arvan et asi ei lõppe sellega (kuigi meie võistkond mälumängus see aasta esikohafavoriitide sekka ei kuulu ja kahjuks tuli ka tagasi lükata Indrek Salise pakkumine mängida paarismängu koos, sest see nädalavahetus oli juba ära planeeritud). Aga tuju on igastahes hea (isegi ilma džinni ja kasemahla kokteilita, mida ma praegu tarbin - päris huvitav teine tegelikult) näis kaua seda jätkub.